Esmaspäevaöine Grammy-võit tähendab dirigent Paul Hillierile (58) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoorile, et nüüdsest ei ole kammerkoor enam ülivõrdeis kiidetud ja stabiilselt särav “igavene teine” mainekale plaadiauhinnale kandideerijate reas.
Kui Paul Hillier 2001. aasta sügisel EFK peadirigendiks tuli, tundus see maailmaime. Vähemalt kõigile neile, kes olid tuttavad tema asutatud The Hilliard Ensemble’i plaatidega ning kuulanud ansambli Pärdi-esitusi, hing kinni jäämas. Paljud küsisid tookord: kuidas on võimalik, et s e l l i n e mees tuleb Eestisse tööle. Aga tuli, kuigi enamiku aastast tegutseb ta üle ilma teiste südamelähedaste kollektiividega. Perekond ja kodu on tal Taanis. Oma viiekümne kaheksa eluaasta jooksul on Hillier end töötanud üheks hinnatuimaks dirigendiks maailmas.
Heliloojatest on Hillier kõige tihedamat koostööd teinud Steve Reichi ja Arvo Pärdiga, samuti John Adamsiga. Ta on ka väga hinnatud laulja ning mitme raamatu autor: kaks neist on ta kirjutanud Pärdist.
Paul Hillier sündis 9. veebruaril 1949 Dorchesteris, väikelinnas Lõuna-Inglismaal. Muusikukarjääri alustas ta lauljana Londoni St Pauli katedraali kooris. Aastal 1973 oli ta üks ülemaailmse tunnustuse saavutanud The Hilliard Ensemble’i asutajatest. Nora Pärt on vahendanud Arvo Pärdi esimest muljet Hillieri ja Hilliardi kuulmisest: “Sellele pole mul midagi juurde lisada. See kõik on täiuslik.”
Aastal 1990 loobus Hillier The Hilliard Ensemble’i juhtimisest ning otsustas asutada uue – Theatre of Voices. Aastast 2003 on ta ka vokaalgrupi Ars Nova Copenhagen peadirigent.
Kuue hooaja jooksul EFK peadirigendi ja kunstilise juhina on Hillier peenendanud ja täiustanud kammerkoori kõla. Hillieri nimega on avatud Eesti muusikale paljude prestiižikate kontserdisaalide uksi ning tema tellimusel on loodud hulk uusi Eesti teoseid. Hillier on Eesti muusikat – mitte ainult Pärti – salvestanud mitmele plaadile ning kaks neist on olnud ka Grammy nominendid. Tänu võidule käib praegu pidu ka plaadifirma Harmonia Mundi õuel.
Inimesena ei ole Paul Hillier seda tüüpi, kes lihtsalt ligi astuks ja millestki pajatama hakkaks. Pigem mõjub ta suletult ja näib viibivat kusagil omaenda kõrgemas maailmas. Seda tugevam on emotsioon, kui Hillier jagab kiitust või ütleb midagi südamlikku.
Hillieri muusikategemises lööb tugevasti välja tema teaduslik taust ja peendetaile analüüsiv mõtlemine. Väljend “muusikateadlane dirigendipuldis” kõlab esimesel hetkel ehk halvasti, justkui viidates kuivusest krõpsuvale intervallihunnikule. Hillier on aga parimaid näiteid sellest, kuidas emotsioon muusikast võib sündida ilma, et tegijad ise sellesse liigseid emotsioone paneksid.
Toimima hakkab sel juhul mingi kirjeldamatu ülipeen mõtlemistasand, mis võtab reaalseteks helideks saanuna jahmatavalt kauni kuju. Muidugi tuleb selleks valida vastav kava, aga läbimõeldud ja -tunnetatud kavade koostamises on Hillier meister. Vahel peab tema kavade väärtuse mõistmiseks olema tõeline fanaatik ja asjasse pühendatu. Näitena võib tuua programmi “Arvo Pärt ja varajane muusika” maailmakuulsal festivalil BBC Proms, kuhu EFK esimese Eesti muusikakollektiivina kutsuti augustis 2005. Pärdi ja keskaja muusika seoste näitamisele ehitatud kava ei olnud selline, millele möödaminnes ja süvenemata pihta saaks.
Üks Hillieri omadusi on nõudlikkus, millest teised alati aru ei saa. Ta võib väljendada suurt rahulolematust pärast kontserti, mis enamiku arvates oli suurepärane. Ilmselt jäi tal neil kordadel mingi temale oluline nüanss kätte saamata.
EFK on neli korda Grammyle kandideerinud plaatidega, millel dirigeerib Tõnu Kaljuste. Hillieriga salvestatud albumitest on varem vä ;ljavalitute hulka jõudnud plaadid “The Powers of Heaven” 17.-–18. sajandi ortodoksi kirikumuusikaga ning “Baltic Voices 1” ja “Baltic Voices 2” Läänemere-äärsete maade nüüdismuusikaga.
EFK direktor Anneli Unt leiab, et koorile on kandideerimine sama oluline nagu võitki: “Kaheksa korda finaali jõudmine näitab, et kammerkoori puhul pole tegemist ühekordse sähvatusega, vaid meie plaadid on kogu aeg silmapiiril.”
Plaadil “Da Pacem” kõlab üheksa Pärdi teost, salvestatud Niguliste kirikus. Üks plaadil leiduvatest pärlitest on Inglise organist Christopher Bowers-Broadbent, kes alles läinud nädalal esines Eestis, tulles välja oma versiooniga Eesti klassiku Cyrillus Kreegi Reekviemist.
President Toomas Hendrik Ilves on otsustanud Eesti Vabariigi 89. aastapäeva puhul autasustada Paul Hillieri Valgetähe IV klassi teenetemärgiga muusikaelu edendamise eest. Üleandmistseremooniale Hillier minna ei saa, sest esitab samal ajal Austraalias Pärdi teost “Passio” ansambliga Theatre of Voices, mille koosseisus on sel korral ka kaks kammerkoori säravamatest lauljatest – Iris Oja ja Uku Joller.
Kas Hillier üldse teenetemärgile järele läheb, on hetkel küsimärgi all. See võib tunduda Briti huumor, aga kuna aasta tagasi anti talle O.B.E. ehk Order of the British Empire, ei tohi Hillier praegu kehtivate reeglite järgi samade teenete eest teiselt riigilt kõrget autasu vastu võtta. Loodetavasti õnnestub asjaomastel instantsidel siiski reeglite helistikku muuta.
Paul Hillier
– Sündinud 9. veebruaril 1949 Inglismaal.
n 1973–1990 tegutses The Hilliard Ensemble’is, alates 1990 oli ansambli Theatre of Voices juht. Septembrist 2001 tänaseni Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigent ja kunstiline juht. Alates 2003 vokaalgrupi Ars Nova Copenhagen peadirigent.
– Juhatanud selliseid tuntud muusikakollektiive nagu Concerto Copenhagen, Concerto Palatino, Collegium Vocale Gent, Madalmaade Kammerkoor, Indianapolise Sümfooniaorkester jpt.
– 1996–2003 Indiana ülikooli Varajase Muusika instituudi direktor. Aastal 2002 nimetati Hillier Kopenhaageni Ülikooli auprofessoriks.
– Plaadiauhindu: Edisoni auhind (Holland), Caecilia auhind (Belgia), Grammophone’i Vanamuusika Aasta Plaadi auhind, Diapason d’or ja Saksa heliplaadikriitikute auhind EFKga salvestatud plaadi “Baltic Voices 3” eest.
– 2004 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.
– 2006 O.B.E. (Order of the British Empire).