Kolmandal „Üle heli“ festivalil jätkati kontserdisarjadele „Hea uus heli“ ja „Kumu öö“ iseloomulikku vaimule värskendavat hargnevatel radadel kulgemist.
Festival „Üle heli“ 26. – 29. X Tallinnas ja Kirimäe mõisas Läänemaal.
Aivar Tõnso kureeritud žanri- ja distsipliiniülene „Üle heli“ festival oli järjekorras kolmas, kuid jätkas mõtteliselt auväärseid festivale ja kontserdisarju „Hea uus heli“, „1ÖÖ%“, „Kumu öö“ ja (veidi lühemat eluiga nautinud) „Kõue heli“. Seekord oli programmi lülitatud ka legendaarne poolavalik üritus „Müsteerium“, millel viibisin (ja mida kajastasin) esimest korda umbes kümme aastat tagasi. Valdkonnapiiride kompamine ja žanrilise sulatuskatla podin on mainitud üritustel ikka olnud comme il faut, ent selles mingit kõrgema astme rutiini („vabaduse diktatuuri“) näha ei ole vahest mõtet. Hargnevatel radadel kulgemine ja neil eksleminegi on ikka vaimule värskendavam kui mõne kitsa vao uuristamine, olgugi et viimane oleks ilmselt mõnevõrra kasumlikum ja tooks kohale suurema hulga külastajaid kui näiteks see väljavalitute ring, keda sel aastal üritustel silmasin. Tõsi, keskendusingi rohkem sündmustele, mis väljusid rahvaliku klubiõhtu formaadist ja tundusid olevat tugevama kontseptuaalse laenguga.
Kontseptsioonid, kontseptsioonid
Festivali põhiteema oli sel aastal „Heli ja ruum“ ning Loewenschede tornis kaminatule praksudes peetud vestlusringis püüdis Tõnso külaliste Eik Hermanni ja Tanel Randeriga teemale võimalikke tõlgendusviise leida. Hermann oli kutsutud (Deleuze’i-Guattari) deterritorialisatsiooni, Rander psühhogeograafia eksperdina. Eri nurkade alt valgustati välja festivali eesmärk dekonstrueerida ehk deterritorialiseerida ehk vabastada muusika mõiste eksklusiivsest seosest lineaarse ajadimensiooniga ning avada see ruumisuhetele.
Ilmselt võib nõustuda Tõnso väitega, et võrreldes kõikvõimalike läbimängitud muusikaliste kombinatsioonide, taaskasutuses vahendite ja žanrilise risttolmlemisega on tänapäeval veel suhteliselt avastamata muusika oma füüsilises konkreetsuses ja selle võimalustes (kuivõrd need sõltuvad liialt konkreetsetest tingimustest, et mahtuda nullide ja ühtedena igaühe taskusse). Nõustuda tahaksin ka Eik Hermanni mõttega, et kunstilise taotlusega muusikafestivalile ei maksa liiga agressiivselt mõistestruktuuridega peale lennata. Mitte kõik sündmused ei toetanud täielikult väljakäidud kontseptsiooni. Avaõhtu kuue helikanali kontsert MIM-stuudios haakus küll igati teemaga, kuid Mustpeade majas aset leidnud kontserdiõhtul ilmnes ruum passiivse elemendina juba akadeemilise õhkkonna ja istmerea tõttu ning see muutis võimatuks „muusika avastamise ruumis ringi kulgedes“, millest oli juttu tehtud vestlusringis. Algoritmilise masinamuusika reiv (ehk algoreiv) Von Glehni teatris puudutas mitte niivõrd ruumi ja heli suhteid, kuivõrd veaesteetika, improvisatsiooni, tehislikkuse ja esituslikkusega seotud küsimusi. Samas oli „Müsteerium“ Kirimäe mõisas vist kõige parem näide psühhogeograafia mõiste rakendusest praktikas, kuna kogu hoone oli muudetud suureks läbikäidavaks installatsioonipaigaks ning ruum ja heli olid tõesti tervikkogemuse teenistuses.
Poolid ja jooned, ruumiheli ja süvaheli
Pärast avapäeva vestlusringi avas installatsiooni loominguline kooslus SSSS (Sten Saarits ja Sven Sosnitski), kes esines õhtul ka analoogse live-elektroonika lahendusega MIM-stuudios. Tegu oli vastavalt kaheksa- ja kuuekanalilise helisüsteemiga, mille sisend oli vaskpoolide genereeritud staatiline urin. Poolid korjasid magnetvõnkeid üles eri seadmetelt, mh esitavalt helisüsteemilt (s.t tekkis tagasisidemehhanism). Võnked muundati helisignaaliks, mida siis digitaalselt töödeldi. Installatsioon pidi väidetavalt olema interaktiivne, s.t süsteem pidanuks reageerima ka külastajate ümberpaiknemisele ruumis, olles niimoodi kogemuslik näide eelnevalt visandatud fenomenoloogilise aegruumi mõistest. See seos jäi mulle aga tabamatuks, kuivõrd hulk helitöötluse sündmusi oli juba ette automatiseeritud või läbipaistmatute reeglitega paika pandud. Õhtusel ruumilise heli kontserdil oli kirju helipalett ja helitöötlusmoodulite nutikas kasutus ainult tervitatav ja pakkus elamuse, kuid installatsioon võinuks olla võimalikult vahetu ja füüsiline.
Mustpeade majas toimunud žanriülene kontsert tõi suure hulga publikut kuulama Eesti Filharmoonia Kammerkoori etteastet, ent crossover-efekt oli selles mõttes ühepoolne, et ülejäänud ehk mitteakadeemilise programmi ajal oli see kuulajaskond kuhugi kadunud. Kontsert ise oli aga küünalde ja LED-tulede vääriline. Kõige enam muljet avaldas mulle Ülo Kriguli ürgloitsuna toimiv „Vesi ise“ segakoorile ja fonogrammile (2015), kuid ka koorile ja elektroonikale kirjutatud uudisteosed ei jätnud ükskõikseks. Liisa Hirschi kuulamistähelepanule keskenduv mikrotonaalne ja nüansirikas uurimus „Jooned“ lõi oma sirgete liinide ja peenetundelisusega Kriguli teosele huvitava kontrasti. Lauri-Dag Tüüri tellimustöö „Mu sees“ üllatas eriti deus ex machinaefekti tekitavate lõpuakordidega. Sander Saarmetsa töötlus Veljo Tormise teosest „Lindude äratamine“ mõjus natuke nagu Saarmetsa elektronmuusika projekt „V4R1 feat EFK“: elektroonika domineerivus ja klubimuusika paradigmaga seonduv motoorne pulss viitas rohkem kontserdi teisele mõttelisele poolele. Märt-Matis Lille seade tema teosest „Hopide lugu neljast maailmast“ (2007/2017) minu jaoks kahjuks ei toiminud, sest teose fookusse tõstetud loetud tekst kadus pidevalt teiste helikihistuste alla, pealegi mõjus eesti aktsendiga esitatud ingliskeelne ümberjutustus indiaani müüdist ka oma kuuldavatel hetkedel natuke liiga võõrikult.
Mitteakadeemilisse kontserdipoolde mahtus näiteks Robert Jürjendali ja Kaido Kirikmäe improvisatoorne looper’i-ambient, mis tekitas kõlaseoseid nii new age’i kui ka koraalidega. Muusikute energia paistab tõesti kokku sobivat, olgugi et juhtivas rollis on ilmselgelt Jürjendal. Hea üllatuse tekitas Argo Vals, kes erinevalt kunagistest etteastetest tugineb nüüd looper’i-mustrite kõrval päris palju ka fonogrammile ja elektroonilistele rütmidele. Algul olin skeptiline, kuna fonogramm oli kohati päris täis ehitatud, kuid siis nägin oma rõõmuks, et Vals ise tunneb end instrumentalistina niimoodi palju vabamalt kui ninapidi looper’is istudes – ja see on omaette väärtus. Esitusel oli ka muljetavaldav LED-valgustus, mis aitas tervikmuljele palju kaasa. Muusikaliselt tekkisid paralleelid näiteks Flying Lotuse ja Boards of Canadaga. Õhtu lõpetas eelmainitud V4R1 audiovisuaalne etendus, mis mõjus stiilselt ja hüpnootiliselt. Võrdpildina kerkisid seekord vaimusilma ette footwork’i järgi tantsisklevad „Twin Peaksi“ ahjualused. Umbes nii V4R1, vähemalt osaliselt, kõlabki.
Pidused algoritmid, lõbus teadus
Kolmas päev oli pühendatud algoreivile, mis tähendab reaalajas kodeeritud rütmipõhise arvutimuusika pidu. Programmeerimiskeeli on mõistagi palju, kuid selle päeva seminaril ja õhtusel üritusel keskenduti peamiselt SuperColliderile. Selgus, et nullidest ja ühtedest koosnev algoreivimuusika võib kõlada väga erinevalt.
Eesti päritolu Londoni resident Alo Allik esindas selle tegevusvälja teaduslikumat külge. Tema põhiline meetod on geeniekspressiooni ja loodusliku valiku modelleerimine. Ette antud suvalist algheli imiteerida püüdvad algoritmid jäävad teatud täpsuse, ökonoomsuse ja komplekssuse astmest alates ellu ning saavad võimaluse osaleda järgmise generatsiooni loomises. Protsess kordub ja kordub, kusjuures enamik mutatsioone on, nagu looduseski, eluvõimetud. Evolutsiooni käigus kujuneb aga andmebaas tuhandete veidrate süntesaatorihelide genotüüpidega, mida Allik enne iga kontserti justkui eeltööd tegeva DJna läbi kuulab.
Õhtusel etteastel paigutas Allik nood helialgoritmid juhuslikkuse elemendiga rütmimaatriksisse ning kõlama hakkas polürütmia, ambient-drone’i ja müramuusika vahel balansseeriv tulnukabiit, kõlaliselt midagi Richard Devine’i moodi. See oli kohati väga põnev tämbrimäng, mis mõjus oma komplekssuse juures üllatavalt repetitiivselt – vahest just sellepärast, et põhiosa energiast läks kõikvõimalike kuulatavate, kuuldamatute, vahel eristamatute, vahel enneolematute tämbrite genereerimisele, ning nende omavahelised seosed jäid veidi šabloonseks. Alliku sõnul ei olevat näiteks harmooniateooriast selle allikmaterjali organiseerimisel ka mingit tolku (sestap siis rütmikeskne organiseeritus), ent paljudel tämbritel oli siiski mingi intuitiivselt tajutav helikõrgus, millega saanuks soovi korral mängida.
Saksa duo Benoît And The Mandelbrots esindas algoreivi mängulisemat poolt: hullu teadlase stereotüübi asemel genereerisid arvutinohikud helendavate kuvarite, õlleklaaside ja kartulikrõpsuhunnikute vahel tümakat. Vähemalt niimoodi see kõik kunagi algas. Nende põhimõte oli luua kõik kohapeal nullist ning ühtlasi projitseerida seinale reaalajas kuvatõmmiseid oma ekraanidest, nii et publik sai jälgida, kuidas ühe või teise koodirea muutmine mõjutab konkreetseid helisündmusi. Need sündmused olid algul nii organiseerituse kui ka tämbri poolest küll väga primitiivsed (à la siinusheli oktaavis kvadraatselt tiksumas) ja kõrge kordusastmega, kuid korduvaid mustreid ehitati pidevalt väikeste sammudega edasi ning seetõttu oli protsess ka profaanile jälgitav. Rida rea haaval kujunes hüpnootiliselt pulseeriv muusikaline voog, milles kõrv kordusi ei eristanudki. Mida keerukamaks muutus süsteem, seda suuremate astmetega edasi liiguti. Kõlapildi mõttes ei olnud see küll kõige huvitavam techno, kuid protsess ise oli kahtlemata haarav.
Seminaril ja kontserdil osales ka Aalto ülikooli professor Koray Tahiroglu, kelle fookus oli mitmesugustel kasutajaliidestel, ning tema esitus kõlas palju orgaanilisemalt ja komplekssemalt kui eelmainitud. Ekke Västrik tegi aga modulaarsüntesaatorietteaste, mis balansseeris osavalt meloodilise IDMi, abstraktsete rütmide ja müraklompide vahel – ausalt öeldes kõlas see minu kõrvale märksa meeldivamalt kui eelmainitute steriilne digiheli. Kuulda sai ka koosseise nagu Hüpnosaurus, Algorütmid ja Build Gates. Väga sobivalt valiti algoreivi avaesinejaks Shelly Knotts, kes edastas oma live-kodeeritud muusika ühes kuvatõmmisega otse Austraaliast, nii et üritus algas üleelusuuruse ekraani kummardamisega.
Festivali lõpetanud „Müsteeriumi“ kogemust ei oskagi pikalt lahata. Kirimäe mõisahoonesse laiali poetatud audiovisuaalsed installatsioonid koos poollagunenud mõisa enda kultuurikihtidega tekitasid omamoodi unenäolise efekti, Andres Lõo alternatiivne lounge-muusika rohelises prožektorivalguses külmetavatele maailmalõpukohviku külastajatele voolas südamest südamesse ja üldse mõjus see „Müsteeriumi“ sarjale igati väärilise jätkuna.