“NYYD Ensemble’ist” talvel 2005
Gustav ging noch bleich zum Prinzen,
es war schon Hochmitternacht; gute Mitternacht,
sagte Gustav düster lächelnd; der
Prinz lag schlafend auf seiner Ottomanne;
aber seine Augen waren offen — vor ihm
lagen die Mumien aufgeschlagen.
(Kahvatu Gustav läks printsi juurde, oli
juba kesköö. “Head keskööd,” ütles Gustav
mornilt naeratades. Prints lebas oma otomanil,
kuid tema silmad olid lahti — tema ees
oli avatud kirst.)
Fragment Robert Schumanni päevikust,
november 1828. Tõlkinud Eda Jaanson.
“NYYD Ensemble” ja Eesti Filharmoonia
Kammerkoor. Dirigent Olari
Elts. Kavas: Robert Schumanni — Ferruccio
Busoni “Abendlied” (“Õhtulaul”)
klarnetile ja keelpillikvartetile; Robert
Schumanni Klaverikvintett op 44; Tõnu
Kõrvitsa trio “Good Night” (“Head ööd”);
Robert Schumanni “Gute Nacht” (“Head
ööd”) op 59; Mauricio Kageli “Mitternachtsstük”
(“Keskööpala”) solistidele,
koorile ja ansamblile; Robert Schumanni —
Tõnu Kõrvitsa “Nachtlied” (“Öölaul”) koorile
ja ansamblile.
5. märtsil 2005 Tartu Ülikooli aulas ja
6. märtsil 2005 “Vanalinnastuudios”.
Ainuüksi Tartu Ülikooli aulasse sisenedes
tekib eriliselt pidulik tunne. Heites
pilgu lava suunas — ehkki lava sel
kontserdil ju tegelikult ei ole, orkestrandid
on publikuga samal tasandil —, an-
nab vahetu lähedus esinejate ja publiku
vahel võimaluse olla sõna otseses mõttes
“muusika sees”. Kandik šampuse ja
klaasidega tšelesta peal ning vanaaegne
küünlajalg loovad juba ette romantilise
õhkkonna. Väga oluline on ülikooli aulas
ka suurepärane akustika. “Vanalinnastuudio”
black-box-saalis, kus publik asub
esinejatest kaugemal ning kus ka akustika
pole võrreldav ülikooli aula omaga,
jäi justkui midagi olulist puudu. Seepärast
kirjutan järgnevalt peamiselt
“NYYD Ensemble’i” Tartus toimunud
kontserdist.
Kontserdi kava oli väga hästi koostatud.
Esimesena kõlas Robert Schumanni
“Abendlied” (“Õhtulaul”), mis originaalis
on kirjutatud klaveriduole. XIX
sajandil oli see väga populaarne, selle
mitmesuguste seadete autorite hulgas
on Camille Saint-Saėns ja Joachim Raff.
Variandi klarnetile ja keelpillikvartetile
on teinud Ferruccio Busoni. “NYYD Ensemble’is”
soleeris klarnetil Toomas
Vavilov, kes, nagu teada, oskab mängida
väga head piano’t, selles mõttes ei olnud
ka kontsert ülikooli aulas erand.
Busoni seade keelpillikvartetile lisas intiimsust.
Just intiimne koosmäng oli see,
mis Busoni seade juures mõjus.
Robert Schumanni varaseim helitöö
kavas oli neljaosaline Klaverikvintett
op 44 Es-duur aastast 1842. Schumann
oli tol ajal 32-aastane, valminud oli mitu
tema tuntud teost, sealhulgas laulusarjad
“Mirdid”, “Lauluring”, “Naise elu
ja armastus” ning “Poeedi armastus” —
kõik kirjutatud ühel ja samal, 1840. aastal.
Klaverikvintett on särav, kuid samas
ka hullumeelne. Kolmas osa Scherzo,
mis algab nagu heliredelite arvestus, on
tehniliselt meisterlik. “NYYD Ensemble’i”
kvintett koosseisus Harry Traksmann,
Juta Õunapuu, Torsten Tiebout
ja Marrit Gerretz-Traksmann tõestas, et
võib mängida nii nüüdismuusikat kui
ka vanameistreid ning sealjuures väga
hästi.
Tõnu Kõrvitsa trio “Good Night”
(“Head ööd”, 1998) haakus Schumanni
muusikaga hästi mitte ainult selle poolest,
et ka Kõrvits on romantilise väljendusviisiga
helilooja, vaid ka seetõttu, et
lugu oma erisuguste mänguvõtetega on
sama kirglik nagu Schumanni Klaverikvintett.
Schumanni väike a cappella laul “Gute
Nacht” (“Head ööd”) Friedrich Rückerti
tekstiga aastast 1846, millele järgnes
attacca Mauricio Kageli “Mitternachtsstük”
(“Keskööpala”), oli nagu
väike sissejuhatus Kageli ulatuslikumale
teosele. Nii Rückerti teksti kui ka
muusika poolest. Samas ei olnud see ka
pelgalt sissejuhatus, vaid teos kõlas justkui
viimased vaiksed minutid enne
kesköötundi, “mil mööda kirikuteed
tuli luukere”. Mauricio Kageli “Mitternachtsstük”
(I—II osa 1980—1981, IV osa
1986) on loodud tekstile Schumanni
“Päevikutest” (“Tagebücher”), kirjutatud
aastal 1828, mil Schumann sai 18-
aastaseks ega olnud veel selgusele jõudnud,
kas tema õige ala on muusika või
kirjandus; tekstid reedavad vaimustust
Jean Pauli ja E.T.A. Hoffmanni stiili vastu.
Kageli teose vigane kirjapilt (stück
asemel stük) pärineb noorelt Schumannilt.
Kageli armastust teatraalsuse vastu
rõhutas muu hulgas ka kõnekoor —
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kel oli
lisaks laulmisele ka oluline jutustaja
roll. Solistid Evelin Saul, Annika Ilus,
Allan Vurma, Tiit Kogermann olid ühtlasi
väga head näitlejad. Eriti tõstaksin
esile Allan Vurma Luukere osas, mis oli
väga vaimukalt esitatud. Kageli teoste
kuulamisele ongi iseloomulik, et su enda
naer ajab hiljem sulle hirmu peale.
Samuti oli Kageli teosega “24. detsembril
1931″, mida “NYYD Ensemble” esitas
jaanuaris, ning milles solist esitab
lauldes 1931. aasta 24. detsembri ajalehtede
põhjal koostatud uudiseid.
Evelin Sauli ei kuulnud me kontserdil
laulmas, kuid tema madal dramaatiline
hääl ning perfektne saksa keel sobisid
ideaalselt jutustaja osaga.
Kageli “Keskööpalas” kõlanud viimane
lause: “Ja mis on meie elu enamat
kui üks ebakindel septimakord, mis
kannab endas vaid täitmata soove ja
rahuldamata lootusi?” on otseselt seotud
ka muusikaga — teose lõpus jääb
kõlama septakord. Siin see konks ongi!
Kontserdil viimasena kõlanud Schumanni
—Kõrvitsa “Nachtlied” (“Öölaul”)
Friedrich Hebbeli tekstile on algselt
kirjutatud segakoorile ja sümfooniaorkestrile.
Tõnu Kõrvits oma seades on
jätnud täiesti muutmata Schumanni teose
üldstruktuuri ning kooripartii, instrumentaarium
aga lähtub Kageli “Mitternachtsstüki”
koosseisust. See seade
on Kõrvitsale omaselt värviküllane ja
nüansirikas. Kõrvits kui orkestrit väga
hästi tundev helilooja tõi esiplaanile iga
pilli iseloomulikema värvi, säilitades
sealjuures Schumanni intensiivsuse ja
tormilisuse. Seadesse oli alles jäetud
Schumanni harmoonia, välja arvatud
lõppakord, mis oli — üllatus-üllatus —
septakord. See oli topeltkonks!
TIINAMAI POOMANN on Eesti Muusikaakadeemia
muusikateaduse eriala III kursuse
üliõpilane.