Advendiaja esimesel nädalavahetusel oli Tallinnas harukordne võimalus nautida kolmel järjestikusel kontserdil ridamisi meie nimekaid dirigente, kollektiive ja soliste.
„Kuldne klassika”: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, solistid Kaia Urb (sopran), Marianne Pärna (alt), Raul Mikson (tenor), Rainer Vilu (bariton), dirigent Eri Klas 1. XII Estonia kontserdisaalis
Kontserdisarja „Kuldne klassika” seekordne kava oli valitud huvitavalt, pakkudes kuulajale W. A. Mozarti loomingust kolme eri tahku: tarbe- (tõenäoliselt tellimustööna valminud serenaad „Väike öömuusika”), kunst- (Sümfoonia nr 29 A-duur KV201) ning sakraalmuusikat (Missa C-duur „Kroonimismissa”).
Kontserdi esimene, instrumentaalne pool ehk „… öömuusika” ja sümfoonia olid esitatud üldiselt meeldivalt. Eriti võlusid serenaadi esimese osa Allegro ilus kerge karakter, kiire vaheldusrikas dünaamika ja briljantne artikulatsioon ning teise osa Romanze. Andante sulnis, õrn karakter. Viimane osa Rondo. Allegro pakkus toredaid chiaro-oscuro efekte: subito piano’d vaheldusid subito forte’dega. Tendents terrass-dünaamika üleekspluateerimisele oli läbiv ka sümfoonia ettekandes. Olen kindel, et orkestrandid on suutelised rohkemaks kui üksnes partituuri järgivaks „korralikuks ettekandeks”. Inspiratsiooni selleks pakub näiteks Leopold Mozart oma viiulimängu põhialuste õpikus „Versuch einer gründlichen Violinschule’s” (1756), õpetades nii üksiknootide kui noodigruppide „dünamiseerimist”.
Koos filharmoonia kammerkoori ja solistidega ette kantud „Kroonimismissa” tuli arvatavasti esiettekandele 1779. aasta aprillis lihavõtteteenistusel Salzburgi toomkirikus. Pärast Mozarti surma kasutati suurejoonelist teost keisrite ja kuningate kroonimise auks peetud jumalateenistustel, mis ongi missale andnud sellise hüüdnime.
Üldmulje missast oli vägagi ülev, isegi furoorikas. Koori-orkestri volüümikatele tutti’dele vastandusid meeldivad solistide kooslused. Eriti tahan ära märkida Kaia Urbi esituses Agnus Dei’d, mis oli lihtsalt vaimustav. Soprani ettekannet iseloomustas kaunis ja kvaliteetne häälematerjal, kandvus, imeilusad piano’d, nüansseeritus, muusikaline mõtestatus. Kõike seda toetas hästi kuulav ja reageeriv orkester.
Kuulates-vaadates tekkis veel üks küsimus nn continuo-oreli otstarbekusest kontserdisaali laval, kui seda (eriti modernse orkestrikoosseisu puhul) ikka üldse kuulda pole. Bachi „Matteuse passiooni” parituuris leiab continuo-partiist märkuse „Rückpositiv Sesquialtera”, mis viitab otseselt suure kirikuoreli kasutamisele ja oleks ajaloolise esituspraktika seisukohalt igati autentne, rääkimata lisanduvatest kõlavärvidest.
/…/