“MISERERE”Arvo Pärdi festivalil: EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR, Christopher Bowers-Broadbent (orel), solistid ja kammeransambel PAUL HILLIERI dirigeerimisel Estonias 22. IX.
Muusika tuum on kõlas ja väljendusrikkuses, mille vahendajaks ja vastuvõtjaks on inimene. Loomulikult võivad ka teistsugused olendid muusikat teha ja vastu võtta – igaüks omal moel, mida me võib-olla veel ei mõistagi. Inimmuusikud on justkui “kahesoolised”: heliloojana, ühtaegu nii viljastaja kui viljastatav ning interpreedina seda “endast läbi lastes”, kujutledes ja esitades nii mõjutaja kui mõjutatav. Muusika mõjub teiste hulgas ka heliloojale ja interpreedile endale, eriti laulmise korral, kus inimene ei mängi pilli, vaid on pill kõigi oma siseelundite ja siseeluga.
Arvo Pärt loob oma teostes kindla kompositsioonimeetodi abil intonatsiooniliselt seotud terviku. Tema muusikas näivad helikõrgused mängivat suurematki rolli kui dramaatilisuse taotlemine väljenduses või tämbris. Sirge, “kaine” toon, peen dünaamiline nüansseerimine pikendab Pärdi muusikalise mõtte eluiga ning ühtlasi aitab just selles muusikas kujundada laval tervikut. Ka tekst on niiviisi paremini kuuldav, seda enam, et Pärt lähtub tekstist.
Deklamatsioon “sirge(ma)l” häälel ei välista siirust ja intensiivsust, mis Pärdi teostesse kodeeritud. Kas pole selline peen, hüpnootiline mõju iseloomulik unelaulule, mida laulab ema lapsele? Rohke vibrato lisab dramaatilist dimensiooni, aga ülepakkumise korral ka kunstlikkust ja ebaloomulikkust, kooripraktikas tähendab liialdatud dramaatiline vibrato ohtu häälerühmade kõlalisele ühtsusele ja intonatsioonilisele usaldatavusele. Ei saa muidugi salata, et õigesti doseerituna juba hääle koolitamisfaasis annab vibrato kõlalist jõudu, võimsust ning värvi. See pole vaid Pärdi muusika probleem: rohke vibrato kasutamine muudab lauldava materjali järsult subjektiivsemaks.
Kontserdi esimeses pooles kõlas hulk Pärdi lühemaid teoseid aastatest 1996 – 2004. Eesti Filharmoonia Kammerkoori mõningane tehniline praak (problemaatiline häälestumine oreliga, naishäälerühmade paigutine intonatsiooniline kirjusus) segasid veidi teoste vastuvõtmist. “Dopo la vittoria” (1996) helikeel meenutas kummalisel kombel Verdit (ooperilinna Milano tellimus!). Muljet süvendas koori vibrato-rohke kõla. Seevastu rõõmsalt hüplev avaosa (mis teose lõpul tagasi pöördub) lauldi värskendavalt kelmikalt ja nõtkelt.
“Anthem” (2004) sisaldas õrna intonatsioonilist vihjet klaveriteosele “Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul” – vahest tõesti helilooja mõte käis ristimise kui tervenemise rada pidi? “Nunc dimittis” (2001) pakkus ilusaid hetki Kaia Urbilt, kelle hääle hõbedane värv, stabiilsus ja meisterlikkus on tänulikule publikule ammusest ajast tuttav.
Rõõmustas EFK meeshäälte ja soe kõlavärv. Ühtlaselt ja veenvalt kõlas kammerkoor kontserdi teises pooles, kus ettekandele tuli “Miserere” (1989), mis pühendatud Paul Hillierile ja tema ansamblile, kes on selle 1990. aastal ka salvestanud firmale ECM. Bass-solistil on “Miserere’s” kandev osa, mina-tekst. Nauditav oli Vladimir Milleri soleerimine stabiilse ja ometi ka tundeküllase, tahtelise tooniga. Tenorid Tiit Kogerman ja Raul Mikson laulsid peenelt ja intensiivselt. Bassi ja tenorite värvide vastandumisest tekkis positiivne pinge.
“Miserere” pikad pausid said Hillieri juhatatud ettekandes vajaliku tähelepanu ning ka helid kõlasid pauside vääriliselt. Meloodikast provotseerituna läks esitus liialt kaasa rütmilise skandeerimisega viimsepäeva kaost kujutavas lõigus (dies irae) ning meloodiale vajalik horisontaalne kulgemine “kaotas veidi punkte”. Helilooja poolt hästi organiseeritud kaos ei sisalda partituuris rõhke juba niigi rõhulistel esimestel taktiosadel. Mulje saaks mõjuvam, kui helid kõlaksid kirjutatud vältuste lõpuni täisväärtuslikena, kuna rööbiti kõlavad kaanonihääled moodustavad piisavalt dissonantse. Ent seepärast ei kahvatanud veel viimsepäeva õudus… Teosest kujunes oodatult kontserdi vaimne kõrgpunkt.
Et kontsert on kordumatu sündmus, ei saa me seda enam kunagi tagasi samal kujul. Meiegi muutume, loodetavasti jõudes lähemale universumi mõistmisele. Helilooja Pärt leidis kontserdiõhtul publikule tänu avaldades koha koorilauljate seas ning kummardas dirigendi juhatuse järgi. Sümboolselt võttes kaunis kujund meist kõigist, kes me laulame oma häält elu ühendkooris ning üritame mõista Suurt Dirigenti.