Kadri Voorandi aasta hullumeelseim aeg

Takso tellimine osutub väikeseks katsumuseks, sest uues telefonis on midagi sassis ning ükski äpp ei tööta. Küll saab!

«Iste tuleb alla lükata, muidu ei mahu,» hüüab ta taksojuhile. «Olete te ikka ilma valinud,» muigab see vastu.

Telemaja ukse ees vinnab Voorand klaveri selga ja sammub otsejoones teisele korrusele «Terevisiooni» ja «Ringvaate» ühisesse stuudiosse. Klaver üles pandud, on esimene hetk maha istuda ja söömise vahele juttu ajada.

Voorand tunnistab, et nii hullumeelset aega kui praegu ei olegi varem olnud. «Mul on käsil nii palju, nii eriilmelisi projekte, et pean mõnel päeval mitu korda tegema endas 180-kraadise pöörde. Aga ma olen Skorpion ja oma emasse, ma talun stressi väga hästi ja sügis on alati väga kiire aeg, ma saan hakkama. Magama peaks siiski rohkem.»

Selle kohta on tal teoorias ka reegel: hiljemalt kell üks magama ja minimaalselt kaheksa tundi, sest muidu ei puhka hääl välja.

«Tegelikkuses on uneaega tihti viis kuni kuus tundi. Mediteerimine ka ei aita, sest mõtteid on nii palju. See on luksus, kui saaks ainult kontserte anda, aga kogu aeg peab ka aju treenima, midagi pähe õppima. Päheõppimise stressiga toimetulemist pean veel õppima,» naerab ta.

Kui hääl enam vastu ei pea, on kümne aastaga kogunenud suurem hulk nippe, kuidas see kasvõi korraks tööle saada. «Ka hääle taastamiseks on omad kindlad vaimsed ja füüsilised harjutused. Tuleb ette päevi, mil ma ei räägi üldse, ei vasta telefonile, olen enda vastu väga range. Aga õnneks on mul suur harjutuste raudvara, mis hädast välja aitavad,» ohkab ta.

Ööpäevas jääb puudu vaid paar tundi «õhtule minemiseks, rihma lõdvaks laskmiseks», seda ta endale tõesti praegu lubada ei saa. «See, et minu juurde on praegu ühel ajal tulnud kõik need projektid, mida olen tahtnud teha, on tohutu privileeg, mitte koht vingumiseks ja virisemiseks.»

Aastaid edu nimel tohutult tööd teinuna teab Voorand, et praegu on lainehari, mis ei kesta lõputult ning mida tuleb ära kasutada. «Mul ei ole õigust sellelt laineharjalt maha hüpata – maailma mastaabis ei muutuks midagi, aga valmistaksin endale pettumuse. Ma olen nii kaua kaudses mõttes leivakoori söönud, et siia jõuda.»

«Senise karjääri jooksul ei ole olnud ühtegi vastuvõetamatut koostööd, filter on väga kõva. Seetõttu ei ole ma ka eriti rikas,» hakkab ta naerma ja täpsustab: «Rahaliselt.»

Emotsionaalselt on sellise tee valimine tekitanud aeg-ajalt muidugi tagasilööke, aga teadmine, et laval teeb ta oma asja ega pea alluma kellegi käskudele, kaalub selle üles.

«Ma olen töötanud selle nimel, et hoolimata žanrist – on see siis džäss, folk, popp või klassika – jõuda oma muusikas punkti, kus meloodia ja rütm ei jäta mitte kedagi külmaks. Minu missioon on ka oma muusikaga inimene igapäevarutiinist välja kiskuda. Ma teen selleks ükskõik mida, et inimene kätte saada – et ta minu muusikat kuulates tuleks korraks halvast ja kõledast välja, mõtleks oma kunagisele või tulevasele armastusele, unistaks. Kui ma suudan panna inimese unustama selle, et tal pole pangakontol piisavalt raha, siis olen õnnestunud.»

Õnnestumisi on küllaga, sest pärast iga kontserti tulevad inimesed talle seda ütlema. Ta iseloomustab neid kui kuulajaid, kes «on ära». «Ise olen samasugune, lähen kontserdiga lendu teise universumi. Ei tule sealt pikka aega tagasi. Ma saan aru, et minuga on liitunud mingi osa publikust. Selline «ma-ei-tea-äraolek». Tahan inimesi üha enam ära viia ja tuua selleni, et mida rohkem on armastust ja vähem ahnust, seda parem kõigile.»

Oma otsused teeb ta ise. «Olen palju eksinud, aga neist õppinud, teinud järeldused ja saanud tugevamaks. Olen vundamenti ehitanud jupihaaval ja seetõttu ei ole mul võimalik kukkuda. Tühja koha pealt tulnuna ei ole kukkumine valus.»

Jutuajamise katkestab produtsent, kes kellale osutades palub Voorandil nüüd kibekiiresti heliproovi tulla, koor ja teleinimesed juba ootavad. See kõik on vajalik selleks, et suur hulk inimesi saaks järgmisel hommikul 45 minutit kauem magada, sest hommikusaates oma tegemistest rääkimisega kaasneb ülivarajane ärkamine, mis paljudele sugugi loomuomane ei ole. Kogunemise põhjus on seekord Voorandi lühieepos «Laineile end kingin», mis tellitud spetsiaalselt Eesti esinduskoorile ja mida ta ise peab oma senise elu tähtsaimaks teoseks.

Heliproov venib oodatust muidugi pikemaks, otse-eetril on oma võlud ja valud. Et võlusid oleks valudest enam, tuleb veidi tehniliselt vaeva näha, eriti kui hommikul vara peab väikesesse stuudiosse mahtuma peaaegu 20 koorilauljat, kontrabassimängija ja heliloojast laulja klaveriga, dirigendist rääkimata.

Voorandi telefon ei lakka helisemast. Kui ta ei vasta, saadetakse sõnum. Ühega neist saabub ka rõõmus uudis, et väike raamat, kust leiab teose teksti koos Urmas Viigi illustratsioonidega, on valmis saanud. Nüüd on vaja see Tartus asuvast trükikojast kuidagi kätte saada. Aga selle ülesande delegeerib Voorand juba oma assistendile. On aeg telemajast koju joosta, sest korstnapühkija ootab.

Suurvorm ja eepos «Laineile end kingin»

See on regivärsiline lühieepos, mis jutustab ennemuistse loo saatuse vääramatust jõust ja armastusest. Heliteose tellis Eesti Filharmoonia Kammerkoor ning see jõuab esiettekandeni 22. novembril Viljandi pärimusmuusika aidas ja 26. novembril Tallinna Niguliste kirikus.

Voorand ütleb, et kõigepealt tuli tellimus, siis viisijupp nimega «Vii mind». Ta sai aru, et nüüd on vaja ka lugu. Otsis regivärssidest ja ennemuistsetest juttudest, aga ei leidnud kusagilt. Ei jäänudki muud üle kui lugu ise kirjutama hakata.

«Otsisin seda seal, kus on minu juured – Kasispeal Lahemaal, minu esiisade kodus, väe ja võimuga kohas, merikotkaste ja haigrute keskel. Istusin tamme all, katus sõitis ja nii hea oli olla. Kukla tagant, sagara nurgast hakkas lugu järsku tekkima. Midagi seal kohas on,» räägib helilooja teose sünniloost. «Olen suure õnnega koos, et tean, kust ma pärit olen. Teos on minu side esivanematega. See on väga isiklik, selles on palju suurt, sügavat ja põhjatut kurbust, aga ka rõõmu ja naeru.»

Lühieepos räägib loomulikult armastusest. Sellest kõige võimsamast, sellisest, mille nimel ohverdatakse elu.

«Teinekord jääb see kõige ehedam ja suurem armastus meist paljudele kättesaamatuks. Et seda saada, tuleb selle armastuse nimel anda elu. Minu loos valib tüdruk eluolu asemel suure armastuse ja annab end merele. Armastus on surm, aga väga ilus surm. Selles loos on inimese lõpp kõige ilusam, mis minu meelest olla saab.»

Lihtne ja helge teos

Teose muusika on helilooja hinnangul valdavalt heakõlaline, helge, lootust ja unistusi toitev.

«On meloodia, harmoonia ja lugu. Natuke klaverit ja kontrabassi. Kõlalt ei taotle midagi uudset, vaid ainult seda, et see lugu saaks jutustatud. Domineerib ilu, aga igal perioodil on mingisugune segaja. Eesti kiuks. Nagu Ruhnu saare suvepäev, mil soojakraade on 25, aga sääsk, raibe, piniseb. On dissonantsimomente, mis suunatud siiski lahendusele. Lool on konkreetne lõpp.»

Proovid kooriga on läinud hästi. Mõningaid kunstilisi muudatusi on ka tehtud, sest ükski teos ei kõla ettekandes kunagi täpselt nii, nagu helilooja selle kirja on pannud. «Sest muusikat kannavad ette inimesed, kellest igaüks on omaette interpreet, ja kooril on oma kõla. Kõike, mis juhtuma hakkab, ei suuda ennustada. Soovin, et lauljal oleks alati minu muusikat mugav ja hea laulda, siis on ka lihtsam emotsiooni kohale toimetada. Meie Taavoga (Remmel, kontrabassimängija – K. E.) anname vaid värvi,  oleme kui hulkuv lauluvaim. Tuleme ja läheme.»

Voorand rõhutab teose lihtsust. «Seda ei tohiks olla raske kuulata, vastupidi – see on läbihammustatav ja lihtsasti haaratav.»

Tekst raamatus, muusika kõikjal

Lühieeposes on inimhäälele lisaks mitmeid helikujundeid, mistõttu tekkis Voorandil mõte, et tekst peaks olema kindlasti kuulaja jaoks paberil kirjas. «Aga mis sellest ikka lihtsalt paberile trükkida, mis pärast kontserti prügikasti lendab,» mõtles ta. «Teeme hoopis raamatu. Kuna olin parajasti armunud Urmas Viigi raamatusse «Muhu inglid», rääkisin talle oma ideest ja ta oli nõus. Kontserdile tulijad saavad nüüd trükisoojast raamatust teksti lugeda ja pilte vaadata. Muusika on aga kõikjal nende ümber ja sees.»

Loomulikult loodab helilooja ise, et kunagi saab teos ka plaadile. «Aga praegu tegeleme esitustega.»

**

https://kultuur.postimees.ee/4316211/kadri-voorandi-aasta-hullumeelseim-aeg