Möödunud aastal esimest korda välja antud LHV uue heliloomingu Au-tasu vääriliseks sai tänavu Toivo Tulev. Oktoobrikuisel nüüdismuusikafestivalil Afekt tuli esiettekandele «Black Mirror», mida esitanud vokaalsolisti Nikolai Galeni kärisev tämber juhatas ka ERSO kontserdi sisse. Kui välja anda ka EMPi instrumentalisti tiitel, siis selle pälviks ilmselt palju lubav uue muusika esitaja, paeluvalt isikupärane ja võimekas tšellist Theodor Sink.
Arvudest ka: kui lugeda ka kõiki olemasolevate teoste uusversioone, siis andis festival elu 53 uuele helioopusele. Neist kuus olid küll juba väljaspool Eestit varem kõlanud. Kuna mul jäid vahele nii muusika- ja teatriakadeemia «Elusate helide maja» komprovisatsioonid ja kompositsioonitudengite uudisteosed kui ka teisipäevane «Vältimatult valgusesse» flöödi ja elektroonikaga, jõudis minu kõrvu veerandsada uut helitööd.
See vähendab siinse kirjutise üldistuskrediiti, küll aga võib end vabandada, et kahel nimetet üritusel esitleti eeskätt tudengite ja üldse noorte loomingut, kelle parimad ajad on kindlasti veel ees. Läbi töötatud said etableerunud või selles suunas vääramatult liikuva põlvkonna uued heliteosed – ja mitte ainult uued.
EMPi publikus on aktiivselt esindatud nii Y- kui ka Z-generatsioon, mille esindajaid üllatasid ka 80ndatel ja 90ndatel sündinud väärikad oopused. Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüüri vaieldamatud tippteosed kogesid uut hingamist noore põlvkonna interpreetide käes.
Festivali lõppkontserdil sai kuulda ka Ester Mägi harva esitatavat kontserti orelile ja klavessiinile – maestra tähistas tänavu jaanuaris teatavasti auväärset 95. sünnipäeva ja jäi Klassikaraadio vahendusel kuulatud kontserdiga kenasti rahule. Oktoobris 85. aasta lävepakku ületavale Jaan Räätsale pühendas Prantsuse pianist, estofiilist eksperimentaator Nicolas Horvath terve kava, muu hulgas kõlasid ka Räätsa uudisteos ja hulk helilooja õpilaste pühendusteoseid ning rariteetne Raimo Kangro sonaat.
Vox Clamantise kuma läbi kristallkausi
Festivali esimene kontsert «Õhtulaul» algas Niguliste kiriku ümber kevadõhus, kus hämarust kutsus Tammo Sumera heliinstallatsioon, linnaruumi helidest sündinud «Kivi kuuleb». Kirikusse sisenedes sattus kuulaja sisendusjõuliselt helisevasse ruumi. Hõbedasse ämblikuvõrgulisesse salli mähkunud Kärt Tõnissoni nõtkete sammude saatel keerles tantsijanna sõrmedel kristallkauss. Kumisevat õhku rikastasid mitmesuguste heliobjektidega Helena Tulve, Maria Kõrvits, Tatjana Kozlova-Johannes ning Jandra Puusepp.
Sümfooniakontsert – vaikus põhjatuules
ERSO kontserdile pani kordumatu pitseri Kristiina Poska nii hõbeniite kui ka raudteerööpaid valdav käsi. Erkki-Sven Tüüri 1996. aastal David Geringasele kirjutatud võimas kontsert on kõlanud peaaegu kõikjal maailmas. Õhtu debütant, tšellist Theodor Sink näitas end silmapaistva muusikuna. Kallist materjalist voolis ta julge ja isikupärase kuju. Tüüri teose lõppedes võttis saalis maad ligi minuti kestev totaalne vaikus. Estonia kontserdisaalis tunnen end kodus ligi 20 aastat, aga selliseid hetki tuleb ette väga harva.
Liisa Hirschi sisendusjõuline uudisteos «Lävi» viis kuulaja arktiliselt puhtasse maailma. Kõrgete helide pingestatud vaikus oli korraga kaunis ja samas talumatult intensiivne. Sissepoole vaatav muusika haaras vältimatult endasse. Tauno Aintsi teoses Veljo Tormise mälestuseks kuulsime kaudseid viiteid nii Eesti ballaadidele kui ka filmimuusikale, siiski ei suutnud ma teose heroiseerivat portreteerimislaadi seostada Tormise isikuga.
Lepo Sumera neljandal sümfoonial «Serena borealis» näib Kristiina Poska hinges olevat eriline koht. Teenimatult vähe esitatud teose haarava jõu ees jäi Timo Steineri lihtne, vaikuse eri varjundeid otsiv «Ja siis jäta kõik, mis sul on…» kraadi võrra lahjemaks.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor elektroonikaga ja ilma
Meie esinduskollektiivi peadirigent Kaspars Putninš on kirglik nüüdismuusika aficionado, sestap olid ootused kõrgele kruvitud. Uusi kooriteoseid tellib ja esitab korvpalluri kasvu intellektuaal igal võimalikul ja võimatul hetkel, nii et mõnigi laulja näeb juba uneski puhumist ja vilistamist, ajalehepaberi kortsutamist ja fooliumiga vehkimist.
Kontserdi avanud Jonathan Harvey teoses koor suud ei avanudki. Elektrooniline teos on sündinud helilooja poja, Winchesteri katedraali kooripoisi hääle ja sealse suurima kirikukella helide salvestamisel ja nende töötlemisel Ircami Heliuuringute Instituudis.
Moodsa kooriklassika, nagu Kubricku filmist «Kosmoseodüsseia» maailmakuulsaks saanud Ungari avangardisti György Ligeti «Lux aeterna» ja itaallasest hääleeksperimentaatori Salvatore Sciarrino «Responsorio delle tenebre» vahele olid põimitud kaks uudisteost. Evelin Seppari eleegiline «Põllud, mu põllud» vene rahvaluulele oli mõjuv ja isiklik, loos sisalduv feministlik sõnum oleks ehk võitnud rohkemast prooviajast. Tatjana Kozlova-Johannese sissepoole vaatav ja habras «Kuni lõpen mina ja lõpeb see» oli loodud palestiina autori Mahmud Darviši sümbolistlikule tekstile.
Kontserdi säravaima mulje jättis siiski Mirjam Tally müstiline teos, mis on koori repertuaaris 2015. aastast. Kristiina Ehini tekstile kirjutatud «Puudekummardajate maa» kasutab elektroonikat ja kummalisi instrumente. Lauljad liiguvad ringi ja keerutavad pea kohal pikka peenikest kummitoru. Niinimetatud whirly tube’i maakeelne nimetus kõrivoolik võib tekitada mitmeid assotsiatsioone, aga Tally teoses loob see kuidagi eriti eestlasliku, tühjal ja paljal põllul undavas põhjatuules uitamise kurbuse.
Hullu estofiili Nicolas Horvathi mahukas Räätsa-hommaaž
Temperamentne prantsuse pianist Nicolas Horvath on oma südameasjaks võtnud vähetuntud heliloojate päevavalgele tirimise. «Kuhu tahes ma reisin, püüan alati leida avastamata pärleid. Eesti helilooming on minu jaoks nagu kullakaevandus,» tunnistab Horvath. Eesti Raadio värskelt renoveeritud stuudios esitas ta kava nii vanameister Räätsa enda loomingust kui ka tema õpilaste pühendusteostest, mille olid kirjutanud kaheksa endist Räätsa õpilast, sh nii Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits kui ka muusikakriitikuna tuntuks saanud Kerri Kotta. Horvath esitas ka esimese osa Raimo Kangro obskuursest sonaadist nr 3, mida on Matti Reimann vaid mõne korra seitsmekümnendatel mänginud – Bakuus näiteks.
Pärast Horvathi esinemist oli kuulda küll mõne autori nurinaid pihta läinud nootide vähesuse teemal. Eks korraga Glassi, Satie, Räätsa ja Hermanniga tegeledes tulebki mõningat lõivu maksta, aga alati võib ju vaielda, kas tähtsamad on pihta või mööda läinud noodid. Lõunaeurooplase temperamenti Monacos sündinud pianist taltsutada ei püüagi, hullumeelsetele ideedele kätt ette ei pane – ja uskumatul kombel leiavad need ka rahastuse.
Nicolas Horvath keeldub kõndimast teiste jalajälgedes. «Kooliajal olin ma introvert,» tunnistas muusik intervjuus Klassikaraadiole, mis kestis muide enam-vähem täpselt kaheksa tundi järjest. (Oleks kestnud kauemgi, aga pianist pidi lennukile jõudma, et anda Pariisis kontsert ja seejärel kõndida koos teiste palveränduritega Santiagosse.)
Eelmisel neljapäeval ilmus ungari-itaalia verd pianisti Naxose album Jaan Räätsa kogutud klaverisonaatidega. Järge ootab heliplaat Karl August Hermanni klaveripaladega. Just nimelt, laulelduse «Uku ja Vanemuine» ning kuulsate koorilaulude nagu «Oh laula ja hõiska» autor on kirjutanud ka hulga ärkamisaja vaimus klaveripalu, mille noote käis Horvath isiklikult teatri- ja muusikamuuseumis nõutamas. Need originaalkäsikirjad kavatseb ta ka Pariisis kirjastada. «Noh, see pole just Mozart – aga see on nagu Grieg ja Sibelius!» arvab ta ise. Muu hulgas püüdis pianist isegi õppida eesti keelt ja lugeda «Kalevipoega». «Grammatika on tõeline õudus, ma suudan öelda vaid «palun» ja «tere» – aga siiski aitas see mul paremini mõista Räätsa muusika struktuuri ja rütmi!» kinnitab Horvath.
Pidurdamatu rokkar Tüür ja kuus tšellot
«Päikesevene» kava ainulaadsele Eesti tšelloansamblile algas küll lausa õudust äratavalt akadeemilises õhkkonnas, kuulsad muusikainimesed viisakalt ülikondadesse ja toolidele surutud. Seda vabastavamalt lendasid saali Margo Kõlari «Kolm leidu», milles autori sõnul kehastusid seni muusikasse vormimata teismeea unistused. Heakõlaline minimalism ja elektritšello sügavalt magus tõmme (Villu Vihermäe) panid kuulajaskonna lipsud lõdvenema ja draivi jätkus kontserdi lõpuni. Karl Tipi teose «Peatun kesk avarust» haarav looduspoeesia oli pildiline ja psühholoogiline.
Kuigi lugesin hiljem bukletist, et teost inspireerisid hoopis Tuglase novelli «Täheudu» lumeväljad, kerkis helimaastikest nii seenelõhnalist udu kui ka nostalgiliselt kahisevaid vahtralehti, kahtlusi ja segaseid tundeid. Sellest kontserdist võiks rääkida veel paljutki, aga mitut muljet varjutas ootamatu kulminatsioon. Peale kavale nime andnud kunagise progerock’i elegantseima lipulaeva In Spe loo «Päikesevene» kõlas Rasmus Puuri seade kuuele tšellole In Spe loost «Antidolorosum» – ja mikrofoni haaras helilooja ise, unustades neljaks minutiks, et ta on väärikas ja akadeemiline, Pärdi järel kõige rohkem esitatud Eesti helilooja maailmas. Äge!
Eeloleval kolmapäeval Nordea kontserdimajas esinev Ameerika organist, rokkstaari välimusega ekstsentrik Cameron Carpenter tunnistab, et ta ise on viimane inimene maailmas, kes tahaks kuulata orelimuusikat. Mina olen ilmselt siis see eelviimane. Kogu harda austuse juures pillide kuninga võimsa ajaloo vastu pole minu kuulmisaparaat võimeline neid helisid pikema aja jooksul analüütiliselt töötlema. (See on muidugi minu sügavalt isiklik tragöödia, aga ma pole ilmselt kõige õigem inimene, et objektiivselt hinnata Andrus Kallastu ligi 22 minutit kestvat orelisümfooniat «Protoplasma».)
Samal kontserdil selgus ka huvitav tõsiasi, et elektroonika lahkel kaasabil võib hiigelpill muunduda ootamatult võimsaks ambient-relvaks. Malle Maltise «Veetrepi» sulnis soundscape manas Niguliste võlvide alla paradiisliku, veidi raskelt niiske troopikamaja. Sander Mölderi «Reset» orelile ja elektroonikale aga taaskäivitas minu usu oreli renessanssi.
Seekordne EMP jäi kokkuvõttes ehk veidi askeetlikumaks kui 2016. aasta festival «Roheline heli». Iga kord ei saagi tuua välja suurt lavateost, nagu oli mullune Ardo Ran Varrese valguseteemaline «Käidi ja külvati…». Valguse poole sirutuv nüüdismuusikakuu pole aga veel läbi: 22. aprillil esietendub Tartu Sadamateatris Märt-Matis Lille uudisooper «Tulleminek».
http://kultuur.postimees.ee/4082321/viiskummend-kolm-sirutust-hamarusest-valguse-poole?utm_source