J. S. Bachi Matteuse passioon: EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR, TALLINNA KAMMERORKESTER ja solistid PAUL HILLIERI dirigeerimisel Tallinna Metodisti kirikus 25. III.
Seekordne ülestõusmispühade-eelne aeg tõi kaasa suurema buumi vastava suunitlusega teoseid kui isegi jõuluaeg. Kõige rohkem oli reekvieme või puhtmuusikalisi evangeeliumilugusid. Nagu ka kõnealune Bachi Matteuse passiooni ettekanne, mis eredalt kujundatud vormi ja kiirelt virtuoosse ettekande tõttu sarnanes isegi muusikalise action’iga.
Ja mis on nende kontsertide mõte – kas pelk loo ümberjutustus, inimese mõtlemapanemine enese ja maailma (või Jumala) vahekorra üle või kannatuse kui seisundiga, ehk isegi elustiiliga toimetulek? On küüniline, ent mitte vale seisukoht, et kunsti vajavad õnnetud inimesed. Tundub, et praegusel kannatusajal on neid, kes vajavad aegadetaguse Kannatuse sõnumit, päris palju. Saalid on täis.
Ja mida nad siis saavad? Eesti Filharmoonia Kammerkoori õhtult 25. III eelkõige tasemel kontserdi, psühholoogiliselt tasakaalustava muusikaelamuse. Kirgastavaks momendiks oli meie eesti koosseisu kõrval kõrge tenori Julian Podgeri perfektne hääldus ja stiilitunne. Külalissoliste oli ka instrumentaliste hulgas, viola da gamba ja oboe d´amore’i mängija. Kuigi olulised partiid ja värvikad pillid, helendas Podgeri hääl juba oma kõrges tessituuris Evangelisti partii tõttu üle muu koosseisu. Maailma paremate dirigentide ja orkestritega esinenud tenor mõjus vägagi suveräänselt ja esileküündivalt. Oli tunda ka tema vilumust selle rolli esitamisel, ideaalne saksa keele hääldus kerkis eriti esile just kiirete retsitatiivide virtuoossuses. Kui eesti lauljate puhul aimus pingutust, et tempoga kaasa joosta, siis tema puistas oma fiorituure lausa üleolekuga. Samas võlus stiili nõtkus, hääle õrnus ja kõrgete registrite sära.
Matteuse passioon oli esitatud suhteliselt kiires tempos, nii et ühe bassiaaria koloratuurikurvid said suhteliselt “sirgeks” sõidetud. Publiku seisukohalt oli elav tempo muidugi tervitatav, sest tegemist ju pika teosega.
Mööda vilksatavate tegelaste kaleidoskoobis hurmas väga hea häälduse ja kauni stiiliga Iris Oja, ilusa tämbriga Uku Joller, meeldejäävalt pehme ja võimeka tenorihäälega Tomas Medici Taanist. Koorilt meeldis aga hea voolav vokaal ja ühtne helisev kõla. Paul Hillier on EFK voolinud särava sopranitipuga ühtselt kõlavaks pilliks, eraldi hääli ei kosta enam välja ühestki häälerühmast.
Uku Jolleri Jeesuse roll polnud perfektne, aga üllatavate momentidega ja emotsionaalselt kõnetav. Tema kurbus retsitatiivi 28 (34) sõnade juures “Või arvad sa, et ma ei või Isa paluda, et ta läkitaks mulle enam kui kaksteist leegioni ingleid? Aga kuidas siis kirjad täide läheksid?” tõi tema tegelaskuju ajaloolis-religioossetest kõrgustest alla inimlikult mõistetavaks ja lähedaseks.
Omaette väärtusena köitis orkestrikäsitus. Partituur oli dirigent Hillieri poolt vägagi läbi komponeeritud ja Tallinna Kammerorkester soleeris lauljatega võidu. Lausa nii, et näiteks teise kontserdipoole alguses hajusid solisti sõnad orkestripartii alla. Ka Bachi poolt on selles suurteoses väljendusrikast kõlalist vaheldust. Üks kaunimaid lõike oli tenori ja viola da gamba duett, kus kooril laulda vaid üks lause. Samalaadselt hõrk muusikanumber oli aldi aaria “Erbarme dich” koos viiuliga (Iris Ojalt väga kaunis hääle fileerimine piano’s). Huvitavalt kerkisid kiirete tempode kaskaadist esile mõned aariate lõpud, kus oli äkki nauditavalt aega ja õhku. Leina ja raskust oli tunda ka oma aegluses värskena mõjunud koraalis 54 (63) “Su õilis pale, mida on kohkunult peljanud selle ilma vägevad, kuis oled nii teotatud, kuis oled nii kahvatu!”.
Ettekanne rõhutas igati ka passiooni teatraalsust: esimene ja viimane number on üles ehitatud koori vahelehõigetele aariasse. Karjuva rahvasumma “Lase ta risti puua” on Bach kirjutanud tihedasse, põimuvate häältega fuugasse, hüüe “Barabas!” kõlas aga tõesti brutaalselt. Nende teatraalsete elementide rõhutatud väljatoomine tegi teose jälgimise kergemaks ja emotsionaalsemaks. Märkimisväärne on teose vorm, kus kulminatsiooniks pole mitte surmastseen lõpus, vaid vormiliselt keskel asuv kohtumõistmine ja sellele järgnev habras aldi ning viiuli duo “Erbarme dich”.