ERSO ja filharmoonia kammerkoor
kandsid ette paatosliku Händeli oratooriumi.
Pühadeajale
sobivalt oli tegu piibliainelise teosega, mille libreto on koostatud Teise
Moosese raamatu ja psalmide põhjal ning mille üldine toon on võrdlemisi
paatoslik. Keda või kuidas see tänapäeval kõnetab, on muidugi iseasi. Samuti
mõjub händellikult barokne, väljapeetud heakõla tänapäeval ehk pigem hüppena
ühte endasse sulgunud dimensiooni, millel on siinse ja praegusega vähe
pistmist. Teisalt aga, kas pole too “jõulutunnegi” mitte üks ühiselt alalhoitud
hõllandus (jõululaul kui igaviku võrdkuju)? Nii et ikkagi sobiv teos sobivaks
puhuks.
Händeli
oratooriumiloomingust populaarseim ja jõulumeeleoluga sobivaim on enamiku jaoks
ilmselt küll oratoorium “Messias” oma koorinumbriga “Halleluuja”. Kuid ka
“Iisrael Egiptuses” on üks armastatumaid – ning tänapäeval igal juhul paremini
vastuvõetav teos kui omal ajal. Oratoorium kanti esmakordselt ette 1739. aastal
ja publiku reaktsioon kujunes üsna jahedaks, mistõttu teosest eemaldati üks
terve osa ja tänapäeval esitatakse seda kaheosalisena.
“Iisrael
Egiptuses” on põhimõtteliselt koorioratoorium ja koosneb 30 numbrist, millest neli
on aariad, kolm duetid, lisaks mõned retsitatiivid.
Filharmoonia
kammerkoori tasakaalustatud, samal ajal elava kõlapildi puhul on kooriosade
rohkus muidugi ainult vooruseks. Ent solistide etteasteid oleksin vähemalt mina
tahtnud tõesti rohkem kuulda. Näiteks sai külalistenor Thomas Walker
Suurbritanniast oma häälevaldamise kunsti demonstreerida peamiselt vaid ühes
rikkalike kaunistustega aarias – retsitatiivid kooriosade vahel aga tekitasid
pigem õhku rippuma jäävaid ootusi.
Piltlik helikeel kruvis pinget
Kädy
Plaasil oli küll lisaks ühele aariale kanda kahe soprani duett (koos Karoliina
Kriisiga), mis sööbis mällu erilise säravuse ja häälte ilusa kooskõlaga, ning
meeldejäämise üheks põhjuseks oli siin kahtlemata ka etteastete kordumatus.
Kuid selsamal põhjusel torkas kõrva oratooriumi ainuke bassiduett, milles teine
bass (Aarne Talvik) laulis millegipärast otse enda ette “partituuri” ega
jõudnud eriti saalini.
Tervikuna
osutus oratoorium huvitavalt komponeerituks ja orkestreerituks – eriti avaldus
see nn seitsme katku piltlike kirjelduste puhul. Kui Mooses muutis veed vereks,
kandsid ärevad ja ebapüsivad lahendused pikaks venitatud nootides tõesti edasi
egiptlaste vastumeelsust ja õudust. Kui prohvet pani “nende maa kubisema
konnadest”, liikusid viiulid edasi lõbusate hüpetega.
Pilkase
pimeduse saabudes võis kuulda vaid väga aeglast ja vaikset leinapinevuses
kulgemist, esmasündinute “maha-löömisel” aga artikuleeriti rõhulisi lööke
sarnaselt kurikuulsa “Psycho” dušistseeniga. Jõulukino missugune.