Ondine 2011, ODE 1183-2
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Sinfonietta Riga,
dirigent Daniel Reuss.
„Ärkamine” (2011), „Rändaja õhtulaul” (2001),
„Insula deserta” (1989).
Muusikalise interpretatsiooni analüüsimine ei ole üldreeglina lihtne ülesanne. Sellel on mitmeid põhjusi. Esiteks on nimetatud nähtus võrdlemisi holistlik ning interpretatsiooni „osadeks lahti võtmine” ei pruugi selle kohta veel midagi olulist öelda. Teiseks on seda moodustavate komponentide arv võrdlemisi suur ning nende süstemaatiline käsitlemine lühikeses kontserdiarvustuses lihtsalt ebapraktiline. Seetõttu ei jõua interpretatsiooni kohta antavad hinnangud sageli kaugemale ebamäärase sisuga metafooridest, mille kaudu püütakse väljendada iseenesest adekvaatset, kuid subjektiivset ja sellisena kommunikatiivses mõttes paratamatult „tõlkimatut” muljet.
Ka Erkki-Sven Tüüri CD-l „Ärkamine” kõlava muusika esituse iseloomulike tunnuste kirjeldamine nõuab enamat kui muljete pelk kujundlik ümbersõnastamine. Põhjuseks oli plaadi esimese kuulamisega kaasnenud raskesti määratletav ebamugavustunne, mida ei muutnud olematuks ka kvaliteetne esitus. Daniel Reussi interpretatsioonis näis nagu midagi puuduvat, kusjuures probleemiks ei olnud lihtsalt dirigendi tavapärasest mõnevõrra erinevad tõlgenduslikud otsused, vaid pigem teistsugune mõtteviis, arusaam sellest, kuidas Tüüri teoste struktuuri tuleks üldse reaalselt kõlavaks muusikaks tõlkida. See kõik pani aga omakorda mõtlema esituslikele mõtteviisidele üldisemalt ning sellele, milliste mõtteviiside abil võiks sellel plaadil kõlava muusika esitust kirjeldada.
Esituslikke mõtteviise formaliseerides võib kasutada interpretatsioonilise fookuse mõistet. Mõiste „fookus” all pean ma silmas ala, kus esituslik pinge või intensiivsus väljendub suurimal võimalikul viisil. Olenevalt teose vormi- või struktuuritasandist võib fookus viidata nii motiivi, lühema või pikema fraasi, muusikalise lause, suurema vormiosa või isegi kogu teose (osa) kulminatsioonile. Kuid nii on see eelkõige narratiivses muusikas. Staatilises või avatud vormiga muusikas võib fookus hõlmata ka kas kogu teost või selle olulist osa, olemata seejuures sellest väljapoole jääva liikumise lähe või eesmärk. Eespool öeldust tuleneb, et fookus on nähtusena suhteline ning et fookuste võimalik arv teoses pole täpselt määratud.
Nagu eelmisest lõigust juba tegelikult ka ilmneb, võib fookus väljenduda nii liikumise eesmärgi, lähte kui ka n-ö asjana iseeneses. Esimesel juhul avaldub fookus muusikalise protsessi kulminatsioonina. Fookuse sellise käsitluse puhul saab rääkida ka telosmõtlemisest, s.o eesmärgile suunatud mõtlemisest. Teisel juhul avaldub fookus muusikalise protsessi käivitajana, kusjuures muusikaline protsess ise on mõistetav fookuse energeetilise inertsina. Sellise fookuse käsitlemise puhul võib rääkida ka impulssmõtlemisest. Kolmandal juhul pole fookus (kui ala) sellest väljapoole jääva liikumisega üldse seotud, st fookus on ala, kus esitusliku pinge või intensiivsuse nivoo on konstantne. Sellisel puhul võib rääkida staatilisest mõtlemisest või lihtsalt staatikast.
Peab kohe rõhutama olemuslikku erinevust kahe esimese ning kolmanda mõtlemistüübi vahel. Telos- ja impulssmõtlemise puhul on üldiselt võimalik hinnata fookuse suhtelist kaalukust ehk teisisõnu — fookuste vahel eksisteerib teatav hierarhia (fookus kui motiivi kulminatsioon erineb oma kaalukuselt oluliselt fookusest kui tervikteose kulminatsioonist; võib öelda, et viimati mainitud fookus hõlmab esimest, kuid mitte vastupidi). Staatika puhul aga selline mõtlemine ilmselt võimalik ei ole; kuna fookusest ei jää midagi väljapoole, st erinevalt telos- ja impulssmõtlemisest ei käsitleta fookust siin kontekstuaalse nähtusena, siis esindab selline fookus alati „süvatasandit” (või pole tasanditest rääkimine siin enam
ilmselt üldse mõttekas).
Kirjeldatud interpretatsiooniliste mõtteviiside puhul ilmneb veel üks huvitav tendents — nende „kallutatus”. Telos-mõtlemine on kaldu vormi süvatasandite poole. Nimelt on eesmärgile suunatud mõtteviisile omane teatav „kiirustamine”. Ees ootavaid fookusi (kulminatsioone) silmas pidades kaldub telos-mõtlemine lokaalseid muusikalisi sündmusi (sh lokaalseid kulminatsioone) mõneti alatähtsustama, neist „üle sõitma”. Seetõttu ei ammendu lokaalse kulminatsiooni energeetiline potentsiaal seda tüüpi interpretatsioonis päris täielikult, vaid osa sellest justkui „talletatakse” tuleviku tarbeks. Mainitud „tulevikuks” on aga tavaliselt teose põhikulminatsioon. Just pidev suunatus strukturaalselt aina olulisemate kulminatsioonide poole suunab telos-mõtlemist eelkõige sügavamate struktuuritasandite artikuleerimise suunas. Impulssmõtlemist iseloomustab aga pigem suunatus detailidele. Sellise mõtlemise teljeks on keskendumine hetkile, kus impulsist, st fookusest saadud energia hakkab ammenduma, et siis anda uus impulss.
Staatikat võib eespool kirjeldatud kontekstis pidada neutraalseks.
Muidugi on kõik eelkirjeldatud mõtlemistüübid abstraktsioonid, st teatavat tüüpi mudelid, mis konkreetses esituses esinevad omavahel põimituna alati koos. Sellest hoolimata võib erinevate interpreteerimistraditsioonide puhul rääkida ühe või teise mõtlemistüübi domineerimisest. Näiteks akadeemilist, klassikalis-romantilist traditsiooni on üldjuhul iseloomustanud telos-mõtlemine (viimasel ajal võib siin täheldada ka mõningaid muutusi), vanamuusika traditsiooni, pean silmas eelkõige barokkmuusikat, aga pigem impulssmõtlemine. Staatika domineeriva interpretatsioonilise mõtlemistüübina iseloomustab aga korduste muusikat (minimalism) või staatilist muusikat üldisemalt. Ent kindlasti saab teatavate mõtlemistüüpide domineerimisest rääkida ka konkreetsete interpreetide, sh dirigentide puhul.
Kuid veel enne Reussi Tüüri-tõlgenduste analüüsimist peaks ütlema paar sõna ka plaadi kohta tervenisti. Kõigepealt tuleb tunnustada selle läbimõeldud ülesehitust. CD-l kõlab kolm teost: plaadi mitmeosaline nimilugu „Ärkamine”, „Rändaja õhtulaul” ja „Insula deserta”. Esimese puhul on tegemist Tüüri ühe hilisema tööga (2011); see on kirjutatud Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna 2011 tellimusel. Teine teos pärineb aastast 2001 ja on loodud Eesti Filharmoonia Kammerkoori 20. aastapäevaks. Kolmandat teost eraldab eelmisest omakorda rohkem kui kümme aastat (valminud 1989) ning seda võib pidada Tüüri kui helilooja läbimurdeteoseks üldse. Seega hõlmavad nimetatud kolm helitööd ajaliselt suurema osa Tüüri aktiivsest tegutsemisest eesti süvamuusika ühe olulisema loojana.
Teoste järjestamine hilisemast varasemani on samuti põhjendatud; see asetab peamise rõhu ühelt poolt plaadi nimiloole, kuid laseb aimata ka loomingulist teed, mis on toonud helilooja käesoleva CD nimilooni. Osade sellisel järjestamisel on veel ilmselt ka teine mõte. Kui „Ärkamine” kõlab nii koori kui ka orkestri esituses, siis „Rändaja õhtulaul” on kirjutatud segakoorile a cappella ning „Insula deserta” keelpillorkestrile. Seega on jutuks olev CD ka hea näide helilooja vokaalsest ja instrumentaalsest mõtlemisest ja nende mõtlemisviiside ühendamisest.1
Interpretatsioonilistest õnnestumistest rääkides tuleks esile tõsta kahte momenti: faktuuri õhulisust ja peenust, millega kaasneb väga kompaktne kõla, ning staatiliste lõikude sügavat läbitunnetatust (dirigent andis interpreetidele piisavalt aega end rahulikult ära kuulata, laskmata samal ajal muusikalisel pingel langeda). Esimese puhul peab mainima nimiteose alaosasid „Christus resurrexit” (I), „Ei ma mõis ta palvet teha” (Juhan Liiv) ning keerukal polüfoonilisel faktuuril põhinev „Easter proclamation”. Teise puhul
aga instrumentaalseid intermeediume osade „Ei ma mõista palvet teha” ja „Haec dies” ning „Christus resurrexit” (II) ja lõpuosa „Imeline ärkvelolek” vahel. Analoogiliste õnnestumiste hulka kuulub ka Ernst Enno tekstidel põhineva „Rändaja õhtulaulu” lõpulõik.2
Samas jäi mulje, et suurematesse kulminatsioonidesse minekul nappis jõudu. Mainitud „jõu nappus” andis ennast näiteks tunda kolmandas alaosas „Keegi ei tea oma nime” (Jaan Kaplinski) ning mõnevõrra vähemal määral teise „Christus resurrexiti” ettevalmistusel ja selle kulminatsioonis. Samuti hakkas häirima juba mainitud kolmanda, Kaplinski tekstil põhineva alaosa teatav monotoonsus. Siin tuleb muidugi tõdeda, et vormiliselt ongi teose kõige kriitilisemateks lõikudeks just ilmselt teine ja kolmas osa, mis mõlemad põhinevad kindla materjali üsna pikaajalisel variatiivsel kordamisel ning võivad seetõttu muutuda esituslikult üsna kergesti ühekülgseks. Tundub, et pikemad tõusud õnnestusid dirigendil eelkõige siis, kui helilooja seda oma materjalis selgelt toetas. Hea näide on „Rändaja õhtulaulu” kulminatsiooni viiv pikk tõus, mis põhineb aina kiireneval ostinaatsel rütmil.
Kui üritada eeltoodu põhjal määrata dirigendi interpretatsioonilisi eelistusi, siis võib täheldada kontsentreerumist detailidele. Seega esindaks Reuss interpreedina kas impulssmõtlemist või staatikat. Näib, et eesmärgiks on olnud tekitada detaili sisemise laetuse kaudu fluidum, mis muudaks muusika kandvamaks ka kauemaks. Ja nagu öeldud, õnnestub see eelkõige staatilistes lõikudes. Kulminatsiooni viivates lõikudes näib selline taktika osutuvat aga mõneti ebapiisavaks: vormiliselt kaugemaid eesmärke seadmata ei tekkinud piisavalt „kasutamata energiat”, mis saanuks olulisemates kulminatsioonides vallanduda. Teisisõnu, sisekaemust oleks pidanud tasakaalustama mõnevõrra suurem ekspansiivne jõud.
Mingis mõttes interpreteerib Reuss sellel plaadil Tüüri nagu barokkheliloojat. Ta ei mõtesta tema muusika pikki liine hilisromantiliste „lõpmatute”, aina uute tippude poole pürgivate
meloodiatena (telos-mõtlemine), vaid pigem paljudest pisikestest lülidest koosnevate kettidena (impulssmõtlemine). Mainitud keti lülisid, lühikesi motiive, vaadeldakse omakorda aga just nagu baroklike afektide muusikalisi väljendusi. Sellega kaasnev iseloomulik keskendumine (fokuseeritus) olevikule, mis sageli iseloomustab ka barokkteoste head esitust, domineerib ka siin, ning ilmselt oli just see esituse aspekt artikli alguses mainitud ebamugavustunde üks peamisi põhjusi. Samas, plaati uuesti kuulates hakkas selline esitus ennast minu silmis aina rohkem õigustama. Lõppude lõpuks on Tüüri muusika piisavalt rikas, et võimaldada erinevaid, kuid võrdselt veenvaid sissevaateid.
Kommentaarid:
1 Kui plaadi kontseptuaalset ülesehitust ja selle saateteksti (Gerhard Lock) võib pidada
õnnestunuks, siis selle kujundus jätab mõnevõrra lohaka ja pisut odava mulje. Märkasin mõningaid trükivigu ning kohatist ebajärjekindlust bukleti küljendamisel.
2 Heale kõlale aitas kindlasti kaasa ka salvestuskoha valik — Tallinna metodisti kirik.