Haydni „Te Deum”: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, solistid Kädy Plaas (sopran), Iris Oja (metsosopran), Mati Turi (tenor) ja Uku Joller (bass), dirigent Daniel Reuss 20. XII Estonia kontserdisaalis.
Jõulueelses tohuvabohus rõõmustasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester dirigent Daniel Reussi juhatusel kontserdipublikut veel ühe toreda kavaga, mis lisaks väljakuulutatul – Haydni „Te Deum” –
pakkus kuulamiseks ka Haydni „Timpanipõrina-sümfoonia” ning Mozarti „Missa longa”.
Peab ütlema, et kontserdimajas oli seekord tajutav hoopis isesugune atmosfäär. Kord aastas, jõulude saabudes, muutume me, eestlased, Euroopa ateistlikumast rahvast korraks peaaegu ristiinimesteks ja nii lisandub meie detsembrikuistesse plaanidesse soovitavalt üks kirikus- ja üks kontserdilkäik. Meie kontserdipubliku raudvarale, muhedatele seenioridele ja muusikatudengitele, sekundeeris sedakorda hästi friseeritud ja rõivastatud soliidne kuulajaskond.
Kas see pole muuseas mitte väljakutse nii kontserdikorraldajatele kui juba tegelikult ka koolide muusikaprogrammide ja -õpikute kirjutajatele? Kuidas teha nii, et klassikalise muusika kontsertidest saaks prestiižse hooaja- või show-off-kauba asemel aastaringne intellektuaalne meelelahutus – ja mitte ainult „fossiilidele”? Eesti Kontsert vahendab küll mitmekülgset koolikontsertide valikut, aga noorele publikule suunatud majasisest pakkumist ei ole. Ja isegi jõuluajal moodustab nooremapoolne publik saalis kaduvväikese osa.
Haydni ja Mozarti teoseid sisaldav kontsert oli otsekui jätkuks sama koosluse, küll teise dirigendi (Eri Klas) juhatusel detsembri esimestel päevadel esitatud Mozarti kavale. Õhtu avas Haydni „Te Deum”. Aastatel 1799-1800 loodud teos on pühendatud abielu kaudu Austria keisrinnaks saanud Marie Theresele, 1780. aastal surnud „suure” Maria Theresia lapselapsele. Nooruke, päikeselise karakteriga keisrinna oli helilooja ande suur austaja ja väidetavalt ka meisterlik sopran, kes esitas soolopartiisid mõneski Haydni hilises missas. Selles helitöös laseb Haydn jumala auks musitseerida siiski vaid kooril ja orkestril. „Te Deum’ile” sekundeeris kontserdi teises pooles Mozarti pidulik „Missa longa” (1775-1776) solistidele, koorile ja orkestrile.
Mõlema vokaal-sakraalteose puhul tuleb jagada kiidusõnu. Kui mõne nädala taha jäänud Mozarti interpretatsioon kaldus kuulajat kord külma, kord kuuma vette kastma ja jättis nüanssides soovida, siis Reussi tõlgendus tundus läbimõeldum ja -töötatum. Orkestri ja koori ühist musitseerimist iseloomustas ilus ja kerge sõnarõhkude järgi timmitud artikulatsioon ning dünaamika. Väga ajastuteadlik! Teoste suursugune meeleolu saavutati fortissimo’ga üle pingutamata. Nii nootide kui fraaside vahel oli piisavalt õhku – tulemuseks kristalselt läbipaistev faktuur, milles sedakorda oli kas otse või täiendava kõlavärvina kosta isegi väike continuo-orel. Eriti Mozarti missas avanes iga (ala)osa kui puhas värske leht, uue afektiga, iseennast kordamata. EFK ridadest pärit ja osaliselt iseseisvat teed läinud solistid Kädy Plaas, Iris Oja, Mati Turi ja Uku Joller sulandusid häälematerjalilt ideaalselt nii üksteisega kui koori üldisesse kõlapilti ning andsid teose õnnestumisse oma panuse.
Õnnestumine oli ka Haydni Sümfoonia nr 103 Es-duur „Timpanipõrinaga” kammerorkestri esituses. Teosele nime andnud soolotimpani tremologa algav teos kuulub helilooja „Londoni sümfooniate” hulka ja on esmaettekandele tulnud 1795. aastal. Kuigi mõeldud Londoni publikule esitamiseks, õhkub teosest paras annus nii Viini (valsside) kui Alpide (rahvalikke) intonatsioone, mille orkester ka karakteerselt välja mängis. Eriti põnev kuulamiskogemus oli sümfoonia teine osa, variatsioonid Andante più tosto allegretto, mis mõjus nagu hästi lavastatud etendus. Neljanda osa nõudlik tempo näitas heast küljest orkestri tehnilist ja koosmängu taset.
Raske on välja tuua kontserdi kõrgpunkte. Tinglikult võiksid need olla fugaatilised osad oma filigraansuses, eriti jäi meelde „Et vitam venturi saeculi” Mozarti missast. Hea kvaliteediga elamuse pakkus aga kontsert tervikuna.