Artikkel on ajendatud kahest Olav Ehala loomingu mullusest koorikontserdist Estonia kontserdisaalis: 22. IV „Vaikuse laul“ – Eesti Rahvusmeeskoor, Kadri Voorand (seaded ja solist), dirigent Mikk Üleoja ning „Ega tali taeva jää …“ – 19. XII Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, solistid Hanna-Liina Võsa ja Lauri Liiv, dirigent Kaspar Mänd, klahvpillidel ja teadustajana helilooja.
Valter Ojakäär on kirjutanud: „Ehalat võiks nimetada kaasaja madrigalistiks. Ta kirjutaks küll nagu ühes stiilis, aga ometi on iga laul omamoodi. Ehala on alati originaalne, aga ei originaalitse.“ Olav Ehala ise on ütelnud: „Barokk ja Viini klassikud on mulle alati meele järele olnud. Mu esimestes lauludes on seotus barokiga ilmselt hästi märgatav. Vist hilisemates ka.“
Olav Ehalast kuuleme-loeme ajakirjanduses tavaliselt juuli lõpus tema sünnipäeva paiku, kui hapukurgihooajal uudiste puudusel teda jälle piiratakse. Ta on hea ütleja, aga kehv äraütleja. Sestap ongi ajakirjanikel lihtne tema seljas sõita. Nende intervjuude põhjal võib jääda mulje, et mingeid loominguvaevu ega muid probleeme tal küll pole. Muudkui kulgeb naeratades ja lõmpsides võidult võidule, laulult laulule.
Otsisin, kas keegi on analüüsinud Ehala muusikat, aga peale Evi Arujärve artikli „Olku, oma žanri parim“, ilmunud siinsamas Sirbis 2010. aastal, ei leidnud. Minagi ei püüa anda Ehala muusikast ülevaadet, kutsun pigem kaasa mõtlema ja just koorimuusika aspektist.
Helilooja on meenutanud, kuidas kunagisel lauluvõistlusel tema laul „Võta mind lehtede varju“ Viivi Luige sõnadele sai ergutuspreemia kui „parim laul omas žanris“. Kummaline sõnastus pani teda tookord arusaamatuses õlgu kehitama. Aga võib-olla on selles oma tõetera sees: tema muusika ongi omaette žanr – Olav Ehala žanr.
Evi Arujärv on eelmainitud artiklis Ehala käekirja iseloomustuse hästi sõnastanud: „Tema firmamärgiks on üks harmooniakeele eripära – modulatsioonide ootamatus ja võime luua ruumilist ja psühholoogilist perspektiivi. Mõnikord mõjuvad need humoorika puäntide reana. Enamasti aga avaneb igas helistikupöördes otsekui uus, valgusküllasem ja avaram vaade. Läbinud koos muusikaga need pöörangud, on kuulaja vabam ja õnnelikum kui enne teeleasumist. Need modulatsioonid on nagu väikene muusikaline puhastustuli.“
Ehala on loonud muusikat põhiliselt teatrile ja filmile. Ligi 50 näidendile ja 60 filmile! Nii on sündinud terve rida laule, mis on alustanud iseseisvat elu ja saanud sõltumata lavastuste-filmide käekäigust populaarseks. Esimeseks pääsukeseks oli ilmselt „Vaid see on armastus“ filmist „Don Juan Tallinnas“ (1971). Helilooja oli selle loomise ajal 20aastane. Filmi on kõvasti sarjatud, aga laul sai sealt tuule tiibadesse ja on populaarne seniajani.
Üheks oluliseks inimeseks oma muusikutee alguses peab Ehala Uno Naissood, kes julgustas teda astuma konservatooriumisse kompositsiooni õppima. Me oleme harjunud, et ta muudkui loob ja lehvitab ja saadab klaveril omi laule igal kontserdikesel ega kujuta ette, et oleks võinud ka teisiti minna … Kui tähtis on õigel ajal toetav sõna! Naissoo poetanud veel väga olulise mõtte: „Žanr, milles muusikat teed, pole oluline, aga haridus on.“
Olav Ehala ja laulupeod
Esimest korda kõlasid Ehala laulud noorte laulupeol. See oli VII noorte laulupidu 1993. aastal, esimene noorte pidu vabas Eestis. Tollel peol kõlasid „Vitsalaul“ ja „Kodulaul“. Viimase kohta on Ehala meenutanud: „Pärast üht Ellerheina kontserti 1980ndate alguses, kus kõlas ka „Kodulaul“, ütles Veljo Tormis: „Kuule, see on ju laulupeo laul!“ Minusugusele noorele inimesele oli emotsionaalselt hästi oluline Tormise suust midagi niisugust kuulda. Ma ise ei julgenud küll ette kujutada, et see võiks laulupeo laul olla.“
Alates VII noorte laulupeost on Ehala koorilooming olnud kõigi noorte pidude kavas. Üldlaulupeole jõudis Ehala 1999. aastal. Sellest ajast peale on ta laule seal esitanud kõik kooriliigid peale meeskooride. Kuuldavasti on tuleval, XII noorte laulupeo (2017) kavas üks tema laul ka meeskooridelt. Peaaegu kõik need laulud on teatri või filmi päritolu ja hiljem vastavale kooriliigile seatud. Erandiks ja kulminatsiooniks „laulupidude rubriigis“ võiks pidada 2011. aasta noorte laulupeoks tellitud tunnuslugu, kantaati „Maa ja ilm“ Viiu Härmi tekstile. Miks on laulupeol kõlamine nii tähtis? Vastus on lihtne: sellest osasaajate, eriti lauljate, hulk on suurim.
Jutus, et Ehala laulud on liiga keerulised, on tõtt ja ei ole ka. Omast kogemusest võin ütelda, et neid raskusi ollakse vägagi nõus ületama ja seda eriti nooremas eas. Kui töötasin aastaid tagasi solfedžoõpetajana ja tunni lõpus jäi mõni minut aega üle, kõlas refräänina palve: „Laulame Olav Ehala laule!“ See oli nende lõppematu tahtmine ja lastel puudus hirm, et lood on rasked. Probleem on pigem klaverisaates ja õpetajate võimekuses sellega hakkama saada.
Siinkirjutajal on aastaid tagasi olnud õnne laulda üsna palju Olav Ehala muusikat ansambliga Kiigelaulukuuik. Ka meie ansambli repertuaar koosnes ikka olemasolevate laulude seadetest. Pika koostöö jooksul õnnestus meil spetsiaalselt endale välja kaubelda vaid üks lugu – „Vaikuse laul“ Doris Kareva sõnadele. See oli ka Ehala esimene a cappella laul. Meenutaksin tema sõnatundlikkuse rõhutamiseks üht seika: heliloojal oli juhtunud näpukas, mis lõpuks osutus lisaväärtuseks. Nimelt viimane mõttekäik tekstis „et vaadata südamega …“ oli kordusel kogemata muutunud: „et kuulata südamega …“. Ühe sõna muutus isegi tugevdas laulu mõtet. Doris Kareva lahkel loal nii jäigi.
Mälu värskendamiseks kuulasin salvestist Nukuteatri 2002. aastas lavastuse „Suur ime“ muusikast. See oli tõesti omanäoline – kogu lavastus oli kujundatud a cappella vokaliisiga, salvestanud Kiigelaulukuuik. A cappella on ikka kõige nauditavam esitusviis. Just saateta laulu rohkus RAMi kontserdil oli üks põhilisi käivitajaid kirjutamaks Ehalast kui kooriheliloojast. RAMi tarvis oli seaded teinud küll Kadri Voorand, ja nagu ma aru sain, oli neis palju üllatuslikku autorile endalegi. Läksin tollele kontserdile eelarvamuse ja kartusega, et küllap on kõik pea peale pööratud, aga võta näpust! Seadja kiituseks pean ütlema, et julge, aga põhiliselt autoritruu käsitlus oli huvitav ja nauditav. Kohe esimene lugu „Põlev puu“ andis häälestuse kogu järgnevale a cappella stiilile. Just saateta mitmehäälsuse puhul pääsevad inimhääle kõik võlud esile: inimhääl on kõige tundlikum, kõige orgaanilisem, kõige loomulikumalt tajutav instrument. Hääl on ju igal inimesel, ükskõik mis tasemel, omast käest võtta. Need võnked, mis a cappella laulu puhtalt kõlades tekivad, on õnnetunde võnked …
Mäletan aegu tagasi enda skeptilisust, kui kuulsin esmakordselt mõtet seada mõni Ehala laul kooridele. Kuidas nii keerulised ja intiimsed nõtked lood võiksid küll kooril kõlada? Aga võivad küll! Seda tõestas ka Mikk Üleoja, painutades esmapilgul karusena tunduva meeskoori „Pihlapuid“ ja muud selletaolist lüürikat laulma. Muidugi, eks teksti selguse ja mõne muugi nüansi arvelt tuleb aeg-ajalt lõivu maksta, aga tihke tööga võib saavutada häid tulemusi.
Ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdi parim hetk oli „Vaikuse laul“ – ikka selsamal a cappella põhjusel. See oli nagu palsam kõrvale, eriti sellest vaatevinklist, õigemini kuuldevinklist, et orkester kippus sageli koori üle mängima. Mind külastas korduvalt mõte: kui koor on nii oluline instrument, võiks ta seista orkestri ees …
Kokkuvõtte asemel paluksin heliloojat: rohkem a cappella’t!
PS Järgmise aasta parim jõulukink võiks suurele hulgale klaverit õppivatele lastele ja nende õpetajatele olla „Olav Ehala lastealbum“.