See ei ole uudis, et Eesti Filharmoonia Kammerkoor reisib, annab kontserte maailma eri paigus: sel hooajal Saksamaal, USAs, Singapuris, Suurbritannias, Norras, Austrias ja Sloveenias. Koori biograafiasse on kogunenud maailmanimed nagu Claudio Abbado, Helmuth Rilling, Sir Colin Davis, Marc Minkowski jpt, samuti esmaklassilised orkestrid: Mahleri kammerorkester, Les Musiciens du Louvre-Grenoble, Londoni sümfooniaorkester jt. Kohati jääb suurte nimede ja mainekate kontserdipaikade taga eemalviibijaile siiski adumata sündmuse mastaapsus ning tegelik tähendus. Viimase kontserdireisiga Itaalias ja Šveitsis kogeti erilisi sündmusi ja uut kvaliteeti koos Baseli kammerorkestri ja dirigent Paul McCreeshiga.
Proffilauljate puhul on lõbusatest reisidest asi kahtlemata kaugel, kui lennujaamas peab olema hommikul kell 3.30 ning saabujaid ootab sihtkohas proov, mis lõpeb kell 22. Pingelised päevad on täis proove ja vastutusrikkaid kontserte, vabadel hetkedel läheb aeg peamiselt jõuvarude taastamise ja hääle hoidmise peale. Nii seekordki, kui ajavahemikku 27. X – 1. XI (viis päeva!) mahtus proovitsükkel Baselis ning kolm kontserti Torinos, Baselis ja Martignys koos Baseli kammerorkestri ja dirigent Paul McCreeshiga. Kavas oli seekord Bachi motett „Tule, Jeesus, tule” („Komm, Jesu, komm” BWV 229), Mendelssohni „Keset elu oleme” („Mitten wir im Leben sind” op. 23/3) ja inglise helilooja Hubert Parry „Issand, anna mulle teada mu elu ots” („Lord, let me know mine End” tsüklist „Hüvastijätulaulud”) ning Mozarti reekviem d-moll (KV 626), solistideks meie Kaia Urb (sopran), Iris Oja (alt), Oliver Kuusik (tenor) ja Uku Joller (bass).
Oli teada, et maestro McCreesh on dirigent kõrgemast klassist, barokkmuusikaspetsialist, ansambli Gabrieli Consort & Players asutaja ja juht, karmi käe ja selge visiooniga muusik. Kuid ikkagi ta üllatas. Proovides kompromissitu, nõudis jäägitut pühendumist, kõige realiseerimist kohe praegu ja kogu aeg. Sai selgeks, et tal on oma kindel nägemus, mis ei mugandu muusikute järgi. Otsekohese, emotsionaalse, järeleandmatuna, jäi ta oma nõudmistele kindlaks ka pisidetailideni, kaotamata siiski silmist tervikut. Tema märkuste lõpus kõlas enamasti „thank you very much”, mis ei võimaldanudki nõudmist mitte täita. Suurt tähelepanu pööras ta vokaalile ja tekstile: „Koorimuusika, see on keel ja sõna, ainult teksti kaudu saab muusikat väljendada,” kordas ta põhitõde. Lisaks vürtsitas tema ülikiiret tööstiili ehtinglaslik huumor, mis varieerus skaalal heatahtlikust märkusest terava sarkasmini. Viimast silus ta siiski alati mõne joviaalse naljaga, mis lubas sõpradena edasi minna.
Intensiivsete proovide tulemus oli näha kontsertidel. Esimene kontsert anti Torino Lingotto keskuse Giovanni Agnelli nimelises saalis. FIATi autotehase hoonesse ehitatud tohutu suur multifunktsionaalne keskus on vaatamisväärsus omaette: siin asuvad muuseumid, konverentsi- ja kontserdisaalid, ostukeskused, hotellid, restoranid, kohvikud jm meelelahutusasutused. 2000 kohaga saal ise asus maa all. Selle seintele on paigaldatud puitpaneelid, et parandada matti akustikat, kuid siiski tundus, et viimaste ridade puhul jäi kammerlik koosseis selles saalis pisut väikeseks. Avapoole a cappella muusika oli selles akustikas justkui „alasti”, kuigi võimaldas hästi jälgida dirigendi väga kauneid, selgelt kujundatud fraase ja väljatöötatud detaile.
Paar sõna orkestrist. Baseli kammerorkester on Euroopas tuntud ja hinnatud (nt järgmine kontserdireis tehakse koos lauljatar Cecilia Bartoliga). Orkestri kõla on pehme ja paindlik ning arvestab üldist kõlapilti, nii et kontsertidel ei tekkinud kordagi balansiküsimust. Orkestrit seob dirigent McCreeshiga juba kümme aastat kestnud koostöö, mida oli näha ka proovides: piisas vaid mõnest märkusest, žestist ja üksteisemõistmine oli saavutatud.
Teine kontsert anti Baseli Stadt-Casinos, mis on Euroopa üks esindussaale, kuhu kutsutakse esinema tippmuusikuid kogu maailmast. Ruumi suurepärane akustika toetas igati muusikat. Bachi motett kõlas barokkmuusikameistri käe all filigraanselt, nõtkelt ja kergelt. Ka ta ise väljendas pärast oma rahulolu braavoga koorile. Arvata võib, et nii otsekohese dirigendi puhul nagu McCreesh polnud see formaalne kompliment, vaid tähendas täit tunnustust. Kui aga kontserdi teises pooles olid kõlanud Mozarti reekviemi esimesed tutti-akordid, tekkis üllatusmoment, kas tegu on ikka sama kooriga – niivõrd palju erines see Bachi hõrgust kõlaesteetikast oma power’it täis intensiivse kõlamassiiviga, mis oligi dirigendi taotlus. Kontserdi lõpus polnud publik kiiduavaldustega kitsi ning aplodeeris iseäranis tuliselt koorile.
Emotsionaalne kõrgpunkt saabus viimasel kontserdil Šveitsi prantsuskeelse osa Martigny olulisemas kultuurikeskuses, Foundation Pierre Gianadda muuseum-kontserdisaalis. Keskuse rajas insener Léonard Gianadda Šveitsi vanima keldi templi varemetele ning andis sellele oma varalahkunud venna nime. Omapärase saali ajalooline õhkkond, viimaseks kontserdiks saavutatud muusikaline vabadus ning väga südamlik publik tekitasid eriliselt emotsionaalse seisundi ning kontsert lõppes publiku suurte ovatsioonidega püsti seistes.
See ei ole uudis, et kammerkoor annab kontserte, uudne on aga iga kontsert, mille kvaliteet sünnib uuest energiast.