Iiri giidid kasutavad väljendit ADC (Another Damn Castle), mis tähendab “jälle üks pagana loss”. Muusikaringkondades tähendab sama akronüüm “jälle üks normaalne koor” (Another Decent Chorus). Eesti Filharmoonia Kammerkoorist just niimoodi mõelda ei saa. Samaväärselt kohaliku kooriga Chanticleer on Tõnu Kaljuste koor omapärane ja silmapaistev, eriline mitmes mõttes, mitte lihtsalt “jälle üks” omataolistest.
Koori paar tosinat solisti oskavad unikaalsel viisil üksteisega sulanduda – seda on raske sõnades kirjeldada, kuid võimatu mitte võlutud olla.
San Francisco Performance’ite külalised juba neljandat korda, andis Eesti Filharmoonia Kammerkoor oma parima kontserdi siinkandis. Herbst Halli saal osutus täiuslikuks ruumiks ning suurepärases vormis Paul Hillier tõi ettekandele lühiülevaate Baltimaade koorimuusikast (koori 1981. aastal asutanud Kaljuste on nimetanud koori kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks Paul Hillieri.)
Kui eelmiste aastate kontserdid olid isikupärased, kuid kõmisevast St. Ignaatsiuse kirikust pisut häiritud, siis tänaõhtused esitused olid kristalsed, isiklikud, igati hiilgavad. Hillier tutvustas huvitavat, rahuldust pakkuvat ja enamjaolt meile tundmatut muusikat.
Mitte väga kaua aega tagasi oleks sellisel kontserdil uudisteostena esitatud A. Pärti, aga nüüd on tema muusikast saanud kavade juba tuttav ja hinnatud osa. Pärdi Kaks slaavi psalmi olid temapäraselt meisterlikud, seekord aga vähem tumedad ja pingelised. Ainuke teine ennegi kuuldud helilooja tänasel kontserdil oli Einojuhani Rautavaara. Suurejooneline Suite de Lorca koosneb autentselt ja ägedalt hispaaniapärastest lauludest, mille loojaks on soomlane, esitajateks olid eestlased ja kuulajateks aameriklased. Laulud ühendasid nii rahvuslikke kui geofraafilisi erinevusi kui ka kitsaid muusikalisi eelistusi : folk, klassikaline ja “religioosne” – pingeliselt dramaatilised laulud Lorca luuletustele meeldisid kõigile.
Heade ja korralike teostega olid esindatud ka heliloojad Cyrillus Kreek (eestlane, 1889-1962), Veljo Tormis (eestlane, sünd. 1930) ja Per Nørgård (taanlane, sünd. 1932). Vene õigeusu kiriku muusikat esitati Vassili Titovi, Dmitri Bortnjanski ja Peterburis 18. sajandil tegutsenud itaalia õukonnamuusiku Giuseppe Sarti sulest. Kuid õhtu naelaks kujunesid kaks fenomenaalset heliloojat, kes vähemalt siinkandis ja vähemalt minule lihtsalt tundmatud olid… kuid mitte enam. Ma kavatsen nii Sven-David Sandströmi (rootslane, sünd. 1942) kui Urmas Sisaski (eestlane, sünd. 1960) loominguga põhjalikumalt tutvuda.
Sandströmi Kuule mu palvet algas petlikult süütult (meenutades mõnda ADC esitust), kuid just siis, kui kuulajal hakkas tähelepanu hajuma, juhtus midagi hämmastavat – ning jäigi juhtuma terve pika loo käigus: teose keskelt tõusid harmoonilised ja kromaatilised järgnevused, leidlikud ja üllatavad heliskulptuurid, mis olid põhitoonilt materjaliga seotud, mitte lihtsalt kavalad ja tähelepanuäratavad raasukesed. See 1986. aastal loodud teos Purcelli ingliskeelsele tekstile on ehe kui puhas kuld.
Aga parim oli veel tulekul: Sisaski 1988. aastal loodud 24 laulust koosnevast Gloria Patri tsüklist esitatud viis laulu tekitasid sellise elamuse, mis käsib kuulajal otsekohe lähimasse ööpäev läbi avatud plaadipoodi tormama, et leida selle mehe muusikat, läbemata järgmise päevani oodata.
Liturgilisele tekstile loodud Surrexit Christus, Omnis una gaudeamus, Benedicamus, Oremus ja Confitemini Domino moodustavad hiiglasliku, ümberpööratud kaare: algavad kõrgelt (kõlaliselt ja energialt), laskuvad aeglaselt heli ja vaikuse piirile liikumatusse ning tõusevad jälle. Esimesed ja viimased laulud on “lihtsalt” ilus muusika; keskmised, eriti Oremus, on midagi enamat. Kui muusika annab edasi rohkem kui sõnad, siis Sisaskil on õnnestunud rääkida isegi enamas kui muusika keeles. Struktuur oli selge ja läbipaistev, kõla oli väljapeetud ja omanäoline.
Kui oled kuulnud midagi uut, siis ainus viis selle kirjeldamiseks on mainida omadusi, mida antud asjal ei esinenud. Et “muusika väljaspool muusikat” ei tähenda tingimata transsi või ostinaatot. Sisaski teos elab ilma kordusteta või keerleva veeta. On vaid haarav, ebatavaline muusika, mis mõjub koheselt ja millest jääb püsiv mulje.
Eestlased oskasid Sisaskist lugu pidada, nad kadusid näiliselt muusikasse ära, nendest sai vahend muusika teostumiseks. Hillier ja EFK on partnerlus, mis päästab koorimuusika ADC küüsist.