Danse Macabre. Gregory Rose. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kammeransambel, Gregory Rose. Toccata Classics
Gesualdo. Carlo Gesualdo da Venosa, Brett Dean, Erkki-Sven Tüür. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, Tõnu Kaljuste. ECM
Eesti Filharmoonia Kammerkoori osalusel valmis aasta lõpul kaks CDd, mis mõlemad on otsapidi seotud vanamuusikaga. Esimene sisaldab üksnes üht teost, inglise
helilooja Gregory Rose’i 2011. aastast pärit kompositsiooni, mis on valminud inspireerituna Tallinnas Niguliste kirikus asuvast Bernt Notke “Surmatantsust”, õigemini
maali alaserva palistavast tekstist. Vanasaksakeelset teksti – maalilt tuttavad Surm ja tegelased, keda Surm on tulnud kimbutama – laulavad solistid. Nende numbrite vahele
on põimitud traditsiooniline reekviemi tekst, mida esitab koor. Helikeeles on autor inspiratsiooni saanud eri aegadest, gregooriuse laulust Steve Reichini, rahvalikust
torupillimuusikast atonaalsuseni, ometi pole “keedus” mingi kirev surimuri, vaid üllatavalt homogeenne tervik ning kaasaja muusika kontekstis ka üsna kõrvasõbralik
kuulamine. Notke ekspressiivsed figuurid on saanud sama jõuliste joonte ja värvidega helilise paarilise. Teos tuli dirigendist autori juhatusel Nigulistes esiettekandele
selle loomisaastal, mõningate muudatustega plaadistus tehti aasta tagasi (näiteks polnud algul torupilli). Eriti värvikalt jääb plaadilt kõrva neljateistliikmeline pillirühm,
millele Rose on kirjutanud lisaks saatepartiile ka vokaalnumbrite vahel kõlavaid eri karakteriga tantse. Kuid soolonumbrites oleksin tahtnud kuulda veel pisut rohkem
energiat – koori rüpest pärit solistid on küll vokaalselt igati head, ent minu meelest jääb veidi puudu teatraalsusest.
Plaadi välja andnud Toccata Classics on põnev firma. Olgu meenutatud, et selle märgi all ilmub Sten Lassmanni Elleri-sari, samuti on seal valminud Mihkel Keremi,
Tobiase ja Süda, Tormise ja Mägi teoste salvestused. Koduleht annab teada, et eesmärk on tuua kuulajani suurepäraste heliloojate vähem tuntud muusikat, ning vastupidi,
vähem tuntud heliloojate suurepäraseid helitöid. Nõnda leiab kataloogist palju Euroopa idaosast pärit komponistide teoseid, ka (nõukogude) vene ja eesti muusikat.
Teine EFK plaat, seekord koos Tallinna Kammerorkestriga, põimib uut ja vana teisel viisil. Vana esindavad kurikuulsa hilisrenessansi helilooja Carlo Gesualdo da Venosa kaks teost, valuskurbmagusad “Moro lasso” ja “O crux benedicta”, mis on saanud instrumentaalse rüü vastavalt Tõnu Kaljustelt ja Erkki-Sven Tüürilt. Kaljuste on teinud lihtsama seade, Tüür on materjali suhtunud vabamalt ja teinud partituuri algsega võrreldes rohkem lisandusi. Kellele läheb korda Gesualdo stiil, meeldivad loodetavasti needki. Plaadi avanumbrist tõukub omakorda Austraalia päritolu helilooja Brett Deani ulatuslik “Carlo” (1997/ 2002), mis moondub Gesualdo madrigali täpselt tsiteerides dalilikult vedelaks-venivaks algse oopuse aineliseks fantaasiaks. Hea meelega oleks kavaraamatust kiiganud ka selle teksti… Tüüri 2014. aastast pärit keelpilliteos “L’ombra della croce” jätkab samal morbiidsel lainel, resoneerudes hästi aasta lõpul aknast paistva kaamosega. Sellega võinuks siiani väga harmooniline tervik minu meelest lõppedagi. Lõppu lükitud Tüüri noorpõlveteos “Psalmody” (1993/2011) on küll samuti viidetega vanamuusikale, kuid kõik, alates meeleolust, on eelnevaga võrreldes hoopis teises tonaalsuses. ECMi plaatide palju kiidetud terviklikkus minu meelest seekord ei toimi, aga kuulajale, kellele Tüüri helikeel on võõram ja seega värske, võibolla nõnda ei
tundu. Kuid see on omamoodi kena kvintessents Tüüri varajase loomeperioodi helikeelest ning 2011. aastal uue kuue saanuna algversiooniga võrreldes lausa uus teos.
Omaaegsed hitid on uue aja salvestust igati väärt, õigupoolest on nad Eesti muusikas vägagi oodatud. Sõnu, mida lugeda, plaadiümbrisel taas pole, seal väidetakse suisa, et esitajaks on üksnes keelpilliorkester… Aga TKO ja EFK nõtkeid ja erksarütmilisi ettekandeid saab üksnes kiita, mõlemad plaadid väärivad mitmekordset kuulamist.