Arvo Pärt: tahaks kahetseda oma patte ja ennast hukka mõista, siis on kõik palju puhtam

Arvo Pärt, me istume teiega Roomas, Püha Sabine kirikus ja kõige alguseks ma sooviksin teada, mida tähendab teie jaoks Rooma linn?

(naerab) Ma ei tea, mis selle juures peab ütlema. Paljude asjadega on niimoodi, et ei oska neid haarata ja ei saagi haarata. Sama on Roomaga. Aga praegu, kui me selles kirikus oleme, ma vaatasin veel selle altari poole, ja nii nagu me kuulasime seda proovi praegu, siin on mingi erakordne akustika. Ehkki ma ei saa millegagi seda tõestada ja see võrdlus on natukene liiga vägivaldne minu poolt, aga see on nagu paradiisi akustika, mis paneb kõik asjad paika, kus mängijatel ja lauljatel tuleb selline tasakaal. Tegelikult nad ise otsivad selle balansi välja, mida muidu on raske kontserdisaalis või mõnes muus harilikus olukorras välja panna. Aga ma ei ütleks, et selle taga on ainult arhitektuur. Aga mis akustikat puudutab, siis see oleneb väga palju arhitektuurist ka. Aga vaim on selline, jah. Aga ma unustasin ära, mis te mult küsisite (naerab). Rooma, jah? Paistab, et see jääbki vastamata, eks ole. Kuidas need kõik teed Rooma viivad, ma ei kujuta ette, millised need teed peaksid olema. Igal inimesel on omad, isesugused ja igal maal on jälle teistsugused. Ma olen alati olnud Roomas õnnelik. Ma olen siit nii palju õppinud ja ei saa kunagi isu täis. Ma ei tea, mis asi see on, mingisugune vitamiin on siin. Nii et ükskõik kus mujal sa oled siin maa peal, siis sa oled mingis avitaminoosis. Aga siin saad kõhu täis. Äkki on teil ka natuke niimoodi? (naerab). Ma usun, et need muusikud, kes siin täna kaasa tegid, nemad võivad ka midagi sellist tunda. Meil on suur mure, sest me laulame keset kirikut ja see on väljaspool igasuguseid reegleid ja siin võivad olla igasugused ohud. Kui inimesed sisse tulevad, siis muutub akustika. Nii et selleks katsumuseks me peame kõik valmis olema. Tuleb nagu tuleb. Loomulikult peame selle eest tänama jumalat.

Tänane kontsert on seotud ka sellega, et te saite esimese muusikuna Ratzingeri preemia. Kas te mäletate, mida te mõtlesite, kui te saite teada, et selline preemia teile antakse?

Hirm tuli peale, ja siis tegelikult peaks ümber sündima. Aga nii kiiresti ei jaksa. See on ilus, mis mulle on andnud paavst Benedictus XVI. Jah, ma olen seda nii palju rääkinud, et ma ei ole selle vääriline ja see on iseenesestmõistetav, aga see paneb mõtlema. See teeb natukene tõsisemaks. Võib-olla sellised kergemeelsed inimesed nagu mina, [neil] see paneb suu rohkem kinni ja [teeb] silmad lahti nende asjade poole, millele me tavaliselt käega lööme ja [mille suhtes] ükskõiksed oleme. Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Igatahes, ma olen selle üle väga tänulik. Selline ilus palve on ju olemas, et peab kõik vastu võtma, mida sa oled ära teeninud. Aga ärge saage minust valesti aru praegu – ma ei räägi, et ma midagi head ära teeninud olen, aga ma olen ära teeninud vastupidist. Ma olen hukkamõistmist ja karistust ära teeninud, ja selle peale selle palve lõpus veel öeldakse, et issand, mõtle minu peale oma paradiisis, nagu ütles see röövel, kes temaga koos risti löödi. Aga kes kahetses oma pattu ja kes ennast hukka mõistis. Ka mina tahaks kahetseda oma pattusid ja ennast hukka mõista, siis on kõik palju puhtam ning hingel on kergem.