Selle aasta kolme kevadkuu 25. kuupäevadel oli põhjust seada sammud Niguliste kiriku poole, kust iga kord võis väljuda vägeva elamuse võrra rikkamana. Pärast selliseid kontserte võib ainult kaasa tunda inimestele, kes ütlevad, et neid koorimuusika põhimõtteliselt ei huvita – need õhtud avardasid ka valdkonnaga tihedamalt seotud inimeste ettekujutust koori kui instrumendi võimalustest ja eriti just kaasaegsema repertuaari erakordsest mitmekesisusest.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, solist Conrad Steinmann ja dirigent Paul Hillier Niguliste kirikus.
(FOTO: EFK)
25. märtsil oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori sarja “Peadirigendid” teine kontsert “Öölaulud”. Koori ees oli Paul Hillier, kaastegev oli plokkflöödimängija Conrad Steinmann. Põnev kava oli koostatud Ida-Euroopa juurtega naisheliloojate muusikast, interluudiumiteks kõlasid Steinmanni teosed, mis aitasid luua ulmelist öömeeleolu. Steinmann on Baselis õpetav tippbarokkmuusik, kelle teadustöö hõlmab ka Vana-Kreeka muusika ja pillide uurimist, nii esitaski ta ühe lummava loo ka topeltaulosel. Kava oli hästi kokku pandud, näiteks esmakordselt Eestis esitatud Gruusia helilooja Nino Janjgava teosest “17 Aliluias” oli valitud 11 ja jagatud need kolme gruppi teiste lugude vahele. Need rahulikus tessituuris, õigeusu muusika mõjutustega miniatuurid kujunesid koorile omamoodi puhkehetkedeks vaevanõudvamate lugude vahel.
Kontserdi esimene raskuspunkt, Galina Grigorjeva “Nox vitae” on erakordne teos, Grigorjeva muusika kulgeb Innokenti Annenski luulega eriliselt hästi ühes hingamises ja mõistmises. Annenski oli vene sümbolismi haru akmeismi üks kujundajaid (stiili kõrgaeg saabus alles pärast tema surma). Tähenduse tihendamise võttega väärtustasid need poeedid iga maist ja argist hetke ning sündmust, andes neile igavikulise mõõtme. Ning muusika, mis luulekujundid reaalseteks maalib, valab kuulaja lausa külmavärinatega üle. Tumedates värvides teos oli algul kirjutatud meeskoorile ning ka segakooriversioonis on välditud kõrgemat tessituuri, mis paneb näiteks kõrgemad sopranid omajagu keerulisse olukorda. Lugu vajab toimimiseks esitaja tugevat keskendumist ja täpsust, et tiheda faktuuri rütmika ja harmooniad välja joonistuksid ja eelmiseks ettekandeks aastaid tagasi sai see tõepoolest väga korralikult paika timmitud. Seetõttu tunduski praegune esitus pisut kiirustades tehtud ja lohakavõitu, viimane osa “Падает снег” pakkus siiski imeilusaid hetki ja isikupäraseid soolosid.
2000ndate algul kiirelt maailma tippu tõusnud vene juudi päritolu Lera Aurebachi loomingut on viimasel ajal ka Eestis hoogsalt tutvustama ja ette kandma hakatud, tema uudne ja põnev kõlamaailm tõotab põnevaid avastusi. Kontserdil kõlanud kaks psalmi ja “Hällilaul” pakkusid vahelduseks koorile ka tehnilisi ülesandeid.
Õhtu teiseks raskuspunktiks kõlanud Poola juurtega helilooja Roxanna Panufniku jaapaniaineline “Wild Ways” on absoluutselt fantastiline teos XV sajandi zen-budistliku munga Ikkyū luuletustele. I ja III osas kasutab helilooja jaapani traditsiooniliste teatristiilide võtteid – eripärast deklamatsiooni nō’st ja tantsurütme kabuki’st, ühendades need originaalloominguga. Samuti on kaasatud shakuhachi-mängija (taas meisterlik Conrad Steinmann). II osa on aga kaunis ja kuulus “Edo hällilaul”, mis kõlas lihtsalt imeliselt. Koor näitas sel kontserdil uusi tämbraalseid kvaliteete, vaid tenorirühm näis pisut vaeslapse ossa jäänud olevat. Oli südamega lauldud kontsert, mis peegeldab ilmselt ka koori suhet endise peadirigendi Paul Hillieriga.
25. aprillil esitasid Eesti Kontserti “Autoriportreede” sarjas kammerkoor Collegium Musicale jaRascher saksofonikvartett Endrik Üksvärava juhatusel Lera Auerbachi suurteose “72 Angels”. Need 72 ingli nime pärinevad Moosese II raamatu lõigust, kus Mooses koos iisraellastega põgeneb egiptlaste eest ja on jõudnud Punase mereni. Piiblit tavapäraselt lugedes me neid nimesid sealt muidugi ei leia, need tulevad nähtavale müstilise kabalistliku tõlgenduse kaudu, kus vastavat lõiku tuleb lugeda boustrophedon-süsteemis (kahesuunaline kiri, kus üks rida loetakse heebrea keelele omaselt paremalt vasakule ja teine rida vastupidises suunas). Siit tekib 72 kolmetähelist sõna, mis arvatakse olevat inglite nimed, millest peaks omakorda moodustuma Jumala peidetud nimi (sõna, mida Mooses hüüdis Jumalat appi kutsudes ja mille peale tuul Punase mere kuivaks puhus). Helilooja on soovinud leida ühisosa kõigist maailma usunditest, mis võiksid inimkonda ka laiemas mõttes ühendada ja parema üksteisemõistmiseni viia, ja selleks tundub olevat ingli/sõnumitooja tegelaskuju.
Selle kontserdi puhul mõjus esinemispaik kahetiselt. Menoraa oli koori taustaks muidugi sobiv sisustuselement ja saksofonikvartetile andis Niguliste saal vapustava kõlamahu, kuid kohati hakkas kõik ikka liiga ujuma ja just koorifaktuure ja häälte liikumisi oleks tahtnud täpsemalt välja kuulda. Dirigent mainis kontserdi eel korduvalt, et selles loos paistab sisalduvat kogu maailma muusika, mis olemas on. Tõesti, saksofonid võlusid endist välja tuhandeid värve ja üks kirkamaid hetki oli kolme osa järgnevus, kus esimene kõlas nagu Mozarti reekviem, teine oli sama materjal saksofonikvartetilt ja kolmas ainult glissando- ja pooltoonitehnikas osa. Terve maailma mitmekesisus. Viimane kõigi inglinimede esilemanamine ja “aamen” aga mõjusid eriti müstiliselt ja leviteerima panevalt, justkui olekski tekkinud võime kogu maailma paljususele kusagilt kõrgusest kõike nägevalt alla vaadata. Lauljate poolelt andsid suures osas tooni võimekad (külalis)solistid, esile tahaks tõsta Haagi konservatooriumi vanamuusikakooliga saksa kontratenorKaspar Krönerit, kelle emotsiooni ja meeleolu väljendamise oskus oli midagi hoopis teisest klassist. Väga head olid ka Madalmaade kammerkooriga koostööd tegev briti tenor William Knight, Endrik Üksvärav ise ja EMTA esmakursuslane sopran Ursula Roomere.
25. mail toimus EFK “Peadirigentide” sarja viimane kontsert “Arieli laulud” Daniel Reussi käe all. Kõlasid Eesti ja Hollandi(ga seotud) heliloojate teosed. Kohe esimene lugu, Alfred Schnittke “Три духовных хора” esitles koori ilusat, sooja ja ühtlast kõla ning lummavaid ortodokslikke harmooniaid. Erkki-Sven Tüüri värskeimasse kooriloomingusse kuuluv “Missa brevis” on kaalukas teos Eesti kaasaegses vaimulikus repertuaaris. Tüür paistab olevat Reussile lähedase mõttelaadiga, dirigent oskab tema liine mõtestada. Alguse kromatismid jäid pisut ettevaatlikuks ja mõned sopranite piano’d olid kohati liigagi õrnad, aga “Glorias” läks lugu jazziliku hoo ja efektsete teksti koosütlemistega käima. Arvo Pärdi “Dopo la vittoria” kõlas hoogsa tervikuna ega jäänud venima, sopranite kõrged staccato-akordid olid täpsed ja pingevabad.
Hollandi kuulsaima renessansshelilooja Jan Pieterszoon Sweelincki prantsuse šansoonideks oli koor redutseeritud hästi kokku kõlavaks kümneliikmeliseks ansambliks, mille servades sai kuulda ilusaid tämbreid uuematelt lauljatelt (Miina Pärn, Madis Enson), kes suures koosseisus välja ei kosta. Kontserdile pealkirja andnud Frank Martin’ II maailmasõja järel kirjutatud tsükli “Ariel’s Song” tekst on võetud Shakespeare’i näidendi “Torm” värssidest, mida esitab tormi vallandav õhuvaim Ariel. Mõned aastad hiljem kirjutas helilooja ka terve ooperi “Der Sturm”, kus Arieli tegelaskuju esitabki lavatagune koor ja lavapealset rolli tantsija. Martini fantastiline harmooniamaailm on äravahetamatu, kuid teksti tõttu tekkis dramaatilisemates kohtades kõlaline seos ka Britteniga. Tehniliselt on tegu muidugi ülikeerulise materjaliga, eriti kiiremates osades; hea soolo IV osas “You Are Three Men of Sin” esitas Marianne Pärna. Tundus, et “Arieli lauludega” oli kontserdi kulminatsioon möödas ja kooril jaks mõnevõrra otsas, kui õhtu lõpuks hakkas kõlama veel Rudolf Escheri “Le vrai visage de la paix”, samuti II maailmasõja järgne ja rahu teemast kantud teos. Sõnumilt midagi Schönbergi “Friede auf Erden” sarnast, tundus see olevat dirigendi jaoks midagi eriliselt olulist ja märgilist, ent koor ei ühendunud piisavalt teemaga ega läinud esialgu emotsionaalselt kaasa. Lõpuks võeti end jõuga kokku ja pandi kontserdile võimas punkt. Ühtlasi oli selles loos põnev kuulda uut I soprani hääletuumikut, keda on ilmselt üsna keeruline tämbriliselt ühtlustada, kuid kokku kõlas siiski väga kaunilt, põhitooniandjaks sel hetkel Karolis Kaljuste.
http://www.ajakirimuusika.ee/single-post/2017/07/03/Kevadised-koorielamused-Nigulistest