Tänane rahvusvaheline muusikapäev pole muusikute tarvis välja mõeldud, sest neil on iga päev muusikapäev. See päev on kuulajatele, kellele muusika korda ja hinge läheb. Kes ei pruugi midagi teada stiilidest või kompositsioonitehnikatest, aga tajuvad vägagi täpselt seda, kuidas helilooja temaga kõneleb, mis sõnum talle saadetakse, kas tegemist on steriilse masinamuusikaga või räägib helilooja südamehääl.
Miks näiteks üks väike lühike lauluke võib anda samasuguse hingelise sähvaka kui mõni pikk maailmakuulus sümfoonia?
Muusika on ja jääb saladuseks, alateadlikult tajutavaks kunstiks. Kuulaja ei saa iial päris kindel olla sümbolites, mis on muusikasse kätketud. Isegi siis mitte, kui helilooja on pannud oma teosele vägagi konkreetse pealkirja. Muusika paneb lõplikult paika kuulaja kõrv.
See muusikapäevakajaline sissejuhatus on mõeldud Arvo Pärdi juubelile pühendatud muusikafestivali kokkuvõtteks. Võib kindlalt väita, et festival oli suurima publikuarvuga üritus Rakvere heliseva ajaloo jooksul.
Publiku hulka mahtusid nii tõsised muusikanautijad meilt ja mujalt kui ka lihtsalt uudistajad, kes tulid kaema, mis imeloom see Pärt küll on, et tema ümber nõnda palju kära tehakse.
Nii või naa – elamuse said kindlasti kõik. Jääb vaid loota, et uudistajad said kätte selle sähvaka, mis neid edaspidigi kontserdile toob.
Lõppkontserdiga oli nii, et vist esimest korda Rakvere ajaloos pidid inimesed enne kontserdi algust koju tagasi minema, sest vene õigeusu kirik ja ukseesine ei mahutanud kõiki kuulata tahtjaid ära. Juba kolm veerandtundi enne kontserdi algust tulid mulle Laial tänaval vastu norgusninalised muusikanäljased, kes teatasid, et enam pole mõtet sinna trügida – hea, kui koor ja igavesti pikk Tõnu Kaljuste kirikusse veel ära mahuvad.
Mahtusid küll ja “Kanon Pokajanen” pani festivalile võimsa punkti. Olen neid patukahetsuspalveid mitu korda plaadilt kuulanud, ja andku teised kõvad tegijad mulle andeks, aga Tõnu Kaljuste ja meie filharmoonia kammerkoori esitus on parim. Ju me oleme juba puhtterritoriaalsel põhjusel vene hingele ja õigeusule lähemad kui teised euroopaliku kultuuri kandjad.
Elamus oli võimas, aga eks pakkunud seda ka eelmised kontserdid. Ka noortekontserdid, mis tõid küll vähem publikut saalidesse. Miks me küll arvame, et noortel pole meile midagi öelda. On rohkemgi, kui arvata oskame. Neis on sädet, tahet ja julgust end väljendada. Seda tõdes ka Pärt Tallinna Muusikakeskkooli orkestri proovi kuulates.
Miks siis Arvo Pärt ikka Rakveres nii suuri laineid lõi?
Esiteks mängisid lisaks tugevatele esinejatele festivali edule kaasa ka esinemiskohad. Pärdi muusika on väga tundlik ruumi suhtes, sest tema muusika sünnib ju ühest hingamisest, ühest pausist, ühest tillukesest liigutusest, paarist vaiksest noodist, ja siis hakkab kaasa mängima juba ka ruumi mõju ja akustika.
Teiseks – praeguse elutempo, nõudmiste ja tõekspidamiste virvarris on heliloojatel väga raske iseendaks jääda. Liiga sageli on tunda, et helilooja püüab lihtsalt iga hinna eest end huvitavaks teha ja sulle hinge pugeda. Kui aga tuleb mees, kes julgeb olla oma muusikalises väljenduses teistest jahmatama panevalt erinev, kes ei suru peale tundeid ega sõnamassiive, vaid on lihtsalt lohutav ja ülendav ühtaegu, siis tead, et kohtusid Arvo Pärdiga.
Kolmandaks – tänu ma ei tea kelle heale mõttele või sponsorlusele olid kontserdid Rakveres tasuta. Olgu ta (või nad) kiidetud, sest nii said oma elamused ja muusika kätte ka need pered, kel piletite ostmiseks paari tuhandet krooni välja käia lihtsalt pole.
Arvo Pärt andis meile rahu ja natuke valgust saabuva sügise pimedusse.