Kerese vastast malelaua taga väljendab tromboon. „See on samas registris kui tšello, aga teistsuguse karakteriga pill,“ märgib Steiner. Õrnakõlaline flööt kujutab ühtaegu malejumalanna Caissat ning Paul Kerese abikaasat ja ema. Tšelloga samasse pilliperekonda kuuluvad viiul ja altviiul tähistavad Kerese sõpru ja kaasteelisi. Valgete ja mustade klahvidega klaver aga sümboliseerib valikut – kas valged või mustad malendid. Lisaks osaleb etenduses koor – poolehoidjad, kaasaelajad.
Kuus muusikainstrumenti on laval seepärast, et ka malendeid on kuus. Muusikud mängivad pilli arhitekt Ülar Marki disainitud liikuvates klaaskastides, mis on nõukogudeaegse suletud ühiskonna sümboleiks. Tantsijaidki on kuus.
Muusika on modernne, kohati elektrooniline ja mürtsuva bassiga. Kõlab ka varem salvestatud helisid, näiteks malenuppude mahakukutamise ja mööda lauda sahistamise hääl või malepublitsist Merike Rõtova meenutused Keresest. Malenuppude sahinad – edasijõudnud maletajad eelistavad nimelt malendite tõstmise asemel neid laual lohistada – pole kaugeltki mitte suvalised. „Me proovisime kindlaid kombinatsioone läbi mängida. Esimesed käigud etturitega,“ mainib Mölder, et nemad ise need sahistajad olidki. „See sahin kõlas lihtsalt imehästi, me pidime seda kasutama!“
Kuidas käis poolteisetunniseks suurteoseks kahasse muusika kirjutamine? „Meil oli algusest peale kokkulepe, et me ei nokitse kumbki oma ruumis, vaid tuleme ühte ruumi kokku ja ideed kujunevadki selles ruumis, meie ühises töös,“ räägib Steiner. „Me leppisime päeva kokku ja hakkasime tegema. Mõnel päeval tuli rohkem muusikat, mõnel päeval rääkisime rohkem juttu, aga ka see viis tulemusele lähemale,“ avaldab Mölder.
„See, mida balletis kuuleb, on vaid jäämäe veepealne osa, muusikat sai valmis palju rohkem. Järjekorda asetus ta alles üsna lõpus,“ lausub Steiner. Mölder sõnab, et algseid järjekorravariante oli vaja korduvalt kohendada.
KILLUKE KERESEST: Neli mees- ja kaks naisballetiartisti vahetavad etenduse jooksul rolle. Iga tantsija esindab mingit killukest Keresest. Kes aristokraatlikku sõbralikkust, kes kunstilist ülevust, kes uljust ja loomingulisust, kes intelligentsust ja viisakust, kes kodu- ja perekonna armastust.
Balleti muusika hakkas ilmet võtma umbes aasta eest, kevadel algasid lavastaja ja koreograafi Teet Kase käe all tantsuproovid, maikuus sai muusika linti. Proovides kohendasid heliloojad veel siin-seal üht-teist. „Mis puudutab elektroonilist poolt, siis seda võid ju viimase hetkeni sättida, kuni lavaleminekuni,“ ütleb Steiner.
Lõpuvaikus tõi ärevushigi laubale
Lavastus algab ja lõppeb pika vaikusega. Lõpuminutid manavad esile hillitsetuse, mis valitses Tallinna tänaval päeval, kui Paul Keres saadeti viimsele teekonnale. Kõlama jäävad vaid tuulevilin ja õrnad loodushääled. Aplaus esietenduse lõpus oli see-eest vali ja pikk, kardin avanes uuesti kolm korda.
„Põhiärevus oligi meil sellepärast, kuidas lõpp läheb. Tükk aega palvetasime, et vaikus ikka kannaks. Aga vägagi kandis!“ ohkas Timo Steiner pärast etendust kergendatult. Aplaus lõhestas minutitepikkuse vaikse ootuse tema sõnul just õigel ajal.
KIIDAVAD KOOSTÖÖD: „Meil oli Sander Mölderiga nii hea tiimitöö, me tõesti nautisime seda,“ ei väsi Timo Steiner (paremal) kordamast. Pilt on tehtud üleeilsel esietendusel rahvusooperis Estonia. https://www.ohtuleht.ee/895297/balleti-keres-heliloojad-tsello-kolab-pehmelt-ja-sumedalt-nagu-paul-kerese-haal