Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) on aastate jooksul salvestanud mitme erineva plaadifirmaga, sealhulgas ECM’i, Virgin Classics’i, Carus’iga. Viimased kuus aastat on koor ja dirigent Paul Hillier koostööd teinud Harmonia Mundi’ga (HM), kellega salvestati jaanuari lõpus kümnes ühine plaat “Baltic Runes”.
Kümme plaati, on seda palju või on tegemist keskmise plaadiarvuga HM muusikute puhul?
HM asepresident,
Seda on päris palju. Alustasime teie kooriga hooajal 2001/2002, mis teeb üks-kaks plaati aastas, see on üsna hea tulemus. Enamike muusikute jaoks on üks plaat aastas piisav, sest kui salvestis valmis, peame selle taha saama ka reklaamimasinavärgi ja tavaliselt ei saa seda rakendada sagedamini, kui üks kord aastas ühe artisti puhul.
Kuidas sattus EFK teie huviorbiiti?
Oleme Paul Hillieriga koos töötanud juba väga-väga kaua ning salvestanud umbes nelikümmend erinevat plaati, nii sooloplaate kui tema ansambliga Theatre of Voices. Kui temast sai EFK peadirigent, siis järgnesin talle siia Eestisse ja tegin õigesti. Olen väga rõõmus, sest mulle tõepoolest väga meeldib EFK-ga töötada.
Harmonia Mundi on 50 tegevusaasta jooksul tõusnud üheks juhtivaks klassikasalvestiste väljaandjaks maailmas. Kuidas sünnib teie firmas üks plaat, milline on tema käekäik ideest kuni poeletile?
HM emafirma asub Prantsusmaal, plaatide tootmisega tegeleb ka
Ühe plaadi tootmisprotsess võtab aega umbes aasta. Ajakulukas on ka bukleti tegemine, trükiprotsess ja tõlkimine, teeme tekstid kolmes keeles: lisaks inglise keelele ka prantsuse ja saksa keeles, seda paljud teised ei tee.
Sel aastal esitati teid kaheksandat korda Grammy’le kandideerimiseks parima produtsendi kategoorias. Olete aastakümneid HM’is töötanud, kuidas üldse sattusite sellele alale?
Olen pärit Inglismaalt, aga klavessiini õppisin Hollandis. Siis läksin elama Prantsusmaale, kus tutvusin HM’i asutaja Bernard Coutaz’ga. Ta avastas, et mul on väga ilusa kõlaga klavessiin ja hakkas seda kasutama William Christie’ ja Kenneth Gilbert’i lindistamiseks. Siis vajasid nad produtsenti Christie’ salvestamiseks. Christie veel mainis, et “Pane tähele, see tüdruk pole kurt”, ja mind saadeti proovima. Meie koostöö sujus ja nii nad mu tööle võtsid. Esialgu töötasin Prantsusmaal, 1982. aastal tulime USAsse HM harukontorit üles ehitama.
Tean, et teie firma ei allu turu nõudlusele…
Nii see on. Kohe firma algusaastail valis HM kindlalt oma raja ja jäi täiesti sõltumatuks. Tahame teha muusikat, mis meile meeldib, inimestega, keda me austame, ja kes on oma alal parimad – see on alati olnud meie kompanii filosoofia.
HM’i teeb unikaalseks ka see, et me ei maksa kunagi dividende neile, kes investeerivad meie firmasse, heal aastal paneme kasumi uutesse projektidesse. Me ei tee plaati kunagi selle mõttega, et sellega teeniks hästi. Aega-ajalt küll tullakse meie juurde rahaga, tehke plaat, meie maksame, aga see on välistatud. HM’i peetakse sageli elitaarseks, meid ei saa ära osta.
Niisiis esmalt kunst, siis turundus…
Selline järjestus annab kunstilise vabaduse ja meil pole survet teenida kasumit. Meie kunstilised otsuseid ei juhi ega mõjuta kunagi turundajad nagu paljudes teistes kompaniides, kus sageli just turundus otsustab, seda ei saa teha, kuna see ei müü, aga teist tuleb teha, sest selle järgi on nõudlust.
Näiteks eelmisel aastal, kui tegin Gershwini “Rhapsody In Blue” plaati Jon Nakamatsu ja
Rochesteri Filharmoonia Orkestriga, oleks iga turundusspetsialist kindlasti väitnud, et me ei vaja veel üht “Rhapsody’d”, neid on juba 50! Aga nüüdseks on see plaat üks best-seller‘eid ning oli mitu nädalat ka Billboardi tabeli eesotsas. Ma pidin selle plaadi tegema, kuna teadsin, et Jon mängiks seda lihtsalt väga-väga hästi. See tähendab, et tuleb oma instinkti usaldada.
Järelikult tunnevad inimesed ka hea plaadi ja muusiku ära.
Olen selles kindel. Teine hea näide on Anonymous 4, nad on vanamuusikamaailmas fenomenaalsed. Kõiki nende salvestisi on nüüdseks müüdud üle saja tuhande, mis on klassikamaailmas väga suur number. Avastasin nad mõned aastad enne seda, kui gregooriuse koraal populaarseks muutus. Mulle meeldis kõik, mis nad tegid. Nii et ma ei teinud plaate nendega seetõttu, et oli nõudlust, vaid sellepärast, et nad on tõepoolest head.
Olete välja andnud ligi 500 plaati, mis hoiab teie meeled tundlikud ja avastamisaltid?
Suurepärased muusikud, põnevad teosed, neid tuleb üha juurde. On nii erutav avastada andeid ja uut muusikat, see on puhas rõõm!
Kui lindistamisprotsessi jooksul leidub üks selline hetk, kui nõjatun toolileenile ja mõtlen: “Oh, kui õnnelik inimene ma olen, et saan sellega tegeleda!”, siis on kõik korras. Õnneks on neid hetki rohkemgi.
Maailmas on väga palju häid muusikuid. Mis äratab artisti puhul teie tähelepanu sedavõrd, et teete talle ettepaneku plaadistamiseks?
Kõik meie muusikud, neid on kokku 122, on meie firmas kahe inimese valitud. Prantsusmaal teeb seda tööd HM asutaja abikaasa Eva Coutaz, kes on 35 aastat selle eest vastutav olnud, USA-s tegelen sellega mina. Tuleb lihtsalt järgida oma instinkti. Ma ei oskagi seda täpsemalt seletada, mõned köidavad sind rohkem, teised vähem. Peab usaldama oma nina.
Olete kunagi tähele pannud, kuidas muusikud lavale tulevad? See on väga tähenduslik. Võib olla kõlab see kummaliselt, aga selle järgi, kuidas inimene lavale tuleb, võib juba üsna palju öelda. Näiteks, kui vaadata Viini Filharmoonikuid – nad sammuvad lavale enesekindlusega, kontsentreeritult, see erutus või ärevus, mida nad endas kannavad, kuna hakkavad kohe musitseerima, paistab välja igast nende keha rakust; nad ei saabu sinna muuseas, niisama uudistama või jalutama.
Avastasin hiljuti ühe ansambli Stile Antico. Nemad köitsid mind ka kohe oma tulekuga – nad ei öelnud oma saabumisega mitte lihtsalt, “Teeme head muusikat” vaid hõiskasid oma sees: “Siin me nüüd oleme! Meil on rõõm siin olla!”.
Valiku langetamine on siis eelkõige emotsionaalne otsus…
Keegi on öelnud, et muusika ei vaja mõistust, millega ma päris nõus olla ei saa, aga esimene reaktsioon peab olema kindlasti emotsionaalne. Me ei istu kunagi umber laua, ega mõtle: nüüd vajame keelpillikvartetti, lähme otsime mõne. Meil on kujunenud oma võrgustik, sageli saame infot õpetajatelt, kes räägivad noortest annetest. Käin kontsertidel, osalen žüriide töös…
Kui palju igal aastal uusi muusikuid lisandub?
Püüan seda piirata ühe-kahega aastas, sest nagu te ka EFK puhul olete näinud, tahame oma artistide käekäiguga kursis olla ja neid igati toetada. Kajastame nende tegemisi oma koduleheküljel, käime nende kontsertidel, planeerime uusi lindistusaegu. Kui nimekiri läheb liiga pikaks, siis ei ole võimalik kõike seda enam nii põhjalikult teha.
Teie nimekirjas pole just palju koore.
Palju ei saagi olla, aga arvan, et neid on piisavalt: Berliini RIAS Kammerkoor, EFK, Madalmaade kammerkoor, väike 14-liikmeline inglise kammerkoor Stile Antico. Nende eelmise aasta plaat oli fantastiline, see oli Grammy nominent, pärjati Diapason d’Or’iga ja ka müüs väga hästi.
Kas võib juhtuda, et muusik, kes on suurepärane kontsertartist, ei ole hea salvestaja ja vastupidi?
Sedasi juhtub sageli, aga osa produtsendi tööst ongi see, et muusikud naudiksid salvestuprotsessi. Paljud kardavad seda, sest nad teavad, et helide jäädvustamisega me justkui peatame aja, nagu maaliksime maali. Minu töö stuudios on panna artist nautima tööprotsessi, õpetada talle, milline rõõm see võib olla, ning millist vabadust tegelikult endas peidab. Erinevalt kontserdist võib ju teha vigu, saab uuesti proovida, erinevaid asju katsetada. Ma püüan väga, et luua sellist atmosfääri, kus muusik tunneks end vabalt, siis hakkab ta ka väga hästi musitseerima. Ma pühendan ka sellele palju aega, et mõista, mida muusik ise tahab salvestada. Ma ei pea seda õigeks, et mina otsustan tema repertuaari plaadil. Arvan, et produtsendi ülesanne on aidata artistil avastada seda, mida ta ise tahab jäädvustada oma CD-l.
Tehnoloogia on tänapäeval nii arenenud, et sellega võib teha imesid. Tehnika abil on esitus võimalik muuta peaaegu ideaalseks. Millised on siin piirid, et muusika säilitaks siiski oma loomulikkuse?
Leian, et produtsendi ülesanne on kehtestada siin piirid, seetõttu ütlen sageli lindistusel: “Stopp, nüüd lõpetame!”, sest muusikat tuleb hoida elavana. Kui toimetamine hakkab sekkuma muusika olemusse ning seda kujundma, siis ma peatun.
Samuti ei meeldi mulle salvestada, kui kõigil esinejatel on oma mikrid, siis on küll lihtsam saavutada tasakaalu häälte vahel, aga see ei ole loomulik. Orkestri puhul, kui näiteks oboed pole kuulda, annab see võimaluse pilli helitugevust nupust reguleerida, aga see teeb helipildi ühetasaseks. Muusikas peab olema kuulda sügavus.
Viimasel ajal on muutunud LP-d jälle populaarseks. Kas seetõttu, et tahetakse kuulata loomulikku heli või on see pigem nostalgia?
Nii seda kui teist. LP-del on fantastilised võimalused kõla osas, aga reprodutseerimine LP-lt on väga keeruline, kui teha seda hästi, digitaalse heliga on lihtsam.
Kas osakate ennustada, milline on plaaditööstuse tehnoloogiaarengu järgmine samm?
Pidevalt parandatakse ja täiustatakse digitaalset heli, mis tulemusena võimaldab üha suuremale hulgale inimestele ligipääsu heakõlalisele muusikale.
Juba 1960ndatel aastatel tundis Theodor Adorno muret, ning hiljem paljud teisedki, et plaaditööstuse arenedes on aja küsimus, millal elav kontserdimuusika välja sureb, sest inimesed hakkavad kuulama üha rohkem konserveeritud muusikat. Seda pole juhtunud…
Inimesed vajavad alati elavat muusikat ja kontserdielamust, see on unikaalne. Kui iganes hea plaat ja heli sul kodus poleks, ei ole see kunagi sama, mis kontserdil muusikud mängimas su ees.
Praegu on räägitud plaadiläbimüükide vähenemisest ja poppmuusika puhul koguni kuni 50% võrra. Olete sellel alal nii pikka aega tegutsenud, milliseid suundi olete klassikasalvestiste puhul märganud?
Kontserdisaalid on praegu täis. Kuigi meedias kirjutatakse plaaditööstuse allakäigust, meie firma seda ei tunneta. HM president kommenteeris praegust seisu, et nüüd on paljudel firmadel tulnud aeg maksta lõivu filosoofia eest, teha asju raha pärast. Ma ei saa seda kinnitada või umber lükata, aga kindel on see, et meie tegutseme kunstiliste eesmärkide nimel ja see toimib väga hästi.
Tulles tagasi EFK ja Paul Hillieri juurde, siis teie töö salvestuse ajal koori ja dirigendiga tundus väga lihtne ja loomulik – ei olnud tundidepikkusi ühe koha uuesti ja uuesti kordamisi, mis sageli on omane plaadistusprotsessile. Kuidas te näiliselt vähese töö ja lühikese ajaga saavutate nii kvaliteetse tulemuse?
Tunneme Pauliga teineteist juba nii hästi, et meie omavaheline suhtlemine on vaid rõõm. Viskame pidevalt nalja, mis on osa heaks lindistamiseks vajalikust atmosfäärist. Ma arvan, et elu on liiga lühike selle jaoks, et kõik peaksid olema pinges ja väga tõsised. Parim tulemus saavutatakse siis, kui muusik on kontsentreerunud aga lõdvestunud.
Seekordne salvestuse paik, Metodisti kirik, on hea koht plaadistamiseks – seal on puhas, suhteliselt kuiv akustika, aga sügavus on olemas. Helile on võimalik ka kaja peale panna, aga mina seda ei poolda, sest kuulajat petta ei saa, see ei kõla siis naturaalsena akustikana. Haapsalu Toomkiriku akustika mulle väga meeldis, tegime seal plaati “Baltic Voices 2”. Hoopis omamoodi atmosfääriga on Niguliste kirik, kus saab salvestada keset kunsti, mis loob väga hea pinnase.
Milles seisneb Paul Hillieri fenomen?
Ma ei oska seda täpselt defineerida, aga ta on lihtsalt suurepärane muusik. Tal on anne võluda koorist välja parim võimalik kõla. Ma olen näinud teda kooriga töötamas, aga ei oska tõepooolest öelda, kuidas ta selle tulemuseni jõuab.
Mida tähendab hea kõla?
Koor kõlab hästi, kui häälte ja hääleliikide vahel on hea tasakaal, toon on mahlakas, rikas, varjunditerohke ja ekspressiivne. Hea kõla juurde kuulub kahtlemata veatu intonatsioon ja korralik diktsioon.
Kui räägime dirigentide või instrumentalistide koolkondadest, kas võiks olla ka kõla koolkonnad?
Mõnes mõttes küll. On olemas erinevad hääle tekitamise viisid ja need kalduvad erinema piirkonniti. Näiteks William Christie ja tema ansambli Les Arts Florisants algusaastail käisid kõik lauljad ühe õpetaja juures, mis aitas saavutada ühtset kõla. Teine näide, Stile Antico lauljad on Oxfordi ja Cameridge’i ülikoolist, neilgi on sarnane hääletekitamise viis.
Inglise keeles on väga raske laulda ja kui võõramaalane laulab selles keeles, siis on raske tekstist aru saada. Loomulikult mõjutab keel ka koori kõla.
EFK ja Paul Hillier on salvestanud erinevat muusikat, sealhulgas ka vene heliloojate loomingut. Kuidas sobib teie meelest kooslus: vene muusika, eesti koor ja inglise dirigent? Kas te ei ole kaalunud plaadistada näiteks mõne vene kooriga?
Oma maa muusikat tajutakse ikka kõige paremini. Aga Venemaa pole siit Eestist kaugel ja teil on vene mõjutusi. Minu jaoks kõlavad vene muusika interpretatsioonid EFK esituses usutavalt, kaunilt ja professionaalselt, sellist kogemust mul vene kooridega pole olnud. Näiteks plaadi “All-Night Vigil” puhul näen, et lauljad ei vajagi enam nooti, nad armastavad seda muusikat ja laulavad südamest. See plaat on väga populaarne ning on jõudnud ka Billboardi klassikaedetabeli tippu. Nüüd anname selle uuesti välja, kujundus tuleb uus, traditsioonilisem.
Aga kui piirata eestlaste repertuaari vaid eesti muusikaga, inglise koor laulaks vaid oma maa muusikat, Beethovenit mängiksid vaid sakslased, siis muutuks maailm väga igavaks. Muusika on rahvusvaheline kunst.
Hoolimata pikast eesti koorilaulutraditsioonist on arvatud, et eestlastel ei ole lauljageeni ning eesti keel ei soosi suure hääle tekitamist, kuna häälikud moodustuvad suu tagumises osas ning seetõttu on ka häält raske ette tuua.
Kui inimesele on kaasa antud kaunis hääl, siis sõltub koolist, kuidas seda arendatakse, ning osa laulmisõpingutest on ka erinevate keelte õppimine. Selle teooria järgi on Kaia Urb ja Iris Oja küll erandid. Kaiaga valmis meil plaat paar aastat tagasi; Irisega aga just tuli välja sooloplaat Rahmaninovi ja Šostakovitši lauludega, pianist on paljusid maailmakuulsaid soliste saatnud Roger Vignoles. Irisel on võimas hääl, aga huvitav on veel see, et ta oskab ka hästi joonistada. Kui palusin tal mõlemat heliloojat visandada, tuli see tal nii hästi välja, et kasutasimegi plaadi bukletis tema joonistusi, need ripuvad mul ka kodus seinal.
Daniel Reuss, kes alustab järgmisel sügisel EFK peadirigendina, kuulub samuti teie muusikute nimekirja.
Jah, ta on teinud plaate minu prantsuse kolleegile, isiklikult ei ole ma temaga kokku puutunud.
Kas plaadiseeria “Baltic Voices” ja äsja salvestatud “Baltic Runes” oli Paul Hillieri idee? Milline on teie suhe sellesse muusikasse?
Nendel plaatidel on Pauli valitud repertuaar. Läänemeremaade muusika huvitab mind väga – siin on väga lai skaala erinevaid heliloojaid, nende helikeeled on igaüks omamoodi huvitav. Näiteks Toivo Tulev, kelle teostest tegime autoriplaadi ja see peaks varsti ilmuma. Muide, “Baltic Voices” plaate ostetakse Ameerikas hästi. Kui raadios seda muusikat mängitakse, reageerivad inimesed elavalt. “Baltic Runes” plaadile jäädvustasime Tormise, Kreegi, Sibeliuse ja Bergmani teoseid, mis jällegi kõik on väga omanäolised.
Millised on järgmised projektid EFK ja Paul Hillieriga?
Tšaikovski “Liturgy of St. John Chrisostom”, ootan seda väga.
On teil EFK plaatidest oma lemmik?
Raske öelda, aga siiski – “Vesprid” ja “Da pacem”, kuigi meeldivad kõik.
Kui mult küsitakse lemmikheliloojat, siis ütlen tavaliselt, et see, kellega parajasti tegelen. Olen õnnelik, et saan valida, millise muusiku ja muusikaga ma töötan.
Küsitles Anneli Ivaste
Eesti Filharmoonia Kammerkoori, dirigent Paul Hillieri ja Harmonia Mundi koostöös sündinud plaadid:
A New Joy (2006)
Orthodox Christmas Music from Russia, Ukraine
Let My Prayer Arise (2006)
EFK, ansambel Theater of Voices (3 CD)
Arvo Pärt. Da pacem (2006)
Grammy auhind parima kooriplaadistuse kategoorias
The New York Times’ “Recordings of the Year”
Danish Music Award 2007
Pärt. A Tribute (2005)
EFK, Theatre of Voices, The Pro Arte Singers
Baltic Voices 3 (2005)
Diapason d’or
Rachmaninov – All-Night Vigil op 37 (2005)
Baltic Voices 2 (2004)
Grammy nominent parima kooriplaadistuse kategoorias
The Powers of Heaven (2003)
Grammy nominent parima klassikaprodutsendi kategoorias – Robina Young
Baltic Voices 1 (2002)
Grammy nominent parima kooriplaadistuse kategoorias ja parima klassikaprodutsendi kategoorias – Robina Young