EFK on üheks oma missiooniks võtnud ka noorte harimine klassikalise muusika valdkonnas. 2008. aastast alates on koor korraldanud tasuta koolikontserte üle Eesti, et viia kõrgtasemel klassika õpilasteni. Kokku on siiani antud 25 kontserti Tallinna, Tartu, Kuusalu, Laagri ja Rakvere koolides, sh ka vene koolides. Õpilaste küsitlustes on need saanud väga positiivset vastukaja.
Lisaks tasuta kontsertidele korraldab EFK õpilastele esseekonkursse, et motiveerida noori muusikaga seotud teemadel mõtlema ja kirjutama. Viimane võistlus toimus Tartu Kalova Gümnaasiumi õpilastele, kuhu laekus 21 kirjutist. Järgnevalt võib lugeda Kahrut Vilbaste võidutööd.
Sooja muusikasse põimitud külm sahin
Kui silmad sulgeda, kõrvad avada ja mõttesse vajuda, tungib meeltesse pilt merest, mis kord tõuseb, kord langeb. See on inimhäälte kooskõla, kus keegi pole peamine, nii vaheldusrikas tänapäeva muusikale, mis sunnib kuulama põhihäält, põhimeloodiat. Vokaalpolüfoonia lubab jälgida hääli oma soovi järgi või alaliselt muutuvat üldmuljet kõigi selle detailide ja varjunditega. Mesist harmooniat täiendas pelgalt publiku kahin. Selline oli kogemus „Jeremia nutulaulude“ kontserdil Tartu Ülikoolis.
Keset Orlandus Lassuse teost suutsin ma enda jaoks sõnastada selle kontserdi tunnetuse. Kontserdi algusest peale kuulasin ma muusikat rohkem südame ja kehaga, kui kõrvade ja mõttega. Tunnetus on mulle võõrkeelse ja võõra ajastu muusika juures kõige tähtsam. „Sooja muusikasse põimitud külm sahin“, mõtlesin ma järsku. Koori kurba, kuid kaunisse häälde, mis manas silme ette suure jaheda sammastega ruumi, lisandus külm sahin justkui udu. Kuigi mulle tundub, et esitatud muusika oli mõeldud kõlama vaikuses, polnud segamine ainult halb ega rikkunud kontserdielamust. Korraks tundus see olevat isegi loomulik – polüfooniasse lisandus veel üks hääl. Ometi tahaksin kuulata sama muusikat täielikus vaikuses, et saavutada sama tunnetust kui Lassuse kaasaegsetel.
Kontserdipaik, Tartu Ülikooli saal, andis oma valge klassitsitliku puhtuse ja heledusega kogu elamusele lisaboonuse. Klassitsism on ju olemuselt uuendatud renessanss. Mõlemas stiilis hinnatakse kunstis samu väärtusi: selgust, täpsust ja puhtust. Eesti Filharmoonia Kammerkoori lauljatel neist omadustest puudu ei jäänud. Koht liitis muusikale pildi ja aitas kujutleda sajanditetagust elu.
Vokaalteoste tooniandjaks on tekst. Kontserdil esitati kolme renessansiajastu helilooja teoseid mille aluseks on piiblist pärinevad Jeremia nutulaulud. Prohvet Jeremia elas Egiptuses ajal, kui juutide riik oli hävitatud ja nad olid vangis. Nutulaulude loomise ajendas Jerusalemma häving. Kõigis viies eleegias on tunda muret rahva saatuse pärast ja ahastavat palvet jumala poole. Jumal peab pöörama rahva südant enda poole ja andma tagasi endise hiilguse. Nutulaulud lõppevad kahtlusega – „Või oled sa meid tõuganud hoopis ära?“. Niisugusele teemale komponeerimine räägib paralleelidest teksti ja inimese hingeelu vahel. Autoreid ühendab edust hoolimata teatav kurbus ja kahtlus. Lassust nimetati kaasaegsete poolt „muusikute vürstiks“, siiski muutus ta elu lõpus aina raskemeelsemaks. Tallisel oli protestantlikul Inglismaal probleeme tagakiusamisega, kuna ta oli veendunud katoliiklane. Victoria oli sunnitud pikka aega elama maal, mida ta ei armastanud. Nende „Jeremia nutulaulud“ on täis kurbust, aga ei mõjunud mulle masendavatena, pigem innustavatena.
Kontserdi ülesehituses vaheldusid kooriosad oreliteostega. Instrumentaalballaadid pidid minu meelest täiendama elamust ajastust ja olema kontrastiks koorile, et hoida inimesi kontserdist huvitatuna. Minu arust oli see halb valik, sest nad tundusid kohatud ja niigi pikal üritusel kippus tähelepanu hajuma.
Ma lahkusin kontserdilt tundes ennast natuke rikkamana, natuke parema inimesena. Muusika andis suurepärase võimaluse mitte ainult saada teadmisi teisest ajast ja teistest inimestest, vaid ka vaadata endasse ja värskendada oma mõttemaailma. Näha ümbrust renessansiaegsel viisil ning liikuda tagasi argielu häältesse mälestusega sooja muusikasse põimitud külmast sahinast.