On suisa imekspandav, et ostlemise ja arvukate muude hooajaliste toimetuste kõrvalt jõutakse ka nii paljusid kontserte külastada.
Eesti jõulukombestikus on kokku sulanud kolm traditsiooni: Põhjala talvine pööripäev, kristlik Jeesuse Kristuse sünnipäev ning lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Leidub neid, kes tähistavad veendunult vaid üht, ent suurem osa rabab mitmel rindel. Mõnega neist kolmest pühast annab siduda juba kontsertide pealkirjagi: „Jõuluootus“ (EMTA koor ja sümfoniettorkester), festivali „Jõulujazz 2018“ kontsert „Talvemaastikud“ (Eesti Filharmoonia Kammerkoor), „Jõulukontsert“ (Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester) või „Kauged jõulud“ (Eesti Rahvusmeeskoor). Sellele loetelule lisandus muidugi veel tohutu hulk kontserte pealkirjaga „Advendikontsert“. Valik oli suur, kuid sisu enamjaolt ühetaoline. Üks osa publikust käib aastast aastasse traditsiooniks kujunenud kontsertidel ja väldib seega valiku tegemisega kaasnevat stressi. Teine osa läheb sinna, kuhu sisetunne kutsub. Nii nagu poes müüakse kõigepealt läbi enam reklaamitud tooted, saavad täissaali nautida hea turundusplaaniga kontserdikorraldajad. Jõuluteemast toibutakse aga pärast jõululaupäeva kibekiirelt, kuna aastavahetuseks mõeldud kontserdid peab pressima napilt nädala sisse. Detsembri paar esimest nädalat jäävad aga eikellegimaale.
/…/
Hoopis teist laadi väljendusviisiga mõtterännakule viis Eesti Filharmoonia Kammerkoor (dirigent Kaspars Putniņš) kontserdiga „Talvemaastikud“ festivalil „Jõulujazz“. Kirjelduses seisis, et tegu on advendimõtisklusega pimeda öö müstikast ja uue sündiva valguse ootusärevusest. Mõtisklevale muusikale andis tooni valdavalt pimedus, ent leidus ka helgemaid hetki, kui Niguliste saal täideti taas lootusrikkamate kõladega. Tegu oli nii-öelda sümbiooskontserdiga, kus teosed valgusid peaaegu üksteise sisse. Koor moodustas koos kitarri, maheda trompeti ja löökpillidega sumeda helimassi, mis pakkus küll palju kauneid kõlasid, ent jäi tervikpildis ehk liialt ühetaoliseks. Teoste seast tõusis esile Robert Jürjendali „Siis on päevad valgemad valgest“. Kokku said kaks vastandit: hüpnootiline kõlapilt ja raputav tekst. Kokkupõrke tulemus oli nauditav.
/…/
Vt veel: Sirp