Muusika: Arvo Pärt
Lavastus, kujundus ja valguse kontsept: Robert Wilson
Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste
Esiettekanne 12. mail Noblessneri valukojas
«Aadama passiooni» järel Noblessneri valukojast välja astudes oli esimene mõte, et mida me nüüd siis õigupoolest nägime: kas geniaalse lavastaja järjekordset geniaalset lavastust või osava käsitöörakenduse abil publiku õigete tajunuppude manipulatsiooni, Robert Wilsoni une pealtki töötavat võtete arsenali, mispuhul pole tegelikult oluline, mis muusika või dramaturgilise alusmaterjaliga see koos toimima pannakse.
Samas, mõtlesin kohe edasi, kui lavamaailm toimis, siis pole ju suurt vahet, mil moel tulemus saavutati või kuidas seda protsessi enda jaoks defineerime. Peaosaliste Lucinda Childsi ja Michalis Theophanouse sisemine intensiivsus kiirgas kaugele nii nende silmist kui kehakasutusest, väga tuleb kiita ka lapsi (Trevor Mattias Sakias, Lui Laur, Evelin Tanis ja Kätrin Kärsna).
Kas ülejäänud tegelaste koreograafia sisemised mehhanismid põhinesid mingil spetsiifilisel Wilsoni režiifilosoofial või toodi lavastaja ideed oma kehasse isikliku professionaalse slepi abil, ei oska pealtvaatajana hinnata, oluline on see, et koos loodi sidus tervik.
Wilsoni puhul on rõhutatud, et tema visuaalselt atraktiivsed arhetüüpsed lavakujundid ei püüa alusmaterjali interpreteerida, ammugi dekoreerida, vaid pigem taotlevad ta lavastused vastuvõtja erinevate tajukanalite eraldamist ning üleüldse paneb iga vaataja oma loo ise kokku.
See viimane tõdemus on postmodernismi kontekstis muutunud omamoodi sõnakõlksuks, mis ei tarvitse otseselt kirjeldada ühegi lavastaja loomemeetodit – on ju elementaarne, et iga kujund, olgu siis realistlikust romaanist loetuna või meeltele apelleerivast metafooriteatrist kogetuna, kõnetab iga lugejat-vaatajat erinevalt, äratades igaühes isikliku seostejadaga erineva loo. See ei vabasta aga lavastajat kohustusest enesekindlalt oma visiooni esitada.
Kahtlemata on «Aadama passiooni» pildirida vaadates võimatu mitte otsida lineaarseid otseseoseid lavastuse aluseks olevate Arvo Pärdi teoste («Sequentia», «Aadama itk», «Tabula rasa» ja «Miserere») temaatilise sisuga: nii jälgime selles loos näiteks Meest, kes näeb oma pattulangemise tulemusi, «kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid», vundamendita («liivale ehitatud»?) tsivilisatsiooni ja mängupüssidega lapsi, kelle eest ja nimel kõlavad kahetseva Inimlapse tõstetud kätega lausutud andekspalved ning kelle abistamiseks on Wilsoni lavaaega ja -ruumi toodud ühendama viltune (Jaakobi? Johannes Klimakose?) redel?
Kuid tõepoolest, Wilsoni lavakeel ei ole mõeldud muusikat illustreerima ega midagi staatiliselt sümboliseerima. Üleüldse on igasugune teatrilavalt sümbolite otsimine kahtlane tegevus. Teater võib neid kasutada, et saada dünaamilisele kujundiloomele algimpulss, neid ümber mõtestada, nende kehtivust kahtluse alla seada, näidata nende tähendusi muutumises, kuid selleks, et öelda, mida miski «sümboliseerib», ei oleks tarvis teatri vahendeid.
Kui pressikonverentsil küsiti, kuidas lavastaja suhestub Pärdi teoste religioosse sisuga, väitis ta end religioonist, samuti poliitikast, mitte huvituvat, kuid rõhutas oma otsingute vaimsust, spirituaalsust. See tõdemus tekitas äreva eelootuse, lastes tärgata ka paaril eelarvamusel, mille etenduseelamus õnneks kohe kummutas.
Esimesena kartuse lavakujundi ja muusika kongeniaalsuse osas: kas näeme visuaalset vaatemängu, mis elab iseseisvat elu ja varjutab muusika, või lavalist lakoonilisust, mis ei «sega» helimaailma, või juhul kui sidusat tervikut, siis milliste vahendite, ohverduste või tähendusnihete abil on see saavutatud.
Tõepoolest, lavastus «ei sega» muusikat ning laseb mõjule pääseda nii solistidel kui kooril ja orkestril, kuid see natuke kohatu väljend ei ole madaldav hinnang režii osatähtsusele kogutervikus, vaid vastus pressikonverentsil õhku jäänud küsimusele. Mida õigupoolest tähendab see «vaimsus», eriti kui kasutame seda seoses Pärdi interpretatsioonivõimalustega?
Tänapäeva «uusvaimsed» liikumised on küll põhjendatult kriitilised meie argiteadvuses domineeriva materiaalsuse suhtes, kuid pahatihti kipuvad neil õhtumaises mõtteloos kiiva kaldunud vaekaussidel ka ise tolle dualismi ohvriks langema, rõhutades küll vaimu esmasust, kuid suutes selle tunnetusvahendina osutada vaid meelevaldselt kokkuguugeldatud autoriteetide tsitaatidele või väljendades paranoilist pelgust ainelise maailma suhtes.
Mine tea, ehk ei olegi new age’i kogu kireva paleti mõni osa Wilsoni kontekstis kohatu, kuid «Aadama passiooni» puhul tuleb küll tunnustada lavastaja respekti Pärdi sakraalse helimaailma suhtes.
Vormikeskse lavastaja puhul, nagu Wilson seda on, kipume ehk astuma järjekordsesse dualismilõksu ning vastandama seda sisuga, mõttesügavusega. Ometi vajab sisu vormi ning õigeusu traditsioonist ammutava Pärdi jaoks on see möödapääsmatu eeltingimus. Võib oletada, et mõne sportlase, näiteks maratonijooksja, jaoks võib materiaalsete pidepunktide osatähtsus palves kogetava teadvusseisundi saavutamisel olla kohati arusaadavamgi, kui nii mõnegi end teoloogilises terminoloogias koduselt tundva pühapäevaskolastiku jaoks.
Ortodoksi jaoks pole olulist sisu agnostilisel «suuremeelsusel» à la «usutagu pealegi, aga milleks kirik?» (see kõlab umbes nagu «haridus on hea, aga kool on kurjast» vms). Rituaalne küllasus, millest paljud hilisemad kiriklikud harud ratsionaalsuse kaalutlustel on loobunud, arvates, et rännakul punktist A punkti B on mingid mõtte jõul läbitavad otseteed, ei ole ju seatud viirukisuitsu abil Jumala puudumist maskeerima, vaid toetama inimese palvelist tervikutaju. Suhe materiaalse maailmaga meenutab inimesele tema vabadust ning annab kirgastumise ja muutumise mõttele sisulise suuna, peegeldab inimeseks olemise eesmärke.
Wilsoni paks lavasuits ja tegelaste punktist punkti kulgemise rituaalne aeglus ei püüa küll luua Pärdi sakraalmuusikale pseudoliturgilist kujundiruumi, küll aga peegelpinna ja meelelise tajupidepunkti, mis ise endale agressiivselt eritähelepanu nõutamata vaigistab vaataja-kuulaja enesekesksed emotsioonid ning ulatab redeli Aadama passiooni kaasategemiseks.
* «Aadama passiooni» produtseeris teatrikriitik Madis Kolgi nimekaim.