Arvo Pärdi looming on tema 80. sünnipäeva-aastal veelgi tihemini kõlamas, kuigi rahvusvahelised väljaanded on Pärti juba mitmeid aastaid kuulutanud enim esitatud elavaks heliloojaks. Tema muusikale pühendatud festivale on tänavu palju ja eesti muusikudki istuvad Pärdi juubelislepil ning reisivad mööda ilma, noodimapis maestro uuemad ja vanemad oopused. Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFKK) ja Tallinna Kammerorkester (TKO) on kujunenud üheks enim hinnatud koosluseks Pärdi muusika esitamisel ja koos Tõnu Kaljustega on see “trio” kui võimas mootorsaan, mis lükkab Eesti muusikakultuuri tutvustamisel tee lahti mistahes maailmanurgas, garanteerides kontserdi kõrge taseme ja publiku vaimustuse. 19. mail esineti Euroopa ühes mainekamas kontserdipaigas Berliini Konzerthaus’is ja sealt lennati briti parimale nüüdismuusikafestivalile Vale of Glamorgan, kus Kaljuste vahetasid välja Kaspars Putninš ja Kristjan Järvi.
Berliini Kontserdimaja suur saal oli autoriõhtul „Arvo-Pärt-Hommage“ välja müüdud, mis linna tihedat kontserdielu arvestades pole sugugi enesestmõistetav. Kontsert oli korraldatud Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese riigivisiidi puhul, saalis olid Saksamaa liidupresident Joachim Gauck, poliitikud ja diplomaadid, tavapärane publik ning helilooja ise. Linnas lehvisid sinimustvalged ja eriline atmosfäär tekkis juba enne kontserdi algust, sest oli Berliin ju Pärdile kodulinnaks kolm aastakümmet ning seal valmisid mitmed tema olulised teosed. Kavas oli „Te Deum”, mis tähistab Kaljuste ja Pärdi ühise loometee algust, samuti “Salve Regina” ning maailmas üks enim esitatav Pärdi teos “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”. Õhtu sisuliseks raskuspunktiks oli helilooja ja dirigendi pikka koostööd krooniv „Aadama itk”, mille salvestus tõi Kaljustele 2014. aastal Grammy preemia.
“Aadama itku” on viimasel ajal seoses Robert Wilsoni “Aadama passiooniga” palju kuulata saanud. Koor ja orkester tunnevad seda muusikat peast, mistõttu muusikaline sõnum ja esituse reljeefsus olid eriliselt mõjusad. Ei juhtu just tihti, et üht teost, mida on ECM-ile salvestatud, saab sügavuti viimistleda ning nädala jooksul kümme korda ette kanda. Vaimustava akustikaga Berliini kontserdisaal ning vabadus Wilsoni lisatud visuaalist (aga miks mitte ka silme ette kerkivad uued wilsonlikud kujundid) andsid võimaluse esile tulla värsketel kõladel, mis näisid üllatavat isegi lavalolijaid endid. Menu oli suur, ent säärase kontserdi tähendust ei saa mõõta ainult aplausi tugevuses või püsti plaksutavas publikus. Kui Eesti Vabariigi presidendil on riigivisiidile kaasa võtta selline kingitus, oleks vast põhjust sisimas aru pidada, kuidas on sellised kvaliteedid tekkinud ja mida tuleks Eesti kultuuri- ja muusikaelus hoida või parandada, et need väärtused kestma jääks.
Berliinist saadud energiaga sõideti Walesi Vale of Glamorgan festivalile, mis oli pühendatud Pärdi 80. sünnipäevale ja eesti heliloomingu tutvustamisele, millega festival varemgi on tegelenud. Pärdi muusika kõlas igal festivali kontserdil üheksa erineva koosseisu esituses. Tihti ütlevad välismaalased, et just Pärdi loomingu kaudu on nad jõudnud eesti muusikani ja sageli lisatakse imestusega, et eesti helilooming on niivõrd mitmekesine ning Pärdi muusika otsestest mõjutustest täiesti vaba. Nelikümmend kuus aastat tagasi Vale of Glamorgan festivali rajanud helilooja John Metcalf sai eesti muusikast võlutud 1991. aastal Eestis viibides ja esmaseks tõmbeks oli muidugi Pärt. Metcalfi festival ei ole lihtsalt üks nüüdismuusikapidu, vaid keskendutakse eelkõige elavate heliloojate teostele ning ettekandeid on kuulamas ka autorid. Kavas oli 40 helilooja looming, neist kaheksa olid eestlased – Pärt, Tormis, Tulve, Rääts, Tüür, Kõrvits, Tulev ja Lill.
Walesis andsid nii kammerkoor kui -orkester kumbki eraldi kontserdi. EFKK kavas kõlasid 21. mail Penarthis Kaspars Putninši juhatusel lisaks Pärdi loomingule ka Veljo Tormise „Tornikell minu külas“ ja Märt-Matis Lille „Unejõgi“. Esitatati ka bulgaaria 35-aastase helilooja Dobrinka Tabakova teoseid, kelle looming oli Pärdi kõrval samuti tänavuse festivali fookuseks. 400 inimest mahutav Penarthi kirik oli rahvast täis ja kontsert võeti hästi vastu. Kohalik publik on entusiastlik, asjatundlik ja uuele muusikale väga avatud. Suurt huvi pakkus Märt-Matis Lille teos “Unejõgi”, sest Tormise ja Pärdi loominguga olid kuulajad enda sõnul juba varemgi kursis. Lahkuti kontserdilt, näpus Lille uhiuus autoriplaat.
Festivalil oli hea pinnas eesti muusika kontaktürituse „Estonia – A Music Powerhouse“ korraldamiseks 22. mail. Kohal oli 20 eesti muusikaelu võtmefiguuri ning oma loomingut tutvustasid Briti muusikaelu juhtidele Helena Tulve, Märt-Matis Lill ja Tõnu Kõrvits. Kõik toimus moodsas Walesi Millennium Centre’is Hoddinott Hallis, kus kohalolijad said osa TKO kontserdist. Räätsa, Pärdi, Tüüri ja Kõrvitsa loomingust olid valitud tuntumad teosed, mida esitati kontsertmeister Harry Traksmanni juhtimisel. Kuna kontsertturneel esitas orkester kolm erinevat kava, oli pingutus suur. Ent mäng oli veatu, energiline ja kujundlik. Eesti publik on TKO kõrge tasemega niivõrd harjunud, aga rahvusvahelise festivali kontekstis sai kinnitust fakt, et mitmete välismaa kollektiivide Pärdi-tõlgendused jäävad TKO ja samuti EFKK poolt pakutud interpretatsioonile ikka tublisti alla.
Eesti muusikute osalemine festivalil kulmineerus 23. mail EFKK ja TKO ühisel kontserdil St Davidi Hallis Cardiffis, kus Kristjan Järvi juhatusel tuli ettekandele festivali kahe peahelilooja, Arvo Pärdi ja Dobrinka Tabakova looming. Kavas olid Pärdi “Stabat Mater” ja “Aadama itk”. Viimase esitus osutus aeglasemate tempodega sootuks teistsuguseks kui Kaljuste mällu sööbinud versioon, ent oli oma uuel moel ning “siin ja praegu” tunnetusesängis siiski mõjuv. Eredalt jäid meelde Dobrinka Tabakova Tšellokontsert (solist Kristina Blaumane) ning Centuries of Meditation koorile ja orkestrile. Kristjan Järvi tõlgenduses oli õhulisust karismaatilisust ja spontaansust ning festivalikorraldaja lubas, et EFKK ja TKO ühine esinemine Vale of Glamorgan festivalil ei jää kindlasti viimaseks.