Haydni oratoorium „Loomine”: Aile Asszonyi (sopran), Mati Turi (tenor), Konstantin Wolff (bass, Saksamaa) Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Daniel Reuss 1. III Estonia kontserdisaalis.
Esimesel kevadkuisel, kuigi ilma poolest talvisel õhtul oli Estonia kontserdisaali tulnutel põhjust lootusrikkalt mõtiskleda peatse tärkamise, pungumise, linnukeste ja noore rohu peale. Ka Issanda loomaaed, Aadam ja Eeva olid kohal – Filharmoonia kammerkoor jätkas klassitsismiajastu vokaalsuurvormide ettekandmist Joseph Haydni „Loomisega”. Olgu meenutatud, et detsembrikuus kõlasid EFK-lt Mozarti „Kroonimismissa” ja Haydni „Te Deum”.
Kolmeosaline oratoorium põhineb vana testamendi maailma loomise lool, algab kaosest enne taeva ja maa loomist ning lõpeb stseeniga enne Aadama ja Eeva väljaajamist paradiisist. Piibliteksti on libretist parun Gottfried van Swieten vürtsitanud Jumala kätetöö fantaasiaküllaste kirjeldustega: laka lenneldes hüplev hobu, väänlev kala, parvena keerlev putukate vägi jne, jätkates kolmandas osas religioosse teose kohta peaaegu blasfeemiliselt mõjuva Aadama ja Eeva armumannavahuga. Haydn on kogu selle ilmaime valanud ideaalselt passivasse muusikalisse materjali. Tulemuseks on kõige paremas mõttes täielik kino, et mitte öelda commedia per musica, mis Jumala abiga sai hitiks alates esiettekandest 1799. aastal Viini Burgtheateris.
Igati teose vääriline oli ka märtsiõhtune ettekanne Tallinnas. Ei tea, kas oma osa oli sellel, et nii ERSO kui kammerkoor on teost varem esitanud. Olgu siis veel eraldi kiidetud dirigent Daniel Reussi, kelle rolli õnnestunud esituses ei saa kuidagi alahinnata, ja soliste: Aile Asszonyit (Gabriel, Eeva), Mati Turit (Uriel) ning Konstantin Wolffi (Rafael, Aadam). Kõik kolm nii ooperilaval kui suurvormide esitamisel rahvusvahelisel areenil ilma teinud solisti olid „Loomise” ettekandeks väga hea valik. Teose nauditavaks ja elavaks laulmisel hädavajalik näitlejameisterlikkus ja vokaalne materjal olid solistidel lihtsalt viimase peal – ei läbi öö hiiliv kuu ega kõike laastav vihmavaling pääsenud üle huulte ilma vastava afektita, heas saksakeelses häälduses veel peale selle.
Sopranile loodud Gabrieli (ja kolmandas osas Eeva) roll on sisult kahjuks vähem tänuväärne, sest laseb solistil end näidata peaasjalikult ainult ühest, „ilusast” küljest: ikka need lõhnavad lilled ja lõokese rõõmus laul. Just kolmandas, Aadama-Eeva „tü-tü-tü”-osas, oleks peale „ilusa” esituse tahtnud seetõttu solistilt saada ehk julgemat värvi, atitüüdi ja vindi kerget ülekeeramist à la Patricia Petibon. Põhimõtteliselt oleks vist isegi hoogne ripsmete plaksutamine andnud hea efekti näiteks Aadama-Eeva kudrutavas duetis, kus orkester vakatab, et Eeva saaks ihuüksi aegluubis õhata: „der Bluuuumen Duuuuft”! Samuti oleks võinud ka continuo kolmandas osas näiteks utreerida kohta „Nii määras Issand” („So hat’s der Herr bestimmt”), mida Haydn muusikas kujutab Jumala näpuviibutustena kõlavate akordidena, ja klavessiin aitab väljuda Eeva retsitatiivides tavapärasest keskmisest registrist sillerdama kõrgematele korrustele, näiteks. Kindlasti oleks niigi muhelev publik ka sellised ulakused hästi vastu võtnud.
Enda häbiks pean tunnistama, et ei teadnud täpselt, mida ERSO-Haydni konstellatsioonist oodata. Kokkuvõttes aga ületas orkester (kontsertmeister Sandis Šteinbergs) arglikud ootused mitu korda. Esitus oli nõtke, elav, värviküllane, heas balansis ja kooskõlas nii solistide kui kooriga. Eraldi märkimist väärib ka seekordne keelpillide paigutus laval, see järgis Haydni-aegseid traditsioone: esimesed viiulid ja tšellod dirigendi vasakul käel, teised viiulid, vioolad ja kontrabassid paremal käel. Continuo-klahvpilli paigutamine otse dirigendipuldi vastu, mitte kuskile taha ära, on Reussi dirigendikäekirja üks omaseid jooni, mistõttu vaiksekõlaline positiivorel või klavessiin tõuseb modernses orkestris vormitäiteliselt kohalt sisulisse, akustiliselt kõnekasse rolli.