Maailmsetes muusikaringkondades on helilooming üks Eesti kaubamärke – Pärt, Tüür, Tormis ja teised kanged mehed on endale nime teinud eestlaste kultuuriesindajatena. Aga kui jätkub tendents, mis viimastel aastatel on vähehaaval jõudu kogunud, siis läheb süvamuusikaks hüütavas valdkonnas loominguvõim varsti naiste kätte.
Aastaid olid Ester Mägi ja Lydia Auster ainsad tunnustust võitnud naised meeste valitsetud eesti heliloojateseltskonnas. Naisterahvas heliloojana kujutas endast anomaaliat. Samasugune oli olukord ka kõikjal mujal maailmas.
Uut trendi loovad muutused hakkasid endast märku andma siis, kui Mari Vihmand sai 1996. aastal Pariisis rahvusvahelisel heliloojate rostrumil alla 30-aastaste komponistide kategoorias esikoha orkestriteosega «Floreo».
Kaks aastat hiljem äratas sealsamas tähelepanu Helena Tulve teos «à travers», mis noortekategoorias sai rostrumil teise koha.
Mida lugeda võiduks?
Tänavu viib Eesti Raadio rostrumile taas Helena Tulve muusika. 7. kuni 11. juunini Pariisis toimuval üritusel kõlab tema 19-minutiline «Sula» ERSO esituses. Noorte heliloojate kategoorias aga konkureerib seal Tulve üks õpilasi, Tatjana Kozlova, kelle palas «Made of Hot Glass» on kriitikud märganud tulvelikke jooni.
See pole veel kõik. Lätlased valisid tänavusele rostrumile oma nooreks heliloojaks Eesti Muusikaakadeemia magistriõppes tudeeriva lätlanna Santa Ratniece, kelle kohta Helena Tulve ütleb samuti uhkusega: «Minu õpilane.»
Alates 1952. aastast toimuv rostrum on rahvusvaheline heliloomingukonkurss, mis annab seal konkureerivale muusikale laiema kõlapinna kui ükski teine komponiste võrdlev üritus. Avalik-õiguslikud raadioorganisatsioonid esitavad oma maa heliloojate uue muusika salvestusi ning raadiote esindajad seda muusikat ka hääletamisega järjestavad.
Kuigi rostrumil rahalisi preemiaid ei jagata, on igale heliloojale tohutu õnn, kui tema muusika osutub hiljem mängituks mitme maa raadios. Esikümnesse jõudnud teos võib näiteks kõlada umbes kolmekümne riigi raadiokanaleil ja koguda hiigelauditooriumi. Helilooja aga saab raadioesituste eest autoritasu.
Kuidas käib seekord Helena Tulve ja Tatjana Kozlova muusika käsi, selgub eeloleva reede pärastlõunaks.
Seda, mis toimub Eestis, laia üldsuse silme alt eemal asuvas nüüdisheliloomingu vallas, võib naljatlemisi nimetada ka ühe 80ndate rockitrendi järgi grrrl power’iks. Vanilla Ninja on selle kõrval naljakas nukuke, sest need tüdrukud, neiud ja naised, kes kunstmuusikas oma teed rajavad, esindavad individuaalsust, loovust ja vaimset energiat, mis jätab kultuuripilti palju sügavamaid jälgi kui popsähvatused.
Kui Eesti Muusikaakadeemia sügisfestivalil toimus mullu sügisel loomingukonkurss, mis pidi välja selgitama õppurite parimad heliteosed, mis võiksid kõlada ka eesti muusika päevadel, hõivasid neli esimest positsiooni noored naisheliloojad.
Naiste põlvkond
Kes on hoolikalt jälginud, mis toimub eestimaises tõsimuusikas, see teab, et meie üks praegusi tõsisemaid heliloojaid on ukrainlanna Galina Grigorjeva (1962). Tema on Eestis endale tugevad juured kasvatanud ja ta muusika ammutab inspiratsiooni vene õigeusu vaimutraditsioonist, millega on tugevalt seotud ka Arvo Pärt.
Eelmainitud Mari Vihmandi sünniaasta on 1967 ja Helena Tulvel 1972. Samas laines, kuid nende selja taga on veel Kairi Kosk (1976) ja Mirjam Tally (1976).
Muusikaakadeemia seinte vahelt on väljunud ja väljumas veel eripalgelisi ja isikupäraste otsingutega komponiste, kelle puhul on oluline rõhutada nende sugu: Liis Jürgens (1983), Tatjana Kozlova (1977), Malle Maltis (1977, Mariliis Valkonen (1981) ja Age Hirv (1973).
Seltskonda lisandub äsja muusikaakadeemias komponistina lõpetanud Pille Kangur (1966), kelle heliteosed on samuti silma paistnud.
Naistel on, mida öelda.