Dirigendina on mul hea meel, kui mul on õnnestunud kasvõi proovisituatsioonis taidluskoori lauljal silmad suureks ajada, kui ma näen, et nüüd on see hetk, mil tal on nö taevas lahti, kus ta on saanud sellise kogemuse, mida tema argielu talle kunagi ei paku.
Mikk Üleoja alustas koorijuhina kõigepealt Pärnus kammerkoori “Mattone” peadirigendina (1994-96), alates 1998 on ta Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeister, 2003-05 juhatas Püha Miikaeli poistekoori ja 2003.aastast on Tallinna Kaarli Koguduse Kontsertkoori peadirigent.
Sündinud 2.jaanuaril 1970 Tallinnas koorijuhtide Ene ja Ants Üleoja perekonda, kasvas Mikk üles koorilaulu juttude ja jo-le-mi õpikute keskel. Uuris sealt märke ja otsis nende järgi klaveril viise. Mäletab lapsepõlvest, taidluskooride õitseajast, võimsaid koorikontserte pilgeni täis Estonia kontserdisaalis.
Mikk ei eita oma elukutse valikul vanemate mõju, kuid arvab, et see on toiminud rohkem alateadvuse kaudu. Lapsepõlves ei olnud tal mingit soovi koorijuhiks saada. Siis oli Miku ja tema tädipoja Juhan Tralla jaoks suur eeskuju hoopis nende ühine emadepoolne vanaisa, sirgeselgne mees nii füüsilises kui moraalses mõttes. Kuna poiste iidol mängis viiulit, alustasid ka nemad muusikaõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis viiuli erialal.
Kuigi 6 aastat kestnud stuudiumi järel jõudis Mikk äratundmisele, et andetuid viiuldajaid on ilma tematagi piisavalt, mõtleb ta siiani tänutundega oma viiuliõpetajale Harri Rikandile, kelle suhtumine õpilastesse jättis jälje tulevase elu jaoks, ja arvab, et viiulimäng aitas kaasa kõrva arendamisele. Seejärel, kuni keskkooli lõpuni õppis ta Avo Otsa juures trompetit ning lõpuklassis hakkas ka koorijuhtimist õppima.
Pärast häälemurret läksin kooli kammerkoori laulma ja mõne aasta laulsin keskkooli ajal ka Nooruse segakooris ema käe all. Usun, et need kaks koori suunasid mind koorimuusika juurde ja tekitasid huvi, mille väljenduseks oli see, et läksin keskkooli viimases klassis õe Elo juurde koorijuhtimist õppima. Elo antud algõpetus oli tõeliselt hea.
Konservatooriumisse astusin juba koorijuhtimise erialale. Erialaõpetajaks valisin isa. Minu arvates oli ta siis ja on ka praegu Eesti kõige parem koorijuhtimise õpetaja. See oligi põhjus, miks sai tema juurde mindud.
Muusikakeskkooli olulisema persoonina nimetab Mikk Toomas Siitanit, kes luges muusikaajaloo kursust.
Need tunnid olid alguses peaaegu šokeerivad, sest me ei olnud harjunud kuulma ja nägema, et õpetaja sellisel kujul oma ainet valdab. See oli harjumuspärasest märksa erinev kvaliteet. Seda taset oli keskkooli teistel õpetajatel raske ületada, kuna Siitan asetas lati niivõrd kõrgele. Oma osa vaimustuses mängis ilmselt ka meie tundlik iga. 2004 kaitses Mikk Üleoja magistrikraadi. Magistrieksami praktilises osas juhatas kolmel kontserdil Gesualdo responsooriume, magistritöö kirjutas teemal “Carlo Gesualdo ja temast loodud muusikaajalooline klišee”. Juhendaja oli Toomas Siitan.
Olulise eeskujuna toob Mikk esile ka Jüri Alperteni nime.
Magistrantuuri õppekava koostamisel selgus, et on võimalik võtta Jüri Alperteni käest sümfooniaorkestri dirigeerimist. Käisin kahel aastal tema juures tunnis. Vaatamata meie mõnevõrra ebaregulaarsetele kohtumistele pean ütlema, et tema käest õppisin ilmselt rohkem, kui eelneva stuudiumi jooksul. Tõenäoliselt on see seotud ka vanusega. Kui täiskasvanud inimesena lähed tundi, mis sind ennast huvitab, siis katsud sealt ka kõike võimalikku kätte saada. Alperten esindab Musini koolkonda. Kui vaadata eesti koorijuhtimise koolkonda, siis mingid koolilised printsiibid on küll selged, kuid väga kindlat metoodikat tegelikult ei ole, see on pigem empiiriline, intuitsioonile tuginev. Musinil oli hästi selge metoodika. Kuigi öeldakse, et Musini õpilased juhatavad igaüks isemoodi, on neil sarnased põhimõtted, mida nad edasi kannavad, seda teeb ka Alperten. Olen väga õnnelik, et mul oli võimalus tema juures õppida.
Konservatooriumi õpingute keskel, 1990-1993 täiendas Mikk end Snellman-kõrgkooli lauluharus Lahtis, õppides antroposoofia rajaja Rudolf Steineri õpetusel põhinevat Werbecki häälekooli meetodit Hollandist pärit tenori Christiaan Boele juures.
Läksin Soome äreval ja segasel Nõukogude Liidu lõpuajal. Ise olen seda laulukooli aega naljaga pooleks võrrelnud sõjaväes käimisega – oli vaja mingiks ajaks kodunt välja saada ja oma käe peal toimetada. Minu jaoks oli see põnev eluperiood, kokkupuutumine nende inimestega ja selle õpetusega on minu maailmapilti päris tugevalt voolinud ja kujundanud.
Sünnipäraselt kaunis, Soomes lihvi saanud lauluhääl andis aastateks tööd ja leiba: 1994–1996 Eesti Rahvusmeeskooris ja 1996–2000 Eesti Filharmoonia Kammerkooris. Rohkesti kogemusi andis ka osalemine Maailma Noortekooris 1989–1992.
Maailma Noortekoori periood on oluline ja mitmes mõttes tähtis. Ühelt poolt repertuaar, mida sai läbi lauldud, teiselt poolt dirigendid, keda sai nähtud. Maailma Noortekoori session kestis suvel umbes 4 nädalat. Kuna olin sel ajal üliõpilane, sai selgeks, et see tööprotsess ja repertuaari hulk, mis seal sai läbi käidud, tegi silmad ette õpingutele konservatooriumis. Niivõrd palju kiirem oli sealne töö ja kõrgem nende teoste raskusaste, millega tegeldi. Samuti kokkupuude dirigentidega. Esimesel aastal juhatas seda koori Stefan Sköld, kes oli sel ajal Rootsi Raadio Kammerkoori teine dirigent. Ta ei olnud võib-olla kõige geniaalsem muusik, aga tehnoloogiliselt väga tugev, kuidas kooriga töötada, kuidas tulemust saavutada. Samal aastal astus Maailma Noortekoori ette ka Eric Ericson, juhatas Schönbergi “Friede auf Erden’it”. Tema puhul oli väga huvitav vaadata, kui põhjalikult ta töötab ja kuidas ta lood ette valmistab. Ericson salvestas kõiki proove. Hiljem kuulas salvestuse läbi ja tegi veel tähelepanekuid sellest, mis proovis oli märkamata jäänud. Sellelt platvormilt tuli ta järgmisel päeval proovi tegema.
Elamuslik oli kokkupuude Frieder Berniusega, kes alles hiljuti, novembris ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatas. Sel perioodil, kui Maailma Noortekooris laulsin, töötas Bernius kooriga kahel korral. 1990.a. juhatas ta a cappella programmi ja 1991.a. Mozarti c-moll missat. Kui ma enne Siitani kohta rääkisin, et tema aine valdamine oli noortele inimestele peaaegu šokeeriv, siis dirigendina sai Bernius sama asjaga hakkama. Sinnamaani teadsin ju küll, et kusagil on väga andekad inimesed olemas, aga peaaegu uskumatuna tundus nii lähedalt kuu aega järjest iga päev kokku puutuda muusikuga, kes niimoodi suudab ja oskab, valdab teemat, haarab kõike, kuuleb kõike, reageerib kiiresti. Berniusel oli alati nö rohi võtta iga asja parandamiseks. Tema töö oli intensiivne. See oli ikkagi 17 aastat tagasi, mil Bernius oli nö parimas meheeas ning toimetas nagu välk ja müristamine. Energiat oli tema tegevuses tõesti palju.
Alates a-st 1998 laulab Mikk gregooriuse laulu ansamblis Vox Clamantis.
Mulle väga meeldib üks Jaan-Eiki poolt öeldud lause intervjuus Muusikaelule, et Vox Clamantis koosneb inimestest, kes otsivad midagi. Arvan, et see on kõige täpsem määratlus, mida sellele ühendusele saab anda. Meil on kindlasti väga erinevaid arusaamisi muusikast ja maailmast, aga on mingi ühisosa ja pürgimus, mis toob selle seltskonna kokku ja teeb ühistegevuse meile endile oluliseks ja nauditavaks.
Selle aja jooksul, mil olen gregoriaaniga tegelenud, õige varsti saab kümme aastat täis, on see olulisel määral mõjutanud minu muusikanägemust, kogu ülejäänud hilisema muusika kogemist ja interpreteerimist. Kooli ajal oli küll huvitav Siitani loengus kuulda väidet, et gregooriuse laul on Lääne-Euroopa muusika alus, aga hoopis teine asi on seda tunnetama hakata. Ja tunnetama hakata ei ole võimalik teistmoodi, kui gregoriaani väga palju lauldes. Siis tekivad paralleelid ja sidemed, hakkad nägema, kus vundament on. Oma üllatuseks võid siis leida ühisosa ka näiteks Mart Saares ja gregoriaanis. Gregooriuse laul on väga võimas muusikaline element!
Gregooriuse laulu kõrval köidab Mikku varasem barokk ja mingi osa ka hilisrenessansist.
Väga sügavalt puudutab mind Heinrich Schütz ja baroki algusaeg – seal on küll selliseid teoseid, mis väga sügavale
Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeistrina ongi tulnud Mikul väga erinevate ajastute muusikaga kokku puutuda. Paralleeselt tööga professionaalsete lauljatega annab võimaluse eneseteostuseks töö Kaarli koguduse koori peadirigendina.
Oma oskuste ja võimete rakendamise ja nende edasi arendamise seisukohalt on muidugi töö EFK-s väga oluline. Siin tuleb aeg-ajalt kokku puutuda ja hakkama saada väga keeruliste partituuridega, millest mõne nägemine oleks 15 aastat tagasi jalust maha niitnud, praegu ei pilguta silmagi. Võtad noodi kätte, kaevad tast läbi, hakkad tööle ja saad hakkama.
Mis puudutab Kaarli kiriku koori, siis harrastuskooriga tegeledes on kuskiltmaalt võimalik ausamalt töötada. See kõlab võib-olla pisut võikalt, aga nii ta on. Kutselise muusika maailm ei ole alati päris puhaste kätega maailm. Seal leidub igasuguseid asju. Harrastusmuusika on palju ausam oma suhtumistes ja tegemistes. Võib-olla kompenseerib amtööridega tegelemine mingisugust professionaalse muusikamaailma puudujääki.
Mikk nõustub aksioomiga, et Eesti on koorilaulumaa ja meie koorikultuuri üks oluline nurgakivi laulupeoliikumine. Ta usub, et laulupidu jääb püsima, kuigi hetkeseis eesti koorimuusikas ei ole väga helge, lauljaid jääb järjest vähemaks.
Viimane koolinoorte laulupidu oli küll vägev, aga häda on selles, et noored kipuvad kusagile ära kaduma. Tänapäeva ühiskond saeb inimese teadvuse seibideks kiiremini, kui kodanik ise midagi kahtlustadagi jõuab. Vaja on tööd teha, ennast tõestada ja teostada, lakkamatult edasi pürgida ja saavutada. Ning tarbida: kaupa, teenuseid, meelelahutust. No kuulge, milleks siin mingi kultuuriline isetegevus, see pole ju piisavalt atraktiivne? Meile räägitakse (ja me räägime ka ise) efektiivsusest, jätkusuutlikkusest, marketingist, projektijuhtimisest jne. jne. Kui süüvime sügavale südame põhja ja vaatame otsa inimelu tõelistele väärtustele nagu näiteks mehe-naise või vanema-lapse vaheline armastussuhe, looduse täiuslikkus ja ilu vms., siis nende kategooriate kõrval on see leksika täiesti absurdne, mõttetu ja ebatõeline. Ühiskond surub meie teadvusele peale näilisust, mida pole olemas. Sellele tuleb iseenda sees vastu hakata. Et inimeseks jääda, on hädavajalik vaimsete ja loovate impulssidega vahetult isetegemise läbi kokku puutuda. Kellele meeldib tantsida, tantsigu. Kes suudab maalida või joonistada, tehku seda. Kes armastab laulda, laulgu.
Mida väärtustad elus, inimestes, muusikas?
Elu on õpetanud inimestes ausust väärtustama. Siiras ja otsekohene inimene on haruldus. Inimene, kes räägib ja toimetab läbipaistvalt, tagamõtteta. Austan väga neid, kes teevad asja asja enda pärast, muusikuid, kes teevad muusikat muusika pärast prevaleeriva soovita saavutada. Kui saavutatakse, siis on see tagajärg, mitte eesmärk. Me kohtame tihti inimesi, kes tegutsevad peamiselt eesmärgist kannustatuna. Austan väga neid, kelle jaoks on oluline protsess.
Millest sina oma eluks jõudu saad?
Üks asi on muidugi meeldivate asjadega tegelemine, hea muusikaga tegelemine, mis jõudu annab. Palju annab juurde ka see, et perekonnas on head suhted. Selleks, et ellu jääda, tuleb tihti oma mõtete ja emotsioonidega tegeleda, vaadata, mis seal kupli all parasjagu toimub. Juhtub, et väga suurte koormuste perioodil, mil töö tahab ära tappa ja vint vägisi üle keerata, läheb mõttetegevus kontrolli alt välja. Siis tuleb ennast kõrvalt jälgida ja kui suudad ennast sellest kaosest jälle kindlama pinnase peale ise välja aidata, annab see erakordselt palju jõudu.
Praegusel ajal läheb Mikul palju aega ja energiat ka oma Muraste kodu ehitamise peale. Kolme lapse isana kogeb ta päevast päeva, kui palju tähelepanu ja jõudu võtavad lapsed, teisalt ka annavad energiat. Pereelu kõrval toimivad laulmise ja koorijuhtimise protsessid proovides ja kontsertidel, osa neist jõudnud ka helikandjaile. Siiani on Mikk Üleoja juhatusel ilmunud kaks CD’d: “Ma tulen taevast ülevalt” Cyrillus Kreegi loominguga (Kaarli kiriku koor, 2005) ja “Luule, see ei tule tuulest” Mart Saare lauludega (EFK, 2007).