Teet Kase tuttav käekiri on seekord saanud juurde malemängu ratsionaalse geomeetria ning dramaturgiliselt lummava helikoe.
Eesti muusika päevade ja Vaba Lava „Keres“, koreograaf-lavastaja Teet Kask, heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder, libretist Andri Luup, kunstnik Ülar Mark, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikajuht Kaspars Putniņš ja videokunstnik Taavi „Miisu“ Varm. Osalevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Yxus Ensemble ja Eesti Rahvusballeti tantsijad. Esietendus 3. IX Estonia teatrisaalis.
Kui ühe inimese isiksus ja elutee samastuvad ühe maa olemusega ning see omakorda väljendub balletis, siis ei saa olla tegemist kellegi muu kui Paul Kerese ja temast tehtud „Keresega“. Niivõrd ambitsioonika lähteülesande on võtnud koreograaf Teet Kask oma muljetavaldava meeskonnaga. Teos tervikuna on võimas proovikivi, kuid kõige kandvam roll on hulljulgel ideel ja loojate andeküllusel. Võib isegi öelda, et see, mida näeb lavalt, jääb kindlasti mahult ja tuumakuselt alla algidee lennukusele ja ettevalmistusprotsessi sisukusele. Laval on jäämäe pealispind, mille all kilomeetreid peidetud, ent hoomatavat lugu – aja- ja loomelugu.
Kui lavastuse tervikvorm pudeneb kohati ka tükkideks, siis jääb alati alles kiirgav põhi – algidee. „Kerest“ kannab laval muusika ja visuaali uljus.
Kvintessents eestlusest. Kas saab ühe inimese, male suurmeistri Paul Kerese olemus ja saatus olla rahva ja riigi võrdkuju ning tema elusündmuste sulam usutavalt kajastuda tantsus ja muusikas? Lavastuskontseptsioon teeb Keresest Eesti esindusfiguuri, tema loomusest eestlase iseloomu kvintessentsi: jahe aristokraatlikkus, sisemine tasakaal ilma liigse ekspressiivsuseta, vaikne muigav huumor.
Kui usutavalt saab tantsida elegantset sissepoole elamist, kaalutletud huumorimeelt, loomingulist virtuoossust, töökust, armastust oma kodu ja perekonna vastu, sisemist väärikust, alatist harmooniaigatsust? Abstraktsed taotlused, ideed ja seisundid on tantsus alati raskesti püütavad. Või kui koreograafia vormibki need kehadesse, siis abstraktsus ei pruugi vaatajat kõnetada. Tantsijad võivad muutuda laval klassikalisteks skulptuurideks, mis on külmalt huvitavad ja meenutavad otsekui oma dialekti rääkivaid võõramaalasi. Lavastaja taotlus ja viis tuua Kerese olemus lavale iseloomujooni ja seisundeid kujutavate tantsijate kaudu jääks plakatlikuks, kui ei tekiks võimsat ühisvälja ning meeskondlik loomingupotentsiaal ei hakkaks kandma.
Tantsijad on abstraktse idee ja koreograafilise teksti kehastajad, mitte niivõrd omanäolised karakterid.
Dramaturgiliselt kandev helivorm. Koreograaf Kasele on kõige olulisemad silmad – need võivad mõnikord edevat vormi liigagi nautida. Seekord aga on juhtival kohal kõrvad: Sander Möldri ja Timo Steineri loodud helimaailm on lummav ning kannab dramaturgiliselt osavalt suurvormi. Helid juhatavad meeled koreograafiliselt markeeritud seisunditest sügavamale: avavad inimlikke tundeid kirest leinani, juhatavad kättpidi misanstseenidesse ja aitavad tajuda sisu. Muusika on nii narratiiviks, looks, mis kehade keeles ei saa alati mõistetavaks. Põnev on olmehelide (malendite liigutamissahin) ja elektroonilise aktsendi kaasamine. See toob sisse olmereaalsuse, annab akustilisele juurde postmodernistlikku värskust ja faktuuri. Heliilma kihilisus ja meloodilisus kannab tervikut kui laeva merel, läbi tormise ja siis rahulikuma lainetuse, annab tõusud ja mõõnad ning dikteerib pinge tipphetki kulminatsioonini.
Ülar Margi disainitud võimu ahistavust sümboliseerivates klaasist malendites on Yxus Ensemble’i kuus muusikut ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor – see toob lavastusse elulisust ja laia haaret. Nagu oleks eelmise sajandi algus laval just praegu, meie vaateväljas.
Möldri ja Steineri helikoesse pikib Taavi „Miisu“ Varm oma kuulsaid ja Estonia varasematest balletilavastustest juba tuntud projektsioone: langevad malendid, Kerese ema poolt tulle heidetud figuurid, tükkideks lagunevad nupud, muinasjutuline lind-liblikas. jne. Oluline lisa on Margus Vaiguri struktuure looval valguskujundusel, mis teeb lava ruumiliseks ja kannab efektselt malelaua mustvalget esteetikat. Visuaal voolab muusikasse sujuvalt ja orgaaniliselt.
„Kerese“ laval on kõike ja palju: projektsioonid, valguskujundus, koor, pillimängijad ning tantsijad. Ruum on tihe ja selles on samaaegselt palju tasapindu. Suurvormi vääriliselt palju on inimesi ja rekvisiite, samuti ideid ja helisid. See muudab lavaliikluse kohati liigtihedaks, küll aga muljetavaldavalt külluslikuks.
Tantsijad kui malendid. Teet Kase käekiri on tuttav. Seekord on see aga saanud juurde malemängu ratsionaalse nurgelisuse ja geomeetria. Tantsijad on tal abstraktse idee ja koreograafilise teksti kehastajad, mitte niivõrd omanäolised karakterid. Nagu oleksid nad elavad malenupud, kelle tõstjaks pole inimkäsi, vaid lavastaja mõte.
Estonia balletitrupi nais- ja meestantsijad on andekate kehadega interpreedid, kes „Kereses“ loovad suures koes väikeseid mustreid. Kuus rahvusvahelise kooliga tantsijat, kellest üks malekuulsuse kaasmaalane (Cristina Krigolson), kehastavad seisundeid ja tõestisündinud lugusid edastavaid olendeid.
Teet Kase käekirja põhiline märksõna on abstraktsus. Tema tantsijad on alati kui mööda oma käike truult ja ettemääratult liikuvad malenupud. Tantsija on küll koreograafilise teksti interpreet, kuid rohkem ansamblimängija kui solist. Liigutuste kandja isiksus pole primaarne, oluline on sünkroonsus teistega, seisundi edasiandmise funktsionaalsus. Sobib määratlus, mille on sõnastanud kaasaegse tantsu suurkuju Merce Cunningham: „Tehnika on vaid isikliku energia distsiplineerimine füüsilise tegevuse kaudu, et see saaks vabaneda igal soovitud hetkel oma kõige kõrgemas füüsilises ja spirituaalses vormis.“
Seisund ongi kui tõrvik, mis valgustab tantsutekstide mustrit ja mõtet. Siit lähtuvad korraga selle tugevus ja nõrkus. Tantsijad on tehniliselt head, nõtke keha ja plastikaga ning tantsuvorm, mida nad edasi annavad, on visuaalselt nauditav. Liigutuste süstemaatilised kordused hakkavad toimima muusikastruktuurina: mingeid ridu, meloodiaid pikitakse aina uuesti ja uuesti. Tervik aga ei toimi kui india raga, kus pidevalt lisandub meloodiad ja pillid loovad omavahel põimudes kihilist helipilti, vaid on piiritletud, ilma voogavuseta ja lahtise kulgemiseta. Tantsija on liigutusmustrite edasiandja – isiksus ei saa seisundite riigis särada, vaid on selle teener.
Lavastus, mis koosneb seisundeid tantsivatest misanstseenidest, on riskantne ettevõtmine. Lühivormi puhul natuke pingevabam, suurvormis mitte. Seisundist, mis on abstraktses võtmes edastatud, saab tavaliselt aru vaid seisundi looja. Vaatajal läheb aga huvitavaks siis, kui on näha lugu või suhe. Siis tekib laetus ja täidetus. Laval ei pruugi olla narratiiv, piisab ka, kui läheb toimima kehade keemia või hakkavad dialoogi pidama kahe inimese tunded.
„Kereses“ sünnivad sellised hetked näiteks maleduellis vastastega või Pauli ja tema naise lähedaseks saamise loos. Nauditav oli lõunamaist temperamenti kiirgav kahevõitlus Botvinnikuga. Tantsijate kehad tulistasid energiat ja koreograafilist teksti ning panid õhu särisema. Kaks inimest, kaks kehakeemiat, kaks tundealkeemiat – misanstseen saab dramaturgiliselt laetud. Jutustus, mida publik mõistab, tekib kehade ja tunnete lugudest.
Kauneid misanstseene oli balletis mitmeid. Ülar Margi arhitektimeelega loodud klaasist nõukogudeaegse võimu survet sümboliseerivate kastide liigutamine seal mängivate muusikutega, tantsija astumine kasti kui piiride paratamatuse tunnistamine. Metafüüsilise projekteeritud linnu lend kui vabaduse, loovuse ja elu müstilisema poole sümbol. Valge laeva igatsus, mis viiks vabasse maailma, ning punaste harjadega paberlaevukeste kokku pühkimine lavalaudadelt kui unistuse luhtumine. Naine astumas üle lava, pikalt ja kikivarvul, punased kingad näpus, et otsekui taasluua malepublitsist Merike Rõtova mälestust Estonia kontserdisaali juurest alanud Kerese viimasele teekonnale saatmise rongkäigust, kui ta tundis, et rikub valitsenud vaikust, sest kontsad klõpsusid vastu asfalti.
Aga kahju oli ühest asjast ka. Hea teatri puhul on teada loominguime sünni haprus. Kui eluhingus siseneb misanstseeni ja lavastuskude hakkab järsku hingama, siis on see hingemattev hetk. Tugevad ja raske sagedusega sekkumised võivad tundliku koe kergesti lõhkuda. Nii juhtus salvestatud hääle kasutamisel. Naine läheb kikivarvul üle lava, paus kannab pikalt, tekib poeetiline tundlik silmapilk ja selle lõhestab elust salvestatud hääl, mis räägib mälupildist. Kui Rõtova salvestatud mälestuste kasutamine postmodernse nipina nüüdisajastas lavastust, siis sel hetkel toimis see pigem kui raudreha.
Allteksti mõju. „Kerese“ puhul paelus vägagi alltekst. Igast liigutusest ja helist kumas kui kaja vastu sügavus: faktid, lood, materjal, mis mõtestasid käe-jala või tšellopoogna liikumise. Andri Luup libretistina on teinud ülipõhjaliku Kerese elu, kaasaega ja ühiskonda uuriva taustatöö.
See peegeldub ka sisutihedas kavalehes. Kogu tollane ajalugu: inimeste mälestuste kogum (Uno Mikkov, Erik Terk, Sirje Keevallik jt), Kerese aegse ühiskonna toimimismehhanism, maleilm koos sinna kuuluvate isiksustega, inimesed suurmeistri ümber, eesti meele tuikamine hoolimata aja ja režiimi külmast tuulest jne. Selle materjali läbitöötamine eeldas põhjalikku kaevamistööd ja eriettevalmistust ning andis lavalaudadel kogetule sügavuse.
Kohati jäi aga puudu dramaturgilisest võlukepist, mis oleks dirigeerinud selle osiste sümfoonia harmooniliseks tervikuks. Laval oli kõike mõjuvõimsalt palju ja seetõttu oleks kohati olnud hea lasta neutraalsel struktureeritusel dirigenti mängida. Siis oleks ühisväli liitnud paremini võnkeid koherentseteks, et vormistada helidest, tantsuloomest, valgusest, kujundusest suur ja tugev kunstiline ühissageduste kogum. Malemaailmas on süsteem kõige alus ja laval ei pea kindlasti domineerima matemaatiline mõõdistamine, ent osiste täpsem proportsionaalsus oleks loonud harmoonilisema vormi. Ehk balleti loojaid innustanud märksõna kasutades, oleks olnud kasu „väljakunägemisest“ – Kerese võimest tunnetada malelauda kui tervikut.
Lavastuse lõppakord: meditatsioon vaikuse, linnuhäälte ja helivooga. Otsekui materiaalne maailm oleks otsa saanud ning avanenud helidest ja valgusest uks igavikku, igikestvasse rahusse igaühe sees. Kaua selline võte kannab, kui ülejäänud lavastus on koreograafia ja visuaaliga tulistamismäng? Kas see oli liialt kontrastne või liialt pikk? Kaua jääb pinge kestma ja paus huviga täidetuks? Väga intrigeeriv võte, mis mõjus ilmselt igale vaatajale isemoodi.
Loodan, et see suurvorm saab Eestis veel eluõiguse ning on ühtlasi eesti meele ja olemuse hea ekspordiartikkel mujal maailmas. Loometöö ja meeskonnamäng, mis tõi „Kerese“ siia ilma, on liiga mahukas ja muljetavaldav, et võiks kiirelt teatriajalukku kaduda. Võib-olla on seisundeid loovast abstraktsusest mujal maailmas isegi kasu, sest Paul Kerese ja Eesti lugu võib jääda seal kaugeks, kuid kehakeel hakkab mõjuma kui visuaalne muusika, mida kannab andeka heliloome lainetus.