Pärdi Keskuse filmiõhtud ja Nargeni festivali Pärdi päevad
Arvo Pärdi muusika kõnetab inimolemuse kõige sügavamaid kihte, mida lühinägelikule tarbimisele õhutav ühiskond püüab inimeste teadvuses tasalülitada. Teemasid nagu hinge teadvustatud teekond duaalses, materiaalsena näivas maailmas ning hingevalu, mis kaasneb polaarses maailmas elamise ja sellest tulenevate konfliktidega, aga ka võimalust tõusta vaimus kõige ebaõigluse, koleduste ja kannatuste kohale, ning – olles ühenduses immateriaalse kõrgema teadlikkusega – leida lunastust hukkamõistuvabas andestuses ja kirgastumises.
Kõik olemasolev on arv, heli … on teadjad öelnud juba iidsetel aegadel. Vähestel on ligipääs selle teadmise kodeeritud lukkudega salakambritesse. Pärt on midagi väga olulist mõistnud heli olemuse kohta, heli matemaatilise, geomeetrilise, valgusolemuse kohta, nähtamatuist-kuuldamatuist sfääridest inimkõrvale tajutavasse dimensiooni üle kantava heli kohta. Tintinnabuli-stiili aluseks on algoritmid, mida vaid osaliselt saab „tõlkida” mingisse meie mõistusele arusaadavasse märgisüsteemi. Teatud aspektid, teatud dimensioonid neist algoritmidest on meie intellektuaalsele teadmisele seni olnud ligipääsmatud, nii nagu ka näiteks arvude kvalitatiivsed omadused. Alles inimteadvuse avardumise ja liikumisega kõrgemale vaimutasandile on võimalik ligipääs teatud saladustele, mida enesehävitamisega hõivatud mainstream-ühiskonnale liiga vara kätte mängida ei tohigi.
Kuna ühiskond on astunud kollektiivse hüpnotiseeritud hullumeelsuse faasi (ESM jne), omandab kõrgemat valguskoodi endas kandvate inimeste roll ühiskonnas üha suurema tähenduse. Teatud nn kriitilise hulga selliste inimeste olemasolul on võimalik tõmmata energeetiliselt soost välja ka ülejäänud seltskond, ükskõik siis millise kuju see lähenev vanade struktuuride kollabeerumine ühiskonnas ka ei võtaks. Pärdi muusika on aastate jooksul n-ö soost välja tõmmanud juba ettekujutamatult suure hulga inimesi, sest selle muusika kaudu on nad (ükskõik kas teadvustamata või teadvustatult) saanud kontakti oma sügavama olemuse – hingega – ja neile on hakanud vähem või rohkem „meenuma” nende tegelik päritolu, mis ei ole mitte sellest materiaalsena näivast illusioonitsirkusest. Selle tõdemusega võib kaasneda ka teadmine, et me asume vaimsete olenditena kõigi võimaluste kvantväljas ning see on sõna otseses mõttes meie valik, millisena otsustame kujundada enda ja järeltulevate põlvede elu – kas jätkuvalt kasumiahne ja egoeesmärkidel manipuleeriva ning seega kuristikku suunduva või kõrgema eetikaga, vastastikusel austusel ja armastusel põhineva ühiskonna suunas.
Filmid ja tintinnabuli
Katariina kirikus näitas Arvo Pärdi Keskus 21. – 23. augustini kolme mängufilmi, mille oluliseks n-ö kaasautoriks on Pärdi muusika. Kaire Maimets-Volt algatas traditsiooni tutvustada eesti vaatajale huvitavamaid Pärdi muusikat filmikeelde integreerivaid (või integreerida püüdvaid) linateoseid aasta tagasi, mil näidati samuti kolme filmi, sealhulgas Tom Tykweri „Taevast”.
Seekord alustati türgi režissööri Reha Erdemi filmiga „Ajad ja tuuled” („Beş vakit”, 2006), ühe türgi nn uue laine režissööri läbimurdefilmiga, mis pole varem Eestis linastunud. Erdemi filmikeel on poeetiline, tegelasteks külaühiskond mägedes kauni looduse keskel ning teemaks hea ja kuri inimeses. Erdem on filmis kasutanud väga ohtralt Pärdi muusikat, koguni nii ohtralt, et see mõjus paiguti üleekspluateerimisena. Elu traditsioonilises patriarhaalses ühiskonnas näidatakse varases teismeeas laste silme läbi, neis pulbitsevate sisevõitluste, küsimuste ja piinade kaudu, mis on otseselt seotud täiskasvanutega, nonde eheda või silmakirjaliku elustiili ning ühiskonna tabude ja tavadega. Pärdi muusikat kasutatakse filmis minu silmis liialdatult just depressiivse, ahastava, fataalse õhustiku loomisel, kuid eks iga inimene, k.a režissöör, resoneeru just Pärdi muusika selliste lõikude ja kihtidega, mis teda ennast kõnetavad. See film kahtlemata puudutas, fokuseerides tähelepanu ebatäiuslikkusele ja inimlikule piiratusele – vajadusega teadvustada ja tervendada eelkõige meis endis peituvat tumedat poolust.
Tengiz Abuladze revolutsioonilist „Patukahetsust” (Gruusia, 1984–1987) mäletame hästi kaheksakümnendatest, nagu ka Mihhail Lotmani suurepärast esseed „Antigone kaevab laiba hauast välja” filmi kohta ajakirjas Teater. Muusika. Kino (1987, nr 9). Pärdi muusikat on selles filmis kasutatud vähe, aga äärmiselt sugestiivselt, filmi näinutele on ilmselt igaveseks mällu sööbinud raudteejaamas palkidelt küüditatute nimesid otsivate naiste-laste stseen, mida saatmas „Tabula rasa” teine osa „Silentium”. Pärdi muusikal on niivõrd kontsentreeritud substants, et filmikeelde integreerimisel annab less is more lähenemine märksa mõjusama tulemuse kui pildi pidev üleujutamine n-ö tintinnabuli-taustaga (nagu on teinud seda Erdem). Abuladze „Patukahetsust” nüüd, ligi veerandsada aastat hiljem, uuesti üle vaadates kerkisid teadvusse uued assotsiatsioonid. Laipu, mida kollektiivsest teadvusest üles kaevata ning ereda päevavalguse kätte tuua, on vahepeal kõvasti lisandunud, alustades 11. septembri tegelike niiditõmbajate kordasaadetu ning lõpetades praegu poliitiliste ja finantskulisside taga toimuvaga.
Filmipäevad lõpetas vene režissööri Andrei Zvjagintsevi „Pagendus” („Izgnanije”, 2007). Armastussuhted inimeste vahel ja nende tervendamine on lahutamatu kogu ühiskonnas praegu aset leidvast transformatsiooniprotsessist. Aastatuhandeid on patriarhaalne elukorraldus ning illusoorsel eraldatusel baseeruv maailmapilt suretanud, mõnitanud, tapnud ja ahistanud ürgset naisalget, mida on nimetatud ka Jumalanna arhetüübiks. Zvjagintsevi „Pagendus” puudutas seda teemat nii valusalt, et on jäänud siiani hinge kriipima. Miks on paljudel meestel nii raske avaneda hingeliselt ja liikuda armastussuhtes sügavamale tasandile? Filmi naispeategelase Vera ühes lühikeses pöördumises oma mehe poole joonistub välja kogu filmi kreedo: väljapääs selle duaalse maailma mõttetuna näivaist kannatustest saab kulgeda ainult nais- ja meesalge ühendamise kaudu – tõelise ühtsuse sünergia loomisel kõigil tasanditel (alustades muidugi selle tööga iseenda sees). Pärdi muusikat on Zvjagintsev kasutanud filmi kestel ainult vähestel valitud hetkedel ning see toimib nõelateraviku intensiivsusega. Filmi lõputiitrite ajal kõlama jääv Pärdi Ode VII „Memento” „Patukahetsuse kaanonist” mõjus seevastu lõppsõna funktsioonis aga liigse näpuga näitamisena.
Pärdi sünnipäevakontsert ja sünkreetiline „Passio”
Arvo Pärdi sünnipäevakontserdil Jaani kirikus 11. septembril olid taas kokku saanud parimad Pärdi interpreedid: Tõnu Kaljuste, Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia kammerkoor, kusjuures Tallinna Kammerorkester esines lähedasena tollele koosseisule, millisena TKO oli end unikaalse muusikalis-energeetilise organismina tõestanud aastate jooksul maailmalavadel (ja plaadistustega ECMile) ning mis 2009. aasta sügise kummaliste sündmuste käigus osaliselt lõhuti. Tahtmata siinkohal lähemalt meenutada toda arusaamatut ja valulist aega TKO-le, siiski niipalju, et nüüdsel kontserdil oli rõõm eksimatu selgusega kogeda – ei suuda kitsarinnalisus takistada vaimu vaba voolamist ega suutnud surmata ka TKO energeetilist ühtsust. TKO on kõrgvormis ja liikunud transformatsiooni läbinuna küpsemale tasandile. See sõnades väljendamatu eriline miski, mida on vaja Pärdi muusika vaimu ja hinguse kadudeta kuuldavale toomiseks, on TKO energeetilises väljas olemas ning vajab ainult sobivaid loometingimusi ja õiget dirigenti, et avaneda. Tõeliselt hea meel on TKO, EFK ja Tõnu Kaljuste peatsest kontserditurneest Mehhikosse.
Sünnipäevakontsert oli mastaapse ja nõudliku kavaga ning seda (sic!) ilma vaheajata. Harry Traksmann esitas kontserdi alguseks „Fratres’e” (versioon viiulile, keelpilliorkestrile ja löökpillidele) suurt sisemist intensiivsust nõudva soolopartii õrnjõulise, ebamaiselt läbipaistva kirkusega. TKO oli esimesest hetkest peale tõeliselt „kohal”, hingekriipiva tundlikkuse, tasakaalustatud jõuvahekordade, pingelaetud kulgemisega oma kontsertmeistrile parimat võimalikku partnerlust pakkudes – Pärdi ühes enimmängitud teoses, mis seab kuulaja ootuste lati väga kõrgele.
Pärdi ühe monumentaalsema teose „Te Deum” esitus ülipika kontserdi lõpus ilmutas küll kohati kergeid väsimuse märke (tervikteose pingekaares), ent kandis kuulaja siiski keskendunult ja kaunilt läbi maagiliste sammastega hingemaastiku. Teos on ju läinud maailma samade muusikute salvestuses (Pärdi muusika kvaliteetseimaid esitusi välja andvale) plaadifirmale ECM; nüüdses esituses oli plaadistusega võrreldes tegelikult ka täiuslikumalt viimistletud lõike. „Cantus” kuulus ka kontsertetenduse „Passio” (lähemalt allpool) koosseisu. „Salve regina” (uus versioon koorile, tšelestale ja keelpilliorkestrile) oli sügavuti läbi tunnetatult õrn ja hingestatud, valguse-varju harmooniavärvingud magusvalusalt esile tõstetud, illus tuos’e kulminatsioon voogas võimsalt ja meenutas teadvuse avardumist. Siinkirjutaja senise ainsa „Aadama itku” elava ettekande kogemusega (Canterbury katedraalis mais 2011) võrreldes läks Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja TKO ettekanne võrratult rohkem sügavuti, oli värvi-, kontrastide ja nüansirikkam, täpsemalt välja kuulatud, muusikaliselt kandvam ja vaimselt küpsem kui tollane London Philharmonia Orchestra ja Cambridge’i King’s College’i koori esitus Stephen Cleobury juhatusel. Selle endale sugugi mitte lihtsalt ligi laskva teose vormimisel sügavalt haaravaks, hingepõhjani puudutavaks muusikalis-energeetiliseks tervikuks oli määrav kindlasti Kaljuste ja EFK eelnev kogemus selle teosega. Kammerkoori lauljate häältes kõlas tämbririkkalt ja jõuliselt nii ehe ekspressiivne dramaatika kui ka südame ürgne süütus – küpse vaimu igatsus Jumala järele. Kaljuste maagiline ligipääs Pärdi muusikale on alati lummanud, ent ka siin tajusin suundumist veelgi sügavamatesse kihtidesse. Kahjuks puudub mul „Aadama itku” esiettekande kogemus İstanbulis, kus olevat tekkinud sõnulseletamatu ühtsuse ja vaimsuse väli, ent ka Jaani kirikus kõlanud „Aadama itk” ühendas seitsesada kuulajat koos muusikutega erakordselt tugevasse tervendavasse ühendvälja. Itk, mis leinab taga vaimse süütuse ja hingepuhtuse kaotust, kannatades kõigi inimajaloo vältel korda saadetud koleduste pärast, suudab aga samal ajal tõsta kannataja välja muserdatusest ja lootusetusest, tervendab kogu inimkonna kollektiivset alateadvust. Selles on Pärdi muusika vägi ja suurus. Meenutagem helilooja kunagi välja öeldud lauset, et valemid, mis on aluseks tintinnabuli-stiilile, on seotud inimese hingega.
Neile hingevalemitele on ligi pääsenud ka soome koreograaf Tiina Lindfors tantsuteatrile ERI lavastatud ja Pärdi muusikale loodud kontsertetenduses „Passio”, mis valmis 2011. aastal Turu kultuuripealinna ürituste raames ning võeti helilooja soovitusel tänavusel Nargeni festivalil Pärdi päevade kavva. Tallinnas Noblessneri valukojas esitati teost täissaalile 7., 8. ja 9. septembril. Kui Turus osalesid soome muusikud, siis Tallinna versiooni muusikalist poolt kandsid Tõnu Kaljuste koos Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Pean tunnistama, et pole seni näinud sedavõrd kongeniaalset koreograafiat, mis tõuseks võrdväärsena Pärdi muusika kõrvale ja mitte lihtsalt ei ehiks end Pärdi muusika geniaalsete sulgedega. Tiina Lindforsi lähenemine ei ole ühelgi hetkel illustratiivne, vaid läheb nagu Pärdi muusikagi kompromissitult sügavuti, puudutab inimese tuumolemust. Olles kartmatult aus ja mitte sulgedes silmi inimolendi rikutuse, ühiskonna korruptsiooni ja kuritegude ees, puudub selles käsitluses aga täiesti viha ja raev, sest vägivallale vägivallaga vastamine ei juhi meid välja ummikust. Kristuse elutöö ja kannatuslugu Lindforsi tantsuetenduses asetub moraliseerimata (sealhulgas ilma üleliigse „kaasajastamise” butafooriata), ent siiski ilmselgelt tänase ühiskonna konteksti. Rahavahetajate ja liiakasuvõtjate templist väljaajamine (loe: rahareligiooni lõpetamine) oleks ka tänases ilmas parim, mida soovida. Tõerääkijaid (vrd kas või Anna Politkovskaja, Julian Assange, priienergia teadlased jne) kiusatakse taga ja mõrvatakse endiselt, sest nad ohustavad suurmanipulaatorite võimu. Lindforsi lavastuses on Kristuse roll antud kordamööda erinevatele tantsijatele, sest iga üdini aus tõerääkija kannab edasi Kristuse vaimu. Ka siis, kui ta jaksab seda teha vaid üürikest aega.
Lindfors kuulas läbi tohutu hulga tintinnabuli-muusikat enne, kui asus looma oma visiooni. Etendus algab Pärdi teosega „Mein Weg” („Minu teekond“), järgnevad „Da pacem Domine” ja suurvorm „In principio”. Dramaatilise teekonna kulminatsiooni kannavad „Festina lente” ja „Cantus” ning lühikese kooda funktsioonis on „Passio” kaheksa esimest takti. Lindforsi tantsukeele kord naiselikult pehme, kord kirglikult jõuline plastilisus, hingestatud ja ülimalt pingelaetud liikumisjoonis kannab endas sama intensiivsust, mis iseloomustab tintinnabuli-stiili. See on staatika ja dünaamika teatud kindla vahekorra alusel ühendatud pingeline suhestatus, mõistatuslik nagu elektromagnetism, mille süvaolemus (elektrilise ja magnetilise aspekti seotus ja sünergia) on meie intellekti eest tegelikult siiani varjus. Etenduse valguskunstnik Esa Kyllönen on etendusele loonud sobiva metafüüsiliselt „kandva” ruumi, mis eriliselt hästi sobitus Noblessneri valukoja stalkerlikku atmosfääri. Erineva tiheduse, laiuse, faktuuri ja intensiivsusega valgussambad sidusid visuaalses ja auditiivses liikumises sündiva mittelineaarse narratiivi ühtseks tervikuks. Kristuse ristilöömisstseenile viitavat valusalt nappi ja karget koreograafiat „Cantus’e” kõlades – ajatu objektiivsusega TKO ja Tõnu Kaljuste esituses – võimendas ülevalt sisenev ere kolmnurkne valgusvihk. Selle valguses näidati, kuidas on läbi aegade risti löödud nii Naist (loe: arhetüüpset loovat, andestavat ja armastavat naisalget, mis ei pea tingimata seostuma inimese sooga) kui Hinge, kui vägivallatut Vabadusvõitlejat … „Miks te püüate ikka ja jälle tappa Hinge?” – rebestas kuuldamatu karjatusena õhku tantsuetenduse vaikse kulminatsiooni sõnum.
Orkester, lauljad, dirigent, tantsijad, kostüümid, valgusrežii – kõik komponendid sulandusid „Passio” tund aega kestnud ühtses energeetilises kulgemises müsteeriumiks, mis vapustas ja puhastas ning viis katarsisesse.