Erkki-Sven Tüüri uued teosed tunduvad tekstuurilt läbipaistvamad kui varasemad.
ERSO ja Herbert Schuch (klaver, Saksamaa) Olari Eltsi dirigeerimisel, kavas Tüüri Sümfoonia nr 8 Eesti esiettekanne, Pärdi „Nekroloog” ja Ullmanni Klaverikontsert 4. III Estonia kontserdisaalis. Erkki-Sven Tüüri autorikontsert: Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Sinfonietta Rīga Daniel Reussi juhatusel, kavas ka Tüüri „Ärkamise” maailma esiettekanne 10. III Estonia kontserdisaalis.
Viimase aja sündmused näitavad, et Erkki-Sven Tüür (1959) on oma loominguga põhjustanud samuti paraja „tsunami”: alles lõppes tal USAs edukas autoriturnee, kui ta on juba siin kahel kontserdil oma suurteoste Eesti (VIII sümfoonia) ja maailma („Ärkamine”) esiettekandega. Neist teeme ka juttu, kuid 25. III on veel ootamas Tüüri Fagotikontserdi esiettekanne Martin Kuuskmanniga. Kuidas ta küll nii palju jõuab, võiks küsida. Aga näe, jõuab, sest erinevalt Jaapanit laastanud tsunamist näib Tüür olevat tekitanud loomingulise hiidlainetuse, mille (vaimset) energiat võib vabalt esimesega võrrelda.
Ent ava(sta)misrõõmu ei pruugi pakkuda ainult uudisteosed – ka ligi pool sajandit meil esitamata Pärdi „Nekroloog” näitas kõnealust meistrit mõneti uuest, pisut ootamatustki valgusest. Arvo Pärdi „Nekroloog” op. 5 (1960) kõlas Olari Eltsi dirigeerimisel ERS O kontserdi avaloona. Tegemist on helilooja esimese orkestriteosega ja samas ka esimese helitööga, kus ta kasutas dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. Kavalehelt võis lugeda, et „teadaolevalt on teos ER SO esituses kõlanud vaid üks kord: 7. oktoobril 1966 Eri Klasi juhatusel”. Kuna „Nekroloogi” lindistus oli/on tallel vaid Eesti Raadio arhiivis (esimese plaadistuse tegi Paavo Järvi aastal 1997), siis ei saanudki laiem publik seda lugu aastakümneid teada. Mõistagi täiesti teenimatult.
Esmalt torkab „Nekroloogi” puhul silma see, et Pärdi dodekafoonia oli juba aastal 1960 rõhuasetusega polüfooniale (samuti kui Esimeses sümfoonias „Polüfooniline”, 1963). Teose ekspressiivset joont rõhutavad suured dünaamika- ja faktuurikontrastid (orkestraalne massiivsus versus keelpillide kammerlikud pizzicato’d). Samas on ka tunda, et hoolimata helikeele atonaalsusest ja dodekafooniast on „Nekroloogi” ülesehitus seotud veel Pärdi varasema, neoklassitsistliku vormiloogikaga. Põnev teos mitmes mõttes, suuresti ka tänu ERSO ja Eltsi artistlikule esitusele.
Pärdi esimese orkestriteose ja Tüüri viimase sümfoonia vahele mahtus sel kontserdil tšehhi helilooja Viktor Ullmanni (1898– 1944) Klaverikontsert (1939) Herbert Schuchi (Saksamaa) esituses. Kummaline teos, kus stiilitsitaate oli nii rohkelt nagu mõnes muusikaantoloogias: siin võis kuulda richardstraussilikku tunglevust, wagnerlikku romantilist hämarust, klaveril prokofjevlikku löökpianismi ja lõpuks ka Stravinski „Petruškat” meenutavaid paralleelseid klaveriakorde. Huvitav-huvitav …
ERSO õhtu teises pooles sai kuulda Erkki-Sven Tüüri pooletunnise Sümfoonia nr 8 (2010) Eesti esiettekannet. Kavalehel kirjutas Tüür oma saatesõnas, et kuna ta kasutas partituuris kahekordset puupillide koosseisu ning vaskpillidest vaid kahte trompetit ja kahte metsasarve, „oleks tegemist nagu kammersümfooniaga”. Ent arvestades teose üldist, n-ö orkestraalset kõlamassiivi, ei tahaks ma sellega hästi nõustuda. Küll aga on kõnealune helitöö (võrreldes mitme tema varasema orkestriteosega) sellevõrra läbipaistvama ja kergemini hoomatava tekstuuriga.
Tüüri Kaheksas sümfoonia on küll kolmeosaline, kuid need järgnevad attacca. I osa areng käivitub siin lakoonilisest kolmenoodilisest motiivist. Eks selles kolmenoodiprintsiibis midagi maagilist ju on, kui mõelda näiteks Dies irae, Orffi „O, Fortuna” („Carmina burana”) või Schuberti „Lõpetamata sümfoonia” sugestiivsele algusele. Samas moodustus Tüüri sümfoonia I osa põhikujund siiski mikropolüfoonilistest kihistustest, täpsemalt madalas registris välja kristalliseerunud kromaatiliste motiivide hõreda kompleksina. Kõigi oma perioodiliselt tõusvate, värelevate passaažidega, mis ühel kindlal helikõrgusel justkui hanguvad, et siis laskuda helikaskaadidena vastassuunas, ülevalt alla. Repriisilisus oli I osas vähemalt selles mõttes tajutav, et eelmainitud kolmenoodiline motiiv tuli osa lõpus tagasi, ainult et märksa intensiivsema rütmijoonisega.
Sümfoonia II ja III osa olid nii „kokku kasvanud” (võib-olla esituslikult?), et tajusin neid kui ühe mündi kahte külge. Kõigepealt tardunud kõlasfääride müstiline allee oma salapäraste kõlavärvide ja -varjudega. Ka siin toimub mikropolüfooniliste kihistuste mitmetasandiline modelleerimine. Millest siis kolmanda osana kasvavad välja pulbitsevad helipöörised ja koguni tantsulised motiivid, kogu see rütmi- ja liikumisenergia.
Teose huvitavast tervikmuljest peaks tähelepanu äratama Tüüri senise helikeele suhteline lihtsustumine (varasemate orkestriteostega võrreldes). Piltlikult öeldes ei tundunud Tüüri muusikat iseloomustav mõistuspärane konstruktivism ja vektoriaalsed arendusprintsiibid lihtsalt enam nii „matemaatilistena”. Erkki-Sven Tüüri autorikontserdi interpreetideks olid aga Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Sinfonietta Rīga Daniel Reussi dirigeerimisel, kavas Tüüri „Insula deserta” (1989) ning „Rada ja jäljed” (2005) keelpilliorkestrile, „Rändaja õhtulaul” (Ernst Enno luuletustele, 2001) a cappella segakoorile ja õhtu naelana verivärske koori-orkestriteose „Ärkamine” (Juhan Liivi, Ernst Enno, Jaan Kaplinski, Doris Kareva ja ladinakeelsed liturgilised tekstid, 2011) maailma esiettekanne. Ligi 40minutiline „Ärkamine”, mida võiks žanriliselt nimetada tegelikult kantaadiks, on projekti „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” ja EFK tellimus. Kuid enne uudisteosel peatumist peab märkima, et Sinfonietta Rīga osutus üllatavalt musikaalseks, peenekõlaliseks ja ansambliliselt täpseks kammerorkestriks. Tunnistan, et nii õhuliselt puhta tooniga viiuleid pole ma „Insula deserta” kontsertesitustel varem kuulnudki.
„Ärkamise” poeetilis-kontseptsioonilist tausta avades ütleb Tüür kavaraamatus: „Ma usun, et ärkamine on omamoodi elukestev protsess, uinumise ja ähmastumise vastand.” Nii nagu on võrdlemisi komplitseeritud „Ärkamise” tekstikorpus, on seda oma sisemiselt vormiliigenduselt ka kantaadi muusikaliste kujundite kompleks. Siiski mitte niivõrd helikeele või kompositsiooniliste iseärasuste, kui just kujundite rohkuse ja sidususe tähenduses. Kui „Ärkamise” algusepisood tugines peamiselt koori liturgilise laulu taolisele askeetlikule muusikalis-tekstilisele leksikale, siis esituse kulgedes hakkasid esmalt tihenema rütmilised ning alles seejärel meloodialiinide ja harmooniakoosluste heliväljad. Selle tulemusena jõudis muusika areng läbi laiendatud tonaalsuse nii paradoksaalse episoodini nagu regilaul läbi imitatsioonilise polüfoonia. Polüfooniline regilaul, mõtelge! Eks see oli ka „Ärkamise” esimene kulminatsioon.
Kuid „Ärkamise” sisuline kõrgpunkt langes ikkagi järgnevasse koori a cappella episoodi „Christus resurrexit a mortuis”, mille dirigent oli osanud ka piisavalt mõttetihedaks lavastada. Mida edasi, seda tihedamaks ja komplitseeritumaks läks kantaadis ka sugestiivsete kujundite kontsentratsioon, jõudes viimaks peaaegu et kosmosesse … Kosmosest tagasi tõi „Ärkamise” teose lõpukulminatsioon, mis sai maagilist tuge ostinaatselt rütmipõhjalt. Raske öelda, mis mind isiklikult Tüüri „Ärkamise” puhul kõige rohkem võlus. Võib-olla oli see helilooja vahetu suhe muusikaga, mis küündis vaatama üle seniste mõistuspäraste valemite, võib-olla hoopis muusika ja teksti sugestiivne koosmõju. Kuid nii vägeva teose plaadistust ei jõua ma kärsitu inimesena vist ära oodata … Õnneks kandis Klassikaraadio mõlemad õnnestunud kontserdid EBU kontserdinädala raames üle ka paljudesse Euroopa riikidesse.