Toivo Tulevi järjekordne autoriõhtu Niguliste kirikus annab tunnistust helilooja viljakast loomeperioodist. See oli omamoodi kokkuvõte Tulevi resideerimisest Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures hooajal 2004–2005.
Kava oli üles ehitatud pingestatult, alustuseks motona mõjuv 1989. aastast «Der Herr ist mein getruer Hirt». Tulevi ideaalid lähtuvad ilmselt Dufay ja Desprez’ ajastust.
Samas on tema helikeel kaasaegne ja omapärane. Kooriteostes on faktuur mitmekihiline ja sündmusi on võimalik tajuda selgelt olevat kas esi- või tagaplaanil. Olenevalt tekstist võib meloodiajoonis olla ka väga terav.
Eriliselt jäid meelde rõõmu väljendavad passaažid teoses «Rejoice, Rejoice Rejoice», rääkimata sellisest meistriteosest nagu 2005. aastal valminud ulatuslik pooletunnine ja kaheksasse osasse jaotatud, solistidele, koorile instrumentaalansamblile kirjutatud «Songs».
Kirglik «Songs» ühendab endas Ülemlaulu ja Juan de la Cruzi tekste. Viimane on poeet, kes on Tulevi loomingus läbiv inspiratsiooniallikas. Ülistatakse loobumust ja kõneldakse armastatute teineteiseks saamisest.
Helilooja ise rõhutab siin kolmest jaotust nii koori kui ka instrumentaalgrupi osas ja löökpillide käsitlust. Kuulamisel tekkis tunne müsteeriumist osa saamisest.
Tulevi ulatuslikku teost tahaks võrrelda Rafaeli suurejoonelise seinapannooga, sest isegi koorinumbreis on ta isiksusi ja meeleolusid filigraanselt välja joonistanud. Koori ja solistide vokaali värvis helilooja rikkaliku teksti tähendusest johtuva fantaasiaga.
Jääb üle lisada, et kontserdil kõlanud muusika salvestatakse ning see ilmub varsti Harmonia Mundi plaadimärgi all.