8-aastane pikkade patsidega tüdruk tormamas jooksujalu ühest koolikoridori otsast teise, silmad säramas ja kõlava häälega naermas…
Olevik
21 aastat hiljem naerab ikka veel kõlava häälega, lisaks riukalikule särale on silmisse siginenud tublisti mõtlikkust, kuid vahetus ja emotsionaalsus on jäänud. Ka tormamine pole kuhugi kadunud, kuid see ei toimu enam mitte kitsas ruumis, vaid avaral kultuurimaastikul.
Iris Oja (19.04.1977) on küll põhikohaga Eesti Filharmoonia Kammerkoori solist, kuid tema pulbitsevat energiat jagub kaugelt rohkemaks, sagedased on osalemised väga eriilmelistes projektides – Eesti Ballaadid, Händeli ja Bachi suurvormid, unikaalse koosseisuga ansambel Resonabilis, Eesti Muusika Päevad jt. Alati avatud kõigele uuele ja huvitavale ning tavaliselt ei suuda ta öelda väljakutsetele EI.
Kodu
Mul oli super lapsepõlv. Vanemad on mõlemad mul eesti filoloogi haridusega, isa Arno Oja tegutses põhiliselt teatri- ja kirjanduskriitikuna, ema Vilja Oja on aga läänemeresoome keelte spetsialist, töötab Eesti Keele Instituudis. 2001.aastal kaitses ta TÜ juures oma doktoritööd “Uurimusi eesti värvisõnavarast”. Ma olen tema üle hirmus uhke! Isa kaudu tärkas aga minus huvi luule, eriti Ilmar Laabani vastu, sealtkaudu sai ehk hiljem alguse ka minu armastus kaasaegse muusika vastu. Helilooja Age Hirv on kokku kogunud lõike erinevatest Laabani tekstidest ja kirjutanud neile tuginedes suurepärase teose häälele ja altflöödile “Enesekaotus”, mis on võlunud ka konservatiivsemat publikut. Lapsepõlvest veel niipalju, et tihti veetsime koos vennaga, oma parima sõbraga, aega Nõmmel vanaema-vanaisa pool, kus mul lasti vabalt tegutseda ja laulda. Oma viisipisiku olen saanud ilmselt just vanavanematelt, meil vennaga on mõlemal absoluutne kuulmine, kusjuures ema-isa viisi eriti ei pea.
Raamatud
…on oluline osa Irisest.
Keskkooli lõpuni lugesin kohutavalt palju ja täiesti valimatult kõike, mis kätte sattus. 12-ndaks eluaastaks oli mul kodu lähedal asuva raamatukogu lasteosakond “läbi töötatud”. Paljusid raamatuid soovitas mulle isa. Ka Nabokovi “Lolitat”, mille ma pärast mõningast tähendusrikast vaikuseminutit ja omavahelist arupidamist raamatukogutädide käest kätte sain. Alates sellest päevast viidi mind täiskasvanud lugejate osakonda üle.
Mõjutanud on sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” raamatud, eriti “Nahksuka jutud” – kurb oli lugeda, kuidas üks rahvus, antud juhul siis indiaanlased, on oma juurtest nii välja kistud, nad justkui on olemas, kuid elavad nurkasurutult eraldatud maailmas, valge inimese “armust”. Kuid just sealt sai mulle hingelähedaseks loodusrahvaste elustiil, oskus elada kooskõlas loodusega, teda austades ja samas sealt jõudu ammutades. Tegelikult on see omane tervele meie perele, eriti vanaemale ja Eskole. Läbi aegade lemmik on aga Uku Masingu “Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul”. Selle raamatu õhustik on kordumatu, nagu ka meisterlik sõnakasutus, suurepärased, otsekui maalitud pildid… geniaalne! Vahelduseks ja stressi maandamiseks sobivad hästi Prachetti, Lindgreni teosed ja kõiksugu loomajutud.
Kool
Iris erineb paljudest lauljatest oma suurepärase muusikalise ettevalmistuse tõttu. TMKK haridus on baas, millest laulja võib ainult unistada, sellele tugevale vundamendile saab ehitada stiililiselt ükskõik kui keeruka hoone, ta annab loominguks vabad käed. Taskus on ka diplomid G.Otsa nim. Tallinna Muusikakoolist ja EMA-st.
Muusikakeskkooli tahtsin minna kahel põhjusel: esiteks, sinna läks minu 4 aastat vanem vend Esko ja kuhu tema ees, sinna mina järele, teiseks, sain siis tihedamini vanaema näha (naerab…Irise vanaema elab TMKK lähedal.) Proovisin ka kunstikooli, tolleaegsesse 24. keskkooli, kuhu sain sisse, aga ema oli sinna õppima mineku vastu, kuna see asus Koplis. Nii et jäi TMKK.
Õppisin põhikooli lõpuni klaverit, minu esimene õpetaja oli Rein Mets, kes hiljem oma haiguse tõttu andis mulle iga tund uue kava, see treenis kohutavalt hästi noodistlugemist. Kuna ma pianistina tehniliselt välja ei vedanud – olgem ausad, ega ma eriti harjutada ei viitsinud, lisaks segasid ka seljaprobleemid ja sagedased õpetajavahetused, läksin üle koorijuhtimise peale, mis oli huvitav katsumus. Häbenesin väga olla koori ees – kui juba üle kahe õpilase mind vaatas, soovisin, et maa avaneks mu jalge all ja neelaks mind endasse. Peamine põhjus, miks valisin selle eriala, peitus tahtmises võidelda hirmu ja paanikaga, mis mul tekkis inimeste ees esinedes. Olen väga uhke, et sain sellega hakkama, sest see on minu enda saavutus, teised anded on aga mulle sündides kaasa antud. Laulmist õppima läksin tegelikult huvist jazzlaulu vastu, mille oli äratanud minus Esko – meil oli kodus kassette Ella Fitzgeraldi, Louis Armstrongi, Bobby McFerriniga jne. G.Otsa muusikakoolis oli küll ka estraadilaulu osakond, aga mind huvitas just oma hääle täielikult valitsema õppimine, mis jazzis hädavajalik. Tundus, et seda õpetatakse klassikaosakonnas paremini. Usun siiani, et hääle täiuslik valitsemine ongi laulma õppimise mõte.
Muusika vs kujutav kunst
Iris on andekas ka kunsti alal, ometi pole ta kunagi kahetsenud, et otsustas muusika kasuks.
Kui oled teinud ise teadlikult valiku, siis pole raske sellele truuks jääda. Hääl pole antud niisama, ma pean seda kasutama. Kunstiga tegeleda, joonistada, viltida, maalida, saan ju igal vabal hetkel, see ei kao kuhugi.
14-aastaselt astusin Kevade tänava Laste Kunstikooli. Ema, kes on mul kõva käsi joonistamises ja õmblemises, oli mind õpetanud, sest TMKK-s lõppes peale 3-ndat klassi vastav tund ära. Aga alates kunstikooli minekust tekkis mul teistmoodi taju, ka muusika suhtes. Kui siiani tuupisin Bachi fuugasid pähe lihasmälu abil, siis nüüdsest tekkis sisemine huvi muusika vastu. Just sellel perioodil oli mul koolis fantastiline klaveriõpetaja Hiie Lätte, kes pani mind mõtlema sügavamalt muusika olemuse üle, innustas süüvima kaugemale kui pealispind, aitas mul inimeseks kujuneda. Olen väga õnnelik Kunstikooli kogemuse üle, sest ta andis hea stiilitaju, just seal leidsin vabaduse, mida vajasin muusikas väljendumiseks.
Vene
Iris salvestas eelmise aasta lõpus koos pianist Roger Vignolesega Londonis oma esimese sooloplaadi ameerika suurplaadifirmale “Harmonia Mundi”. Kava koosnes Rahmaninovi ja Šostakovitši lauludest. Plaat peaks ilmuma 2008 aasta alguses.
Vene muusika on väga oluline ja hingelähedane ning samas mu häälele sobiv. Just romanssidega tekkis uus kvaliteet nii hääles kui lavalises kultuuris. Vene muusikaga tuli esinemisjulgus, läks paika hääl ja emotsioon. Eestlastel on üldiselt raske saavutada avatust, oleme ju rohkem omaette ja kinnised. Seepärast hakkasin Otsa koolis jälgima vene õpilasi, et õppida neilt lavalist enesekindlust. Läbi aegade lemmikuid on Rahmaninov ning Mussorgski kogu raskuses ja masenduses. Ja muidugi Stravinski oma värvikusega. Minu poolehoid ei kuulu muidugi mitte ainult vene heliloojate loomingule, maailmas on väga palju head ja huvitavat muusikat, kuid just läbi selle suutsin ennast avada.
Lava
Iris armastab lava ja paistab, et lava teda ka. Ma pole kunagi aru saanud, et ta oleks närvis, laval olek innustab teda.
Ma ei saa ilma muusikata elada, ma pean laulma. Seetõttu pole mul ka tekkinud küsimust, miks? Kui mulle on antud hääl ja olen õppinud eluaeg muusikat, siis tuleb seda kasutada, see on minu missioon. Lavanärvi mul pole, pigem erutus. Kui astun lavale, tunnen, kuidas vallandub tohutu kogus adrenaliini.
EFK
Mul polnud alguses kavatsust Kammerkoori minna, laulutudengite hulgas räägiti, et just seal kaotavad kõik hääle ja ainus õige valik on ikka ooperilaul. Kui solistiks ei saa, siis ooperikoori, kui sinna ka ei saa, no siis lihtsalt lavakoristajaks! Mina aga mõtlesin ennast proovile panna ja läksin kandideerima suurde lisakoori, mis oli aastal 2000 loomisel. Kutsuti mind hoopis põhikoori. Pärast mõningast arupidamist otsustasin Kaljuste pakkumise vastu võtta. Pakkumine oli aga järgmine – laulda Jaapani turneel Bachi “Magnificatis” aldisoolot. Loomulikult olin ma nõus, kuigi polnud elus kunagi varem laulnud barokki, seda enam, et orkestriga ja üksi 2000-lises saalis. Pöördusin abi saamiseks Uku Jolleri poole, kellel on väga hea stiilitaju, harjutasime koos ja lõppkokkuvõttes oli see üks vahva kogemus. Sõlmisin iseendaga kokkuleppe, et kui ma ühe aasta jooksul saan laulda soolosid ja tunnen, et kooris laulmine ei ahista minu laulutehnikat, siis jään sinna. Kontrollisin väga rangelt, kuidas ma laulan, kas hääl peab vastu, kuidas kohandada oma pilli vastavalt eri stiilidele. Sain aru, et see ongi laulmise põhioskus, hoida oma pill lahti. Pead kogu aeg teadma, kuidas sa midagi teed, mõte peab olema pidevalt töös, ei tohi rutiini pealt, jalg üle põlve laulda, nii on allakäik kiire tulema.
Paljud on küsinud, miks ma pole välismaale õppima läinud. Vahel tundub mulle, et eestlased omistavad liiga suurt tähendust kõigele sellele, mis mujalt tuleb. Mul on olnud haruldane võimalus töötada erinevate dirigentide, orkestrite ja EFK poolt Eestisse meistrikursust tegema kutsutud õpetajatega. EFK on töötamiseks suurepärane koht, sest mulle meeldib elada Eestis, samaaegselt aga on võimalus reisida ja olla aktiivselt tegev maailma kultuuripildis. Naudin vaheldust ja tihedat, pidevalt muutuvat töögraafikut.
Inimesed
Iris on väga avatud suhtleja, kellel palju tuttavaid, kuid päris ligi laseb väheseid. Ning teeb seda täiesti teadlikult.
Pere on mulle hästi tähtis, olen õnnelik, et mu abikaasa Enn, kes erinevalt minust ja mu humanitaaridest perest töötab hoopis IT-alal, toetab kogu hingest seda, mida teen. Lapsepõlves veetsin tihti aega Sumerate juures, nii Tallinnas kui ka suvel Laulasmaal. Kadri-Ann oli mu klassiõde ja tema pere nagu mu teine pere. Meid huvitasid ühed teemad ja ühendas armastus looduse vastu. Lepo vestis alatihti väga erinevaid lugusid, mis köitisid oma huumori ja moraali-ivaga. See oli neist hirmus armas, et nad mind nii hoidsid! Olulised on minu jaoks ka mu õpetajad Taru Valjakka ja Ivo Kuusk. Taru õpetas kõiksugu tehnilisi nippe ja eelkõige enesejulgust teha asja nii, nagu mina seda näen, mitte kopeerida teisi esitajaid ja mitte häbeneda iseend. Ivo Kuusk aga on pööranud tähelepanu just laulmise baastehnikale ning olnud mulle inimesena suureks eeskujuks oma aususe, südamlikkuse ja väärikusega.
Jõud
Irisele on oluline pääseda aeg-ajalt linnast välja, loodusesse. Mets ja meri jagavad võrdselt esikohta, seal käib ta oma energiavarusid täiendamas. Suviti Ennuga paadiga Väinamerel. Ja loomaaedades.
Loodus on osa eestlusest, juuretunne on vist meile kõigile vajalik. Mulle meeldib ääretu vesi, see annab tohutu vabaduse ja avaruse tunde. Kui ma oma varbad puurin merevees liiva sisse, siis ikka tunnen, et nüüd on kõik korras ja olen omal kohal.
Unistus
Oma maja, mere ääres, männimetsa sees. Et Ennu unistused täituksid. Ilma temata olen ma poolik. Et meie kooselu oleks täisväärtuslik, lõpuni. Ja sealt edasi…