Eesti Filharmoonia Kammerkoor tõi Paul Hillieri juhatusel sarjas “Baltic Voices” publiku ette kolmanda kava kontserdina ja samas oli teise kava CD esitlus. “Baltic Voices” Läänemere maade heliloojate kooriloomingust on märkimisväärne eelkõige vaimse pagasi tõttu. Ja pakub suurt huvi ka vormiliselt, sest ühendab endas geograafiliselt kokku kuuluvaid põhjarahvaid, kellel pakkuda erinevaid religiooni- ja kultuuritaustu. Oma kaalukuselt on see sügavuti minev sari Eesti muusikamaastikul täiesti ainulaadne.
Aastal 2002 ilmus sarja “Baltic Voices” esimene plaat, mis on senistest kavadest sisuliselt vahest kõige vaheldusrikkam ja eredam. Kõlas muusika Cyrillus Kreegist Tormise, Pärdi ja Vasksi teoste esilindistusteni. Põhjamaa inimeste tõsistesse lauludesse lisavad värvi soome helilooja Rautavaara glissando’d ja klastrid ning Pärdi uuenenud helikeele rütmi- ja tekstuurimängud. Tormis tõi loitsulist jõudu ja kõrgete sopranikäikude lõikavkülma siredust.
Teine kava on vaid suure pieteeditundega kuulatav. Oluline osa põhjamaa inimese tundeskaalast – vaikne valulemine, teemadeks surm, talv, vaikus. Heliloojad Tulev, Nørgård, Grigorjeva. Vaid CD esinumber, Sisaski viis laulu tsüklist “Gloria Patri”, on elurõõmsa helikeelega ja Schnittke “Three Sacred Hymns” ülespoolepööratud igavikulise meeleoluga. Kava lisaväärtus on kitsa geograafilise ringi maade kolme religiooni (katoliiklik, protestantlik ja ortodoksne) eripärast kantud muusika erijooned.
Kolmas, 20. X ette kantud kava oli kõige eksperimentaalsem, kus viimase sajandivahetuse ümber loodud teostega kõrvu näitasid vormimänge ka 1960.-70. aastate avangardi võtmes lood. Taanlase Gudmundsen-Holmgreni “Väited” (“Statements”, 1969) mängis korduvate sõnade ja nootide asukoha vahetustega. Teosel oli rabav seos teatud lasteraamatuga, kus pidi iga sõna “piuks” peale raamatust ka piuksu välja pigistama. Siin oli selleks sõna “jump”, mida vokaali sekka kõnehäälselt hüüti. XX sajandi keskpaiga Soome juhtivamaid moderniste Erik Bergman viisistas Christian Morgensterni groteskse luuletuse “Das Grosse Lalula”, mis jäi meelde Uus-Viini koolkonna Sprechgesang’i (kõnelaulu) stiili ja huvitavalt libisevate kitsaste klastritega.
Koos Sisaski lihtsameelse positiivsuga on need lood sarja kõige rõõmsameelsemad, kuigi ei omanud sellistena siiski mingit emotsionaalset kandvust. Ilmne näide, kui hästi meie regiooni inimestel rõõmus olemine välja tuleb. Võib-olla oleks midagi päästnud ettekande lustlikkus – praegune jäi akadeemilise eksperimendi raamesse. Ehk oli piduriks ka solistide häälte erinevus ja ansamblisse mittesulandumine. Kuigi tämbrilise erinevuse trumbiks väljamängimisega saanuks vähemalt nalja- ja vormieksperimendi lauludes ka midagi põnevat ära teha. Siinjuures tuleb kindlasti ära märkida sopran Kaia Urbi häält, mis kostab koorikõlast välja ainult siis, kui kostma peab. Kuigi, eks tema “kitsamal” tämbril ole see ehk ka lihtsam kui eripärastel ja volüümikatel tenori- ning aldisolistide häältel.
Saariaho teos “Hüvasti, ööd” (“Nuits, adieux”) 1990ndate algusest langeb kokku tema otsingutega meloodilisuse suunas, kuigi selles pole veel kaugeltki sellist eripära ja ilu, mis väljendub 2000. aastal loodud ooperi “Kauge armastus” meloodiajoontes.
Sari on nimetatud kolmeosaliseks ja sellisena justkui lõpetatud, kuigi materjali saaks ju lõputult juurde võtta. On kahju, et nii hea sari nüüd lõpeb. Aga oskus pigem varem kui hilja lõpetada on ka midagi väärt ja jätab nii publiku kui tegijate hinge kirjeldamatu kibeluse.
Eks kõik ole ju öeldud: sarja lõikes on muusika hästi doseeritud ning jaotatud, tervikpildina jääb kõige enam puudu südamlikkusest ja rõõmust. Aga ju siis meil, põhjamaalastel, seda nii vähe ongi – kust ta siis veel muusikasse jõuab…
EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR sarjas “Baltic Voices 3” PAUL HILLIERI dirigeerimisel Metodisti kirikus 20. X.