Kolm aastat tagasi, pärast Eesti Kultuurkapitali preemiaga pärgamist ütles Paul Hillier talle omasel vaiksel ja tagasihoidlikul moel, et kõige parema meelega oleks ta mitte dirigent, vaid nagu lavastaja teatris – õpetanud selgeks kõik vajaliku, lahkuda etenduse algul.
Nüüd on lahkumisetenduse aeg sõna otseses mõttes käes. Kuus aastat kestnud ühistöö krooniks võib julgelt pidada maineka ja väga ihaldatud Grammy muusikaauhinna võitmist koos filharmoonia kammerkooriga. Kuid mitte ainult see pole tähtis. Publikul on alati omad ootused: nemad tulevad saali mitte niivõrd auhindade ja kiidulaulu, vaid isikliku elamuse järele.
Nad tulevad riitusele, lootes pea alati ime sündi. Hillier pole aga maag, kes võluvõtteid kasutades imesid sünnitaks, ta pole ka karismaatiline juht, kelle vaim kui lehvik üle lauljate laotub, mees, kelle sära ruum hetkega täis on, kui ta sisse on astunud.
Hillier on Hillier: vaikne nokitseja, kuid mitte tähelepandamatu; mitte tormakas, kuid alati pärale jõudja; mitte emotsioonidest pakatav, kuid sisemiselt hõõguv… Astudes oma eelkäija, kammerkoori looja ja hinge Tõnu Kaljuste alles soojadesse jalajälgedesse, esindades samas sootuks teist inimtüüpi ja viisi oma eesmärkide saavutamiseks muusikas, on Hillier vastupidi mõningatele kartustele aidanud kooril jõuda muusikamaailma absoluutsesse tippu, hoidnud seda nagu aaret. Aitäh sulle, Paul, kõige muu kõrval ka selle eest!
Seekord pole tegu intervjuuga, kus ajakirjanik vahetpidamata jutulõnga läbi lõikab ja küsimusi ette vuristab, vaid erakordne võimalus KUULATA.
Eesti…
Tänavu septembris saab täis kuus aastat ajast, kui alustasin Eesti Filharmoonia kammerkoori kunstilise juhi ja peadirigendina ning on loomulik, et selle ajaga on mul tekkinud Eestiga tugev side. Teisalt – minu siinolek on ajaliselt alati piiratud ja mul on tänini tunne, et olen Eestis justkui külaline. Sellest on kahju, seda enam, et mulle meeldib väga siin töötada ja koori juhatada. Kuid muidugi on sel ka teised, isiklikud põhjused: minu kodu ja perekond asuvad ju mujal.
Mul on olnud väga eriline kogemus olla muusika kaudu ühenduses kõigi kolme Balti riigiga, mulle meeldib Eesti, kogu Balti regioon ja Skandinaavia, kutsun seda mõttes «oma Põhjala Vahemereks». Ma ei oska seda isegi seletada, miks see tunne just niisugune on ja kust see tuleb.
Mul ei jää Eestisse maha sügavaid sõbrasuhteid ja võib-olla on see minu viga, kuid arvan, et see tuleneb sellest, et olen siin nii vähe, ja kui olen, töötame väga pingsalt.
Kuid samas on minu esimene abikaasa Leena-Liis, kahe vanema tütre Clara ja Kaia ema, eestlanna. Esimest korda tulin Eestisse just nimelt perekondlike sidemete, mitte töö tõttu.
Muusika…
Muusika on mänginud minu elus alati keskset rolli, seda juba varasest lapseeast peale, ma ei kujutaks oma elu ilma muusikata ettegi. Alustasin 8-aastaselt koduküla Dorchesteri kirikukooris, hiljem jätkasin professionaalse laulja karjääri Londoni St. Pauli katedraali kooris. Kui olen väsinud, siis on just elav kontsert parim kosutus.
Isiklikus elus on olnud väga olulisi teoseid ja kokkupuuteid muusikaga ning üks neist hetkedest seostub Mozarti «Reekviemiga», mida esmakordselt kuulsin Veneetsias. See oli nii muljetavaldav, et langetasin otsuse: minust saab kutseline muusik. See oli väga oluline, sest ma kahtlesin väga, kas minust üldse saab lauljat ja kas see on minu õige tee.
Kodus kuulan muusikat suhteliselt vähe, sest ma ei vaja muusikat, et saavutada mingit meeleolu. Ma ei arva ka, et muusika oleks mingi jook, mida saab janukustutamiseks tarbida, minu jaoks on muusika asi, millega ma tegelen.
Kammerkoor…
Mäletan selgesti, et esimesed teosed, mida ma koori esituses kuulsin, olid Veljo Tormise omad. Tõnu andis mulle paar plaati, et saaksin neid kodus lindistada. Neid kuulates olin täiesti lummatud: nii muusika kui ka koori kõla oli väga eriline ja köitev. Kui tulin Eestisse tööle, ei olnud mul eesmärk niivõrd jätkata seda, mida Tõnu niigi hästi oli teinud, kuivõrd teha midagi uut – laulda repertuaari, mida ma teiste kooridega teha poleks saanud. Kammerkoori puhul on tabav märksõna: loovus, see on tõeliselt ainukordne ja dirigendile väga oluline. Ma armastan kontsertettekandeid ja see on üks põhjus, miks mulle meeldib nendega töötada: nemadki armastavad esineda ja teevad seda alati väga innustunult. Kammerkooril on oma eriline vaimsus, mis ongi ilmselt üks nende edu põhjusi, nad ei tee lihtsalt tööd – see on midagi palju enamat.
Grammy…
See on muidugi väga tore, et see juhtus, ja ma olen plaadiga rahul, kuid ma ei ütleks, et see on meie ainus ja kõige parem, mida teinud olen. Mulle endale meeldib kõige enam Rahmaninovi «All-Night Vigil». Kuid kui te küsite, kas mind valdasid plaaditegemisel mingid erilised tunded, siis pean kahjuks ütlema: ei, ei olnud. Samas panustasime sellesse koos kooriga tõesti palju, tegime seda südamega. Muidu polegi mõtet midagi teha.
Dirigenditöö…
Minu arvates pole dirigenditöös vormiliselt väga suurt vahet, kas seisad orkestri või koori ees, kuigi sisuliselt on tegu erinevate asjadega. Vahel amatöörkoorid vajavad «õpetajat», mina see kindlasti ei ole. Usaldan koori ja arvan, et dirigendi töö on panna see loovalt laulma. Dirigent peab suutma oma soove väga täpselt väljendada, sest kui lauljad teavad, mida neilt oodatakse, tuleb see neil enamasti ka hästi välja.
Kodu ja perekond…
Elan juba aastaid Kopenhaagenis – seal on mu pere ja kõige lähedasemad sõbrad. Tunnen end Taanis väga koduselt ega igatse Inglismaa järele, seda enam, et käin seal nagunii tihti. Pealegi on need kaks maad väga sarnased. Võin öelda, et olen väga õnnelik – armastan oma abikaasat Elset väga, meil on kolmeaastane tütar Freya ja noorim beebi peaks varsti sündima.
Tüüpiline inglane…
Ma ei arva, et ühegi inimese kohta võiks öelda, et ta on mingil moel «tüüpiline», võib-olla ehk ainult väliselt. Kui panna ükskõik milline «tüüpiline inglane» keset Eesti elu, näeb ta varsti välja nagu iga teinegi «tüüpiline eestlane», ja vastupidi.
Karjäär…
Jah võin öelda, et mu elu, töö ja karjäär on põhimõtteliselt sellised, nagu olen unistanud. Kuigi unistused ja reaalsus on alati erinevad asjad. Mulle meeldib olla seotud muusikaga, samas meeldib olla suvekodus ja mitte midagi teha. Minus on väga vastandlikke soove ja püüan neid endas tasakaalus hoida. Ambitsioonikas ei pea inimene olema ainult selle pärast, et lihtsalt teha karjääri ja saada tuntuks. Minule on see võimalus olla muusikas moel, mis mind köidab. Nii lihtne see ongi.
Kirg ja armastus…
Ma olen tõeliselt «mitte-kirglik» inimene ja ka muusika puhul kitsi neid sõnu kasutama, kuid see ei tähenda, et neid mõisteid minu jaoks ei eksisteeriks.
Lahkumine…
Olen kammerkooriga hüvasti jättes ja Eestist lahkudes tõesti veidi kurb, kuid teisalt on see paratamatu ja lahkumiseks õigeim moment. Mul on tuleviku osas palju plaane, ja nii on see alati olnud – mulle meeldib nõnda. Üks on kindel: tegelen mõni aeg intensiivsemalt Taanis oleva vokaalansambliga Theatre of Voices, meil on kavas mitmeid uusi projekte. Töötan ka edasi Kopenhaagenis oleva väikese kooriga, millega esitame varajast ja kammermuusikat ning tahan edasi nokitseda oma poolelioleva raamatu kallal. Olles realist, arvan, et see saab valmis ehk kahe-kolme aasta pärast.
Lood Paul Hillierist
Esimesest kohtumisest
Päev, mil Paul Hillier pärast Tõnu Kaljuste lahkumist esimesse kooriproovi tuli, on kooriliikmetele tänini meeles. Ka varem oli Paul koori juhatanud ja
teati, et ta pole just suur kõnemees. Siiski ootas kogu koor hinge kinni pidades Pauli saabumist, sest nüüd oli ta ju peadirigendi ametis ja ees ootas mitme aasta pikkune ühine töö. Vähemalt oodati enda tutvustamist, väikest sissejuhatust ja muud taolist, kuid läks teisiti.
Paul tuli, lõi noodiraamatu lahti ja ütles vaid: «Palun võtke lahti lehekülg nelikümmend kaks!» Kohe läks tööks, ei mingit seletamist. Koor arutanud omavahel, et kuidas ikka nii… hiljem saadi aru, et see ongi Pauli stiil – kõigepealt teeb hulga tööd ära ja siis, kui kõik juba sujub, viskab mõne nalja ja joob tassi teed. Kui asjad ei suju, istub Paul vaheajal oma toas ja mõtleb.
Semutsemist Paul ei tunnista.
Grammyst
Pärast Grammy auhinda kohtus koor Pauliga sel nädalal alles esimest korda proovis. Kuid ega Paul ei öelnud koorile, et näed, kui toreda asjaga me hakkama saime, visa töömesilasena võttis ta kohe noodiraamatu lahti ja alustas kolmetunnist proovi. Kord kontserdil juhtunud nii, et Paul ei suutnud kuidagi prille ja heliharki pintsakutasku voodri vahelt üles leida, nende otsimine tekitas lõbusat elevust nii publikus kui ka lavalolijates.
Kiitusest
Paul on kiitusega üsna kitsi, eriti just lauljate kuuldes. Kui Briti kuninganna Elizabeth II Kumus käis, vestelnud üks lauljanna parajasti Pauliga. Ligi astus üks inglise keelt kõnelev härrasmees, surus Paulil kätt ja tänas kontserdi eest. Mees ennast ei tutvustanud, ning kaasvestleja oli kindel, et tegu on Pauli isikliku tuttavaga, seda enam, et kohe laskuti sõbralikku vestlusse. Muu hulgas küsinud härrasmees ka koori kohta. Paul hakkas õhinal, sõnu säästmata koori kiitma, vaatas siis vilksti lauljanna poole, pahvatas naerma ja ütles, et see jutt pole tema kõrvadele mõeldud.
Seejärel pöördus taas härrasmehe poole, rääkis talle koori unikaalsest kõlast, hämmastavast kokkuvõtmisoskusest ning selgitas, et eestlastel on väga tugev koorilaululine aluspõhi. Rääkis ka laulupeost, võrreldes seda selguse mõttes protsentuaalselt inglise rahvaarvuga. Teine inglane muudkui kuulas ja imestas. Kui ta oli lahkunud, küsis Paul: «Kes see mees oli?»
Ehtsast Inglise õllest
Möödunud aasta maikuus oli koor kontserdituuril Inglismaal Cambridge’is. Oli maikuu ja imeilus ja haruldaselt soe ilm ning pärast kontserti mindi kooriga hotelli kõrvale parki istuma ja lõõgastuma. Üks laulja näinud hotellist väljudes, kuidas Paul parasjagu samal tänaval taksost välja astus, ja tervitanud dirigendihärrat rõõmsa käeviibutusega. Paul põrnitsenud altkulmu «võõrast» ega lausunud sõnagi. Hetk hiljem keeras ringi, tuli tagasi, nägu naerul, ja hõiskas rõõmsalt: «Tere, vabanda, ma ei tundnud sind kohe ära, ma olin nii omas mõttes.» Seda juhtub temaga sageli. Parki ta koos kooriga istuma ei läinud, sest teatas, et pudeliõlu, mida eestlased murul lesides joovad, on sulaselge limonaad ning Inglismaal olles tuleb minna ikka pubisse ja juua seal ehedat Inglise vaadiõlut, mis on tume ja mõrkjas.
Inglismaast
Kui kord küsitud Pauli käest, millal ta õigupoolest Inglismaalt lahkus, hüüatanud mees lausa nördinult: «Mida?! Ma ei ole kunagi Inglismaalt lahkunud.Sa ei saa kunagi siit lahkuda. Sa võid ainult mõnda aega ära olla.»
Kõnepidamisest
Kord Kanadas oli koorile korraldatud väike vastuvõtt, kus paluti ka Paulil sõna võtta. Tema sõnavõtt juhatati sisse umbes nii, et «me oleme Paul Hillieri põhiliselt selja tagant näinud, kui ta dirigeerib laval koori, nüüd näeme teda ka näost näkku». Selle peale tuli Paul (söögilaua juurest), võttis mikrofoni, sättis end seljaga rahva poole ja hakkas küllalt elvislikult kõnet pidama. Mõne aja pärast, kui publik rahunes, pöördus ta siiski ümber. Vabadel hetkedel, ükskõik kus see ka poleks, Paul loeb ja eelistab seltskondlikule vestlusele omaette olemist. On väga tavaline, et kusagil lennujaamas või tänaval on ta end ümbrusest niivõrd välja lülitanud, et ei märka isegi vanu tuttavaid ega nooguta tervituseks.
Hääle lahtilaulmisest
Üks esimesi suurvorme Pauliga esitada oli Händeli «Messias». Ühel kontserdil Peterburis filharmoonia saalis ootas koor lava taga kontserdi algust. Paul vibutanud samas kõrval kergelt käsi ja laulnud häält lahti. Kui ta nägi, et koor teda vaatab, hakanud ta naerma ja öelnud: «Teate, olen nii kaua laulja olnud ja nii vähe dirigent, et ma kipun ikka veel enne lavale minekut häält lahti laulma, kuigi peaks ehk hoopis käsi lahti vehkima.»
Tühjast kõhust ja sõnamängust
Juhtus see nii umbes viis aastat tagasi, mäletatavasti Hollandis. Päevaplaan oli kuidagi nõnda seatud, et kellelgi polnud
aega korralikult isegi lõunat süüa. Pärast kontserti pidi olema vastuvõtt, kus oli lootust lõpuks ka midagi hamba alla saada. Ka Paul oli hirmus näljane, tuli pärast kontserti meeste riietusruumi ja küsis, kas vastuvõtul süüa ka antakse. Keegi vastanud: «Me arvame küll, et antakse.» Paul reageerinud välkkiirelt ja ehtinglasliku irooniaga: «Ma ei küsinud, mida te arvate, ma tahan oma õhtusööki.» Meeste naerupahvak oli vägev.
Kui koor mõnda paika kontserti andma sõidab, näevad kõik Pauli bussist väljudes asjaliku näoga
otsivalt ringi vaatamas. Algul ei saanud kooriliikmed aru, mida Paul otsib. «Kus siin süüa saab?» on aga üks Pauli põhiküsimusi. Vastuküsimusele, kas ta on näljane, vastab Paul joviaalselt: «Ma olen alati näljane!»
Paul Hillier
Sündinud 9. veebruaril 1949 Inglismaal Dorchesteris.
Perekond: abikaasa Else, tütar Freya (3); tütred
Clara (21) ja Kaia (15) esimesest abielust.
Muusikukarjääri alustas ta Londoni St Pauli katedraali kooris.
Ansambli Theatre of Voices (1990) asutaja ja juht,
üks The Hilliard Ensemble’i (1973) asutajaid ning
ansambli Ars Nova Copenhagen peadirigent.
Hillier on ka laulja ning mitme raamatu
(sh monograafia «Arvo Pärt») autor.
2001 sai Hillierist EFK peadirigent ja kunstiline juht.
2002 nimetati ta Kopenhaageni Ülikooli auprofessoriks; 2003 vokaalgrupi Ars Nova Copenhagen peadirigendiks. Hillier on dirigeerinud selliseid muusikakollektiive nagu Concerto Copenhagen, Concerto Palatino, Collegium Vocale Gent, Madalmaade kammerkoor, Indianapolise sümfooniaorkester jpt.
2004 pälvis Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.
2006 Order of the British Empire teenete eest koorimuusika vallas.
2007 Grammy auhind EFKga «Arvo Pärt: Da Pacem» eest.
2007 Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk.
Arvamused
Mikk Üleoja
EFK koormeister
Pauli kõige tugevam külg dirigendina on oskus teha väga häid plaadistusi, seda nii sisu kui ka esituskvaliteeti silmas pidades. Tema plaadistusprotsess on rahulik ja läbimõeldud, tulemus sünnib – kui nii võib öelda – üllatavalt kergelt. Pauli tööstiil on ehtinglaslik: ta on viisakas ja distantseerunud. Need jooned iseloomustavad teda ka inimesena. Ta eeldab, et lauljad seisavad n-ö omal jalgel ning tema asi on suunata ja oma taotlused teatavaks teha. Nii juhtub vahel, et mõni asi jääbki saavutamata. Kui Paul on
teatud asjale juba kümme korda
tähelepanu juhtinud, aga see ikka korda ei saa, siis jätab ta mingil hetkel järele. Tundub, et kasvatus ei
luba täiskasvanud inimestele lõputult öelda, et «palun pange puder ilusasti lusikaga suhu». Kui kodanikud soovivad seda järjekindlalt näiteks kõrva toppida, mis siis ikka
teha. Kel aega ja tahtmist pealispinnast sügavamale süüvida, näeb, et Paul on soe ja siiras inimene.
Arvo Aun
EFK laulja
Paul on oma, st koorireal maailma muusikas kõrgel tasemel proff: ta teab väga täpselt, mida ta tahab, ja vähe sellest – teab ka seda, kuidas selle tulemuseni jõuda. Kahjuks kõikide dirigentide puhul seda väita ei saa. Ta on Tõnuga (Tõnu Kaljuste) võrreldav selle poolest, et nad on mõlemad n-ö kaks kõva kivi ja saavutavad alati soovitud kõrged eesmärgid. Kuid tee ja vahendid, kuidas kumbki soovituni jõuab, erinevad palju. Paul oskab meid niimoodi rakkesse panna, et proovi jooksul ei teki sul mingit vaba, lihtsalt olemise momenti. Tal on võime haarata lauljad väga tugevasti oma pihku. Kui Tõnut on terve tuba täis, siis tema vaimsus lehvib kõikjal, Paul aga jätab mulje, nagu nokitseks vaikselt millegi kallal, kuid saavutab ka sama tulemuse.
Hele-Mai Poobus
EFK laulja
Paul Hillier ei ole väga avatud persoon ja hoiab inimestega üldiselt distantsi, seega jätab ta nii mõnelegi üsna kinnise ja kauge mulje, kindlasti distantseerime ennast keelebarjääri tõttu mingil määral ka ise. Samas on Paul väga tähelepanelik, inimlik, taktitundeline ja intelligentne inimene. Dirigendina töökas, laia silmaringiga, aus ja pidevalt arenev. Ta ei talu rumalust, põikpäisust ega ebaprofessionaalsust. Kuna ta on ka ise laulja, siis tajub ta hästi vokaali ja on toetav. Paul ei armasta kõnesid pidada, ometi teeb ta seda suurepäraselt, peale selle on tal ehtinglaslik must huumorisoon. Huvitav on see, et Paul kiidab meid harva, see-eest kiidab ta meid aga teistele, ju hakkame endast muidu liiga hästi arvama…
Paul on eelkõige oma tööle pühendunud muusik, kel on muusikavaldkonnas palju teadmisi ja kogemusi. Inimesena on ta sümpaatne, tagasihoidlik, vastutulelik.
Kontsert
J. S. Bach «Matteuse passioon»
Eesti Filharmoonia kammerkoor
Kaastegevad Tallinna kammerorkester ja
rahvusvaheline solistideansambel
Dirigent Paul Hillier
24. märtsil kell 18 Tartu Jaani kirikus ja
25. märtsil kell 18 Tallinnas Metodisti kirikus