Psalms. Mendelssohn, Kreek.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Dirigent Daniel Reuss.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, 2009.
Septembris, käimasoleva kontserdihooaja algul esinesid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ning teist hooaega koori kunstilise juhi ja peadirigendina tegutsev Daniel Reuss kaunist vaimust kantud kavaga Haapsalu toomkirikus, Viimsi Püha Jaakobi kirikus ja Rakvere Kolmainu kirikus. Mõni päev hiljem salvestati sama kava pisimuudatustega ühes kontserdikohtadest, Haapsalus. Veel paar kuud ja album „Psalms. Mendelssohn, Kreek” jõudis asjaarmastajate plaadimängijatesse.
Niisiis, ilusa „minekuga” läbi komponeeritud kava Felix Mendelssohni (Mendelssohn-Bartholdy, 3. II 1809 — 4. XI 1847) ja Cyrillus Kreegi (3. XII 1889 — 26. III 1962) muusikast. Haapsalus, kus Kreek elas suurema osa elust, salvestatud plaadil kõlavad eesti muusika ühe erilisima kaunishinge loomingust „Taaveti laul 22” („Mu jumal! Mikspärast oled Sa mind maha jätnud”), „Taaveti laul 104” („Kiida, mu hing, Issandat!”), „Taaveti laul 137” („Paabeli jõgede kaldail”), „Taaveti laul 141” („Issand, ma hüüan Su poole”), „Õnnis on inimene”, ning vaimulikud rahvaviisid „Kui suur on meie vaesus”, „Jeesus kõige ülem hää”, „Armas Jeesus, Sind ma palun”, „Oh Jeesus, Sinu valu” ja „Mu süda, ärka üles”. Saksa romantismiaja soojatoonilise klassiku Mendelssohni teostest kõlavad Kreegi muusika ees ja vahel psalmid „Jauchzet dem Herrn, alle Welt”, „Warum toben die Heiden”, „Richte mich, Gott”, „Mein Gott, warum hast du mich verlassen?” ja „Denn er hat seinen Engeln befohlen”; tertsett „Hebe deine Augen auf” oratooriumist „Elias” ning meeskooriteos „Wie selig sind die Toten”.
Kavade koostamisel on levinud võte ühendada läbipõimitud tervikuks üksteisest ajaliselt kaugel sündinud teoseid, lastes erineva tagamaaga muusikatel üksteise eripärasid esile tuua, vahel üllatavaid seoseid leida, meie maailmapilti sellega terviklikumaks korrastada. Olen püüdnud otsida, aga ei ole leidnud vastust küsimusele, miks tundub seda laadi kava koostamise tulemus kammerkoori puhul alati kuidagi erilisem, peenema lisamaitsega kui mõne teise kollektiivi puhul. Igatahes on see ühendamisvõte meeletult hästi toiminud Paul Hillieri aegadel Arvo Pärdi ja keskaja muusika põimimisel täppisteaduseks, samuti „töötas” kaunilt Tõnu Kaljuste käe all kõlanud kava Tõnu Kõrvitsa ja Cyrillus Kreegi muusikast. Kui Hillieri ühendatud varajane muusika ja Pärt leiavad teineteist üles üsna sirget ja hästi valgustatud teed minnes ning Kreegi „Reekviemi” kohtumine Kõrvitsa „Kreegi vihikuga” on enam kui loogiline, siis Mendelssohni ja Kreegi kokku saamine samas kontserdikavas ja plaadil toimub mingil teisel tasandil ning nende „suhe” on ehk isegi pisut delikaatne teema, olenevalt vaatepunktist. Nimelt, juba Viimsi kontserdil seda kava kuulates oli üks minu — ja mitte üksnes minu — tugevamaid muljeid selline: Mendelssohni on vaja, et Kreegi erilisus veelgi selgemalt esile tõuseks. Mendelssohni muusika on armas oma tasakaalukuse ja väikeste dramatismidega, aga kui seda peaks kuulama terve täispika kontserdi, jääks üldmulje liiga „sirge”, „klassikaliste nurkadega”, pisut nagu kinni seotud. Selleks et Kreek saaks olla nii ainulaadne, nagu ta on, pidi ees olema palju häid Mendelssohne, kelle vundamendile oma vaimseid põhjamaiseid pilvelõhkujaid ehitada. Kui tänu kõnealusele albumile õnnestub Kreegi muusikat ka teistes maades enamate kuulajateni viia, on heade Mendelssohnide tähtsus eesti muusikakultuurile veelgi suurem. Kujutan ette, et on veel palju maailmanurki, kus Kreegi helikeel võiks väikese „sisse harjutamise” järel olla väga oodatud kuulamisvara.
Daniel Reuss leidvat kahe helilooja loomingust hingesugulust. Tõepoolest, kuuleb üksjagu lähedast kõlapilti, kuigi on tunda, et kahte loojat lahutab hulk aastaid, mille jooksul lisandus üht-teist uut harmoonia curriculum vitae´sse. Eelkõige näib sugulus seisnevat just hinge vajadustes ja otsingutes — igatsuses tasakaalu ja puhta vormi järele, religioossete tunnete ja vajaduste pidamises endastmõistetavaks. Muusikasse valatud teemadki on kahel autoril lähedased või vahel lausa samad. Siiski, kui Kreek küsib, „mu jumal, miks oled sa mind maha jätnud,” näib see kostvat palju hüljatumalt ja valutegevamalt positsioonilt kui Mendelssohni sama küsimus. Veidi üldisemast vaatenurgast olid mõlemad heliloojad ka erakordselt olulised kultuuriajaloo tegijad — Mendelssohn taaselustas oma tegevusega Bachi muusikat, mis oli vahepeal nurga taha ununenud; Kreek jäädvustas loomingusse Eesti pinnal levinud vaimulikku rahvalaulu, mis muidu oleks edasi eksisteerinud võib-olla vaid uurijate töödes, oodates mõnda tuleviku Kreeki või Tormist, kes pärandile uut elu andma hakkaks. Kindlasti lisab kahe helilooja teostele sugulust kammerkoori spetsiifiline kõla, milles on küll tunda tunnetuse muutust üleminekul saksa klassikult eesti omale, aga mantel õlgadel on ikka samast materjalist.
Daniel Reussiga ja osaliselt muutunud koosseisus kõlab kammerkoor voogavalt, tihedalt, mahlakalt, heas mõttes klassikaliselt, aga ikka isikupäraselt. Lisandunud on mõned uued soojad värvid, millele kahjuks nime anda ei oska. Ega need värvid seda ju vajagi… Plaadil kõlav on ilus ja kallistab kuulajat armastusega.
Väga suure huviga ootan, milliseid kooslusi koori kavades edaspidi kohtama hakkab. Ühel päeval tahaks sealt leida midagi „täiesti muud”, kuigi ei oska ise soovitada, mis see imeline „muu” küll peaks olema. Usaldagem selles tegijate endi mõttelendu.