Läti dirigent Kaspars Putniņš (1966) on olnud alates hooajast 2014/15 Eesti Filharmoonia Kammerkoori kunstiline juht ja peadirigent. Alates 1992. aastast on ta tegutsenud Läti Raadio koori dirigendina ja asutanud 1994. aastal selle koori solistide baasil ka ansambli Läti Raadio Kammerlauljad. Putniņš on olnud Eesti kooridega seotud juba varemalt — aastail 2005–2008 oli ta ka Eesti Rahvusmeeskoori kunstiline juht ja peadirigent.
Külalisdirigendina on Kaspars Putniņš juhatanud paljusid nimekaid Euroopa koore: BBC Singers, RIAS Kammerchor, Berliini Raadio koor, NDRi koor, Hollandi Raadio koor, ansambel Collegium Vocale Gent, Flaami Raadio koor jmt.
Putniņši repertuaar hõlmab koorimuusikat renessansiajastust ja romantismist meie kaasaaegse muusikani, kuid tema suurim kirg on nüüdismuusika — väljapaistvate uudisteoste tutvustamine publikule, mis samas võimaldab ka esinejatel avastada oma võimeid ja arendada vokaalseid oskusi. Putniņš on algatanud mitu teatriprojekti koori osalusel. 2018. aasta lõpus tuli EV 100 ürituste raames lavale Teet Kase ballett „Keres” Timo Steineri ja Sander Möldri muusikale, kus tegid orkestri asemel kaasa Yxus Ensemble ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor ning mille muusikajuht oli Kaspars Putniņš.
Putniņš peab sageli loenguid ja meistriklasse nii kodu- kui välismaistel seminaridel. Oma tegevusega on ta pälvinud Läti Muusika grand prix (1998) ja Läti Ministrite Nõukogu auhinna saavutuste eest kultuuri ja teaduse alal (2000).
Palun rääkige oma lapsepõlvest ja perekonnast, sellest, kuidas te avastasite endale muusika.
Minu tee muusika juurde oli loomulik ja lihtne. Ma avastasin muusika juba varases lapsepõlves. Minu ema Aija Putniņš oli koorijuht ja õpetaja, kes liitus ühe oma aja kõige uuenduslikuma ja ilmselt parima kooriga Lätis Ave Sol. Selle kammerkoori asutas 1969. aastal dirigent Imants Kokars, kellest hiljem sai ka minu professor. Mu ema oli koori esimeste asutajaliikmete seas. Ta pidi küll vahepeal tegema kooritöös pausi, sest sündis mu vend, aga ta naasis hiljem selle koori juurde.
Ema võttis mind juba lapsena mõnikord kooriproovi kaasa. Kord oli neil suvel töine puhkus Jūrmalas, kooril olid seal ulatuslikud proovid. Mäletan senini selle koori kõla, neid vapustavaid hetki, mis jätsid mulle lapsena väga sügava mulje. Minu meelest oli see maailma kõige ilusam heli.
Kuidas algasid teie professionaalsed muusikaõpingud?
Mingis mõttes võib minu muusikuteed pidada etteaimatavaks ja isegi igavaks, sest minu kujunemisel professionaalseks muusikuks ei ole olnud järske pöördeid. Kuueaastaselt pandi mind Riia Emīls Dārziņši nim Muusikakooli (Emīla Dārziņa mūzikas vidusskola) kooriklassi. See on vist sarnane Tallinna Muusikakeskkooliga. Selles koolis on õppinud enamus läti n-ö superstaaridest — Misha Maisky, Gidon Kremer, Māriss Jansons jt. Lisaks kooriklassis osalemisele pidin õppima ka klaverit, kuid mulle klaver ei istunud ja ma püüdsin ära teha minimaalse kohustusliku programmi. Mulle meeldis klaveri kõla, aga klaverimäng ei tundunud olevat minu tee, ehkki olen seda õppinud üsna kaua aega. Kooriklassis tuli õppida ka solfedžot ja muusikaajalugu, mis oli põimitud üldainete õppega. Praegu on see kooriklass Riia toomkiriku koorikoolis (Rīgas Doma kora skola) ja nüüd saavad seal õppida ka tütarlapsed. Minu ajal aga õppisid selles ainult poisid ja kui saabus häälemurre, hakkasid nad kooris laulmise asemel käima dirigeerimistundides. Mina alustasin dirigeerimise õppimist neljateistkümneaastaselt. Häälemurde järel laulsime taas kooris, ehkki mitte enam nii intensiivselt.
Minu õpingute ajal oli koorikool veel osa Emīls Dārziņši nim Muusikakoolist, kuid koorikooli kontserdikalender oli üsna intensiivne ja siis leiti, et oleks lihtsam iseseisvuda ja kohandada koorikoolis õppivatele noortele sobiv tunniplaan. Instrumentalistid jätkavad praegu aga endiselt Emīls Dārziņši nim Muusikakoolis. Me reisisime kooriga üsna palju, kuigi 1970. ja 1980. aastatel toimusid need ringreisid tollase Nõukogude Liidu piires. Laulsime väga erinevate ajastute repertuaari, küllaltki palju Johann Sebastian Bachi loomingut, aga ka läti nüüdismuusikat. Vahetult enne häälemurret, ajal mil ma hakkasin oma koorilauljakarjääri lõpetama, tegi koor palju koostööd Raimonds Paulsiga. Põhiliselt omandati ja esitati aga klassikalise koorimuusika repertuaari. Noore lauljana olin ma väga õpihimuline ja läksin selle vooluga kenasti kaasa.
Jätkasite õpinguid Läti Muusikaakadeemias, palun rääkige lähemalt seal õpetanud professoritest.
Tundus suhteliselt loomulik jätkata õpinguid muusikaakadeemias. Minu erialaõppejõuks sai professor Edgars Račevskis, kes oli Läti Raadio koori kunstiline juht kuni 1986. aastani. Račevskis on mind tugevasti mõjutanud, tal on väga eriline dirigeerimisstiil, mida on küll sõnades raske edasi anda. Minu teine juhendaja oli professor Imants Kokars, väga populaarne inimene. Kokarsit võiks võrrelda Eesti Gustav Ernesaksaga. Tõsi, ta oli küll veidi hilisemast põlvkonnast kui Ernesaks ega tegelnud komponeerimisega. Kokars oli küllaltki eksperimentaalne dirigent, kes võttis oma repertuaari tolle aja, 1970. aastate lõpu Põhjamaade kooriloomingut ja kasutas non-vibrato’t, millest sai tema Läti Raadio koori kõla firmamärk. Juba tol ajal võttis Läti Raadio koor ette ulatuslikke kontserdireise, nii Lääne-Euroopasse kui Jaapanisse. Muidugi ei saa seda võrrelda praeguse eluga, kuid tol ajal oli see midagi erakordset ja uskumatut.
Mida saite eluks kaasa oma juhendajatelt? Mida nad teile õpetasid?
Nad andsid mulle kaasa maailmapildi ja panid paika dirigeerimise füüsilise külje. Dirigeerimine on ju mõneti sinu enese muusikaliste ideede ja kõlakujutelmade tõlkimine reaalsetesse žestidesse, et inspireerida koori neid väljendama. Siin on tegemist ratsionaalse või intellektuaalse ning intuitiivse ühendamisega.
Račevskisel on dirigendina olemas visiooni- ja impulsiintensiivsus, fokuseeritus ja muusikaliste impulsside värskus. Kokars on laiendanud seni tuntud maailma, ta pole kartnud eksperimenteerida ja minna tundmatusse. Kokars oli muusikale lähenemisel väga paindlik ja temas oli sügav sisemine tugevus. Tema dirigendikäekirja iseloomustas suur manuaalne plastilisus. Ja loomulikult kandis ta endas erilist energiat ja oli hästi kirgas inimene.
Kas õpingud kulgesid sujuvalt? Nõukogude armeesse ei võetud?
Võeti. Mul oli muusikaakadeemia õpingute ajal kaks aastat n-ö kohustuslikku puhkust seoses ajateenistusega Nõukogude armees.
Pärast olite üks Riia noortekoori Balsis asutajaid. Kas oli teisigi kooslusi?
Jätkasin õpinguid ja algatasin koos kolleeg Māris Kupčsiga noortekoori Balsis. Olime siis vaevalt kahekümneaastased. Olime muidugi naeruväärselt noored — lauljate keskmine vanus oli kuueteistkümne-seitsmeteistkümne aasta ringis. Selle koori loomine läks aga väga edukalt, me olime oma tegevuses väga aktiivsed ja ambitsioonikad, võtsime osa ka rahvusvahelistest konkurssidest. See kõik oli 1980. aastate teises pooles, perestroika ajal.
Samal ajal toimus ka väga oluline pööre minu muusikuteel, nimelt kutsuti mind Riia džässisekstetti bassi laulma. See oli tol ajal väga tunnustatud ansambel, mis tegi koostööd Läti Raadio bigbändi ja teiste kohalike džässmuusikutega. Osalemine selle ansambli töös sai mu elus väga tähtsaks ja haaras peagi suure osa mu ajast. Juba mõne aasta pärast õnnestus mul tutvustada ansamblile hoopis teistsugust repertuaari — me hakkasime eksperimenteerima nüüdismuusika ja varajase muusika repertuaariga. Varajane muusika on alati olnud minu suur kirg. Esitasime küllaltki palju madrigalimuusikat.
Peagi sai teist Läti esinduskoori, Läti Raadio segakoori üks dirigente.
1992. aastal kutsus Läti Raadio koori peadirigendiks ja kunstiliseks juhiks määratud Sigvards Kļava mind endaga koostööd tegema. Me ehitasime selle koori uuesti üles ja viisime ellu oma kunstilise nägemuse. Nüüd oleme juba aastaid koos tegutsenud. Läti Raadio koor on läbi teinud mitmeid arenguetappe. Varem oli ta märksa suurem, kuid nüüd laulab selles kakskümmend neli muusikut ja see on väga mobiilne ansambel. Lisaks n-ö tavalisele koorirepertuaarile olen püüdnud siin edasi anda oma armastust kammerkoosseisu vastu ja jagada sellealaseid musitseerimiskogemusi. 1990. aastate keskpaigast olen andnud kontserte koori baasil loodud väiksema ansambliga, mida nimetame Läti Raadio Kammerlauljateks. Olenevalt repertuaarist osaleb ansambli töös viis kuni kaksteist lauljat. Selle kooslusega oleme esitanud varajast muusikat, näiteks madrigale, aga põhiliselt siiski keskendunud eksperimentaalsele ja nüüdisaegsele muusikale, nagu Berio, Xenakise või Messiaeni looming. Oleme teinud palju koostööd läti nüüdisheliloojatega ja arendanud uuemat vokaalrepertuaari. Ütleksin isegi, et oleme keskendunud uue muusikalise keele arendamisele ja eksperimenteerinud vokaaltehniliste võimaluste avardamisega.
Mis teid muusikuna huvitab ja inspireerib?
Mind on juba varasest koolipõlvest peale huvitanud varajane muusika. Eriti lummasid mind inglise varajase muusika ansamblid. Need on olnud mulle suureks inspiratsiooniallikaks. The Hilliard Ensemble oli minu silmis jumala saadik maa peal, neil on üliinimlike võimetega lauljad. Samasse ringi kuuluvad ka Harry Christophersi The Sixteen, Tallis Scholars ja Sir John Elliot Gardiner ning Monteverdi koor. 1990. aastatel tekkis mul võimalus minna The Hilliard Ensemble’i suvekooli Cambridge’is, kus muide kohtasin ka Uku Jollerit, kes toona laulis Eesti Filharmoonia Kammerkooris. Aasta hiljem õppisin ühe esimese saadaoleva Euroopa fondi toel kolm-neli kuud Londoni Guildhalli Muusika- ja Draamakoolis. Olin selles koolis nagu tavaline üliõpilane, aga ma ei saanud osaleda kursuse alguses ega lõpus. See oli nagu üks lõigukene nende kursusest. Mulle oli see väga oluline aeg. Mul tekkis võimalus sukelduda inglise muusikasse. Üks mu õpetajaid oli Hank Kirby. Kohtasin seal mitmeid muusikuid, keda olin seni ainult plaatidelt kuulanud ja imetlenud. Inglise muusikalised suurmeistrid olid mu vastu väga sõbralikud ja avasid ukse oma salajasse proovisaali. Veetsin päevi vaadates ja kuulates, kuidas töötavad Peter Phillips, Harry Christopher või isegi Sir John Eliot Gardiner, mille üle paljud imestasid. Käisin palju kontsertidel. Loomulikult veetsin suurema osa vabast ajast raamatukogus, kuulasin salvestisi ning avastasin palju olulist muusikat ja esitusi. Siinkohal pean meenutama veel, et tol ajal ei olnud informatsioonile ligipääs nii enesestmõistetav kui praegu.
Tegelemine varajase muusikaga on olnud alati üks osa minu tegevusest. Londonis kogetust on mul oma nägemus olemas. Sain toona väga intensiivselt uut informatsiooni muusika esituse kohta. Minu meelest domineeris õppes tugevalt retoorika mõiste, eriti barokkmuusika puhul. Mul tekkis sisimas nagu mingi konflikt. Enesele ootamatult kogesin selles muusikas üksnes konstruktsiooni, mentaalset manipulatsiooni — heliloojad olid nii targad ja osavad, et teadsid, kuidas saata kuulaja alateadvusesse teatud signaale. Muusika spontaanne maagia haihtus, alles jäi puhas manipuleeriv konstruktsioon ja ma kaotasin selle vastu mõneks ajaks huvi. Ma otsisin igasugusest muusikast kogu aeg neid varjatud retoorilisi kujundeid, ka nende heliloojate puhul, kes pole olnud neist kuigivõrd huvitatud.
Me oleme kasvanud üles barokkmuusikas. Selles mõttes on Mendelssohn ja Brahms Bachi järeltulijad. Schumann on 19. sajandi heliloojaist vast rohkemgi sellega seotud. Ja tänapäeva heliloojad on omakorda klassikute järeltulijad. Mõned sügaval vormistruktuuris peituvad impulsid on säilinud veel pärast mitmeid põlvkondi ja arenguetappe. Vahel heliloojad isegi ei teadvusta endale, et nad järgivad sedasama arengut ja neidsamu printsiipe. Võimalik, et need on olemas nende teose vormis, kuna nad tajuvad muusikat just sel moel. Ma avastasin suhteliselt hiljuti, et heliloojad järgivad neid asju alateadlikult. Arvan, et umbes viisteist aastat tagasi hakkasin ma taas täiel määral nautima varajase muusika helgust ja täpsust ning võisin taas sellesse maailma sukelduda. Ma tunnen end taas koduselt Bachi „Jõuluoratooriumi” esitades. Mul oli võimalus juhatada seda mõne aasta eest Riias.
Minu huvid on tänapäeval muidugi teisenenud ja ausalt öelda ma isegi väldin praegu oma keskse huvi määratlemist. Kui tegutsesin Läti Raadio kooriga ja tegin otseselt koostööd heliloojatega, avastades endas ja kooris uusi võimalusi, valdas see energia mind ja hakkas mu elus domineerima. Seda võiks nimetada eksperimentaalseks perioodiks. Koostöö heliloojatega oli tihe ja pikaajaline, tellisime iga viie aasta tagant uue teose. Ma nimetaksin seda pidevaks interaktiivseks vooluks. Iga uus teos ei ole asi iseeneses, vaid osa ulatuslikumast arengust, uuringu osa ja uue muusikalise maailma avastamine, ning sellisel moel on areng loomulik ja orgaaniline. See on alati olnud seotud kogu maailma kvaliteetse nüüdismuusika esitamisega, mitte ainult läti heliloojate esiettekannetega.
Aasta algul kõlas teie juhatusel kava Pärdi ja Bachi loomingust Arvo Pärdi keskuses. Bachi ja Pärdi kõrvutamine on olnud EFK kavades ka Tõnu Kaljuste üks põhimõtteid. Kuidas teie lähenete nende meistrite loomingule?
Minu silmis muudab selle kombinatsiooni väärtuslikuks äratundmine, et mõlema helilooja looming väljendab ehedat inimlikku kogemust. Ma olen üks neist, kes peab oluliseks, et muusikal oleks seos eluga. Muusika ei ole läbini abstraktne nähtus, kuigi teatud määral ta seda muidugi on. Oluline on aga, et muusika väljendab inimese olemust, seda, kes me oleme ja millisena me ennast maailma kontekstis näeme. Ta puudutab väga olulisi küsimusi: elu ja surma ja armastust, teadvelolekut, jumalikku… Minule on tähtis avastada muusikas metasõnumeid. Suurte meistrite teostes on olemas küll ka abstraktsed väärtused, see, kuidas toimib konstruktsioon kui selline. Selle erinevatel elementidel on oma tähtsus, sügavus ja ilu, aga mina mõistan muusikat siiski eelkõige kui metasõnumit elust ja teispoolsusest, jumalikkusest. Ja ma näen Johann Sebastian Bachi ja Arvo Pärdi loomingus seda sõnumit väga selgelt. Bach on loomulikult retoorikas väga meisterlik, ta kõneleb oma elust ja tõekspidamistest, armastusest, kirest. Bachi elus on olnud väga palju kogemusi. Tänapäeval peetakse sellist elu, kus on nii palju isiklikku valu ja kaotusi, dramaatiliseks katastroofiks. Meie ajal tegelevad inimesed sel puhul aastaid teraapiaga. Bach oli sügavalt usklik ja ta suutis muusika kaudu edasi anda oma hingelisi läbielamisi. Tema muusika ei ole lihtsalt puhas ilu iseeneses. Bach kõneleb inimelu olulistest aspektidest ning elust ja maailmast üldisemalt. Ma näen seda ka Arvo Pärdi loomingus. Selle muusika ilu ja energia on ausa, autentse sõnumi teenistuses. Selle muusika looja on inimene, kes on läbi elanud sügavad, sisemust muutvad protsessid, mis haaravad meid nii alateadlikul kui teadlikul tasandil. Me tunnetame seda nende muusikat kuulates. Loomulikult on Pärdi loomingus olemas ka suurepärane konstruktsioon, imeline kunstiline nägemus, selge vaade ja tehniliselt huvitavad ideed. Minu jaoks aga on siin eelkõige tegemist sügava inimliku kogemusega ja võimega seda muusikas edasi anda. Mõlemaid heliloojaid iseloomustab see, mis on omane kõigile suurtele meistritele — nad suudavad luua seose eluga, elusolendiga. Siin pole lõplikku tõde, mida oleks võimalik seinale naelutada, et öelda üheselt, millest see muusika kõneleb. Sisu on kogu aeg muutumises. Teos peegeldab inimeste elu ja ümbritsevat maailma üha uueneval moel. Enamasti püüan ma küll üldistusi vältida, aga see on ilmselt üks asi, miks nende meistrite muusika inimestele nii tugevasti mõjub.
Samal ajal oli teil ees ka uus salvestusprojekt Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja pianist Kalle Randaluga — salvestasite Liszti „Via crucise” ning Pärdi teostest „Solfedžo”, „Naise alabasterkannuga”, „Zwei Peteri” ja „Summa”.
Siingi on tegemist väga kauni „kollektsiooniga”. Liszti „Via crucis” on ebatavaline teos ning selle tähendusväli seondub Pärdi ja Bachi loominguga, sellel on sama kvaliteet. Liszti ja Pärdi muusika sobib kokku ka sel põhjusel, et neid seob ühine vaikuse- ja tühjusetunnetus ning sarnane keskendumine detailidele, ükskõik kas akordi- või meloodiakujundile. Mul on hea meel ka selle üle, et meil õnnestus koostööd teha pianist Kalle Randaluga.
2018. aastal pälvis EFK ja Putniņši salvestus Schnittke ja Pärdi loominguga Grammophone’i auhinna.
See oli kahtlemata suur üllatus. Maailmas on olemas nii palju suurepäraseid ansambleid, keda ma imetlen, kes on nii aktiivsed ja salvestavad kogu aeg. Suundumused tulevad ja lähevad ja peab tõdema, et praegu ei ole kummalisel kombel tegelikult õieti Schnittke muusika aeg. Teda esitati kümme-viisteist aastat tagasi väga regulaarselt. Võimalik, et publik oli tema loomingust veidi küllastunud ja vajas sellest repertuaarist puhkust. Selliseid asju juhtub. Mõnda nähtust või heliloojat nauditakse mingil hetkel ja pannakse siis mõneks ajaks kõrvale. Schnittke looming on muidugi tähtsamate kooride repertuaaris, aga seda ei salvestata praegu just tihti. Praegu ei ole Schnittket nii sageli ka kontserdikavades. Ilmselt seetõttu võis kõlada tema looming taas värskelt, aga see on puhtalt minu isiklik arvamus. Salvestuse kvaliteeti on mul muidugi keeruline analüüsida, kuna olen oma tegevuse suhtes alati omajagu kriitiline. Praegu tundub mulle, et koor on edasi arenenud ja suudaks nüüd veel küpsemalt neid teoseid esitada. Tegemist oli siiski pikaajalise protsessi tulemusega, sest tegelesime enne salvestamist Schnittke loominguga põhjalikult, esitasime seda teost kontsertidel üle kogu maailma. Teose interpretatsioon küpses lauljate alateadvuses pikkamisi. Tegelesime süvitsi minnes muusikaliste kujundite ja teose sõnumiga. Schnittke muusika on täis metasõnumeid, näide tohutust muusikalisest sügavusest. See hõlmab informatsiooni erinevaid kihte: Schnittke sisemaailm, intellekt, tema komplitseeritud juudi-saksa identiteet ja tegutsemine Nõukogude Liidu tingimustes. Kindlasti tuleb sellesse maailma süveneda ja seda mõista, muidu jääb muusikaline kogemus üheplaaniliseks.
Peale juba nimetatud kooride olete teinud regulaarselt koostööd ka mitmete teiste nimekate kollektiividega, nagu RIAS Kammerchor, NDR Hamburgi Raadio koor, SWR vokaalansambel Stuttgart, Rootsi Raadio koor, Hollandi Raadio koor jt.
Koostöö erinevate maade kooridega õpetab väga palju. Oleme kolleegidega seda palju arutanud. Ei tahaks muidugi minna üldistuste libedale teele, aga tundub, et orkestrimaailm on väga kosmopoliitiline. Kõik olulised orkestrid on rahvusvahelise taustaga, seal mängivad erinevaid kool- ja keskkondi esindavad muusikud. Erinevate temperamentidega isiksused ja dirigendid kujundavad orkestri nägu, niisamuti nagu ka repertuaar ja strateegia. Kuigi muidugi on igal orkestril oma iseloomulik kõla.
Kooride puhul tundub kohalik kultuur olevat palju olulisem. Ma ei tea, miks see nii on. Eesti Filharmoonia Kammerkooris ei laula välismaalasi. Samamoodi on lood Lätis ja Rootsis. Hollandis on teisiti, seal on tegu rahvusvahelise taustaga kollektiiviga. Niisamuti Collegium Vocale Gentis, kellega mul on olnud õnn koostööd teha. Selle liikmeskonnas on belglased vähemuses. Siiski esindavad koorid erinevaid lokaalseid suundumusi. Põhjusteks võivad olla kohalik keel, repertuaarivalik, oluliste dirigentide mõjutused. Koorid on väga erineva iseloomuga ja erisused nende vahel on suuremad kui orkestritel. Väga tähtis on õppida liiklema erinevate karakterite vahel. Aga muidugi on mul peas olemas oma ideaalne kõla ja teadmine, kuidas seda kujundada. Loomulikult pole võimalik suruda konkreetset kooslust oma kontseptsiooni raamidesse. Ajapikku õpid ansamblitelt saadud impulsse aktsepteerima, neid oma interpretatsiooni ja nägemusse sulatama. See on muidugi äärmiselt põnev protsess, mis õnnestub vahel paremini, vahel küll mitte nii põhjalikult, kui tahaks. Ja kooridega regulaarselt suheldes on näha, kui kaugele saab oma ideedega minna. Mõned koorid kipuvad asju unustama ega tule sinuga kaasa ning siis püüad ise nende konteksti sobituda. Aga näiteks BBC Singersi või Rootsi Raadio koori puhul olen märganud hämmastusega, et nad mäletavad ka pärast mõningast pausi kõiki väikseid nüansse ja detaile ja trikke, ja see pole ilmselt niivõrd intellektuaalne kui füüsiline kogemus. On äärmiselt huvitav, et nendega paari aasta järel kohtudes on tunne, nagu oleksid proove teinud alles möödunud nädalal. Erinevate kooride iseloom on ka erinev. On ekstravertseid, impulsiivseid, on reserveeritumaid… Mõnda koori on õnnistatud rikkalike omapäraste häältega, mõned sulanduvad perfektselt, mõned suudavad ansamblina koos musitseerida ja egosid tagasi hoida. See on nagu inimestegagi. Seda võiks võrrelda sõprade galeriiga — nad kõik meeldivad sulle, kuid nad on nii erinevad.
Olete olnud aastast 2014 Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigent. Kuidas see koostöö sujunud on?
Ma naudin koostööd Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. See on introvertne koor, nagu seda on ka eestlased ja lätlased oma olemuselt. Seda ansamblit on keeruline lugeda. Sa selgitad, annad neile edasi oma mõtte, oled isegi ehk emotsionaalne — ja ei näe mingit reaktsiooni sellele. Aga kui nad hakkavad laulma, saad kohe aru, kas nad on sinuga samal sagedusel või uitab neil mõte kusagil mujal. Olin selle tähelepaneku üle üllatunud. Mõnda aega tagasi — olin siis ise muusikuna alles arenemas — dirigeerisin kava NDRis, kus toimus väike nüüdismuusika festival. Kavas oli a cappella eksperimentaalne nüüdismuusika ja teine kava oli orkestriga. Nädal varem oli seal dirigeerinud ka Péter Eötvös, kes rääkis, et oli juhatanud Göteborgis ja saanud seal imelise kogemuse orkestriga, kes ei näita oma tundeid välja. Aga kõik oli seotud muusikalise sisuga. Mulle tundub, et EFKga on sama lugu. Ekstraverdid kipuvad üle reageerima. EFK on võimeline jõuliseks emotsionaalseks väljenduseks, aga samas on neis imeline emotsionaalne intelligentsus, võime luua üksikutest impulssidest metatasandit, tõlgendada interpretatsiooni kaudu erinevaid nähtusi.
Mind on alati huvitanud ja lummanud küsimus, kuidas dirigent loob ja kujundab koori kõla. Palun selgitage oma lähenemist sellele olulisele teemale.
Koori kõla kujundamine on multidimensiooniline nähtus, siin on erinevaid aspekte, tehniline pool ja metatasand. EFKl on hea liikmeskond, siin on suurepärased muusikud, kellel on rikas siseelu, muusikaline ja elukogemus, samuti väga ilusad hääled. Hääled on erinevad, sopranirühmas näiteks on lausa terve „pildigalerii”. Lühiajalises perspektiivis ei ole lihtne luua niivõrd erinevast materjalist ühtset sulamit, küll aga pikemas protsessis, kui tekib omavaheline koostöö. Tegu on rikkaliku häälevaramuga, milles on suur valik erinevaid värve. Ei saa öelda, et on olemas püsivalt õnnelikke tulemusi. On olukordi, kus hääled küll resoneerivad, aga tegemist on siiski koori pideva arenguga. Kogu aeg peab olema impulssidele avatud. Püüan vastavalt oma nägemusele muusika iseloomust ja sellest, millist esteetilist väljenduslaadi see vajab, innustada lauljaid avanema, kasutama olemasolevat, potentsiaalset materjali, inspireerida esmalt impulsse ja seejärel valida neist välja teatud osa, mis võiksid konkreetse teose atmosfääris toimida. Aitan lauljatel saada teadlikuks toimuvast ja sellest, miks just nii oleks hea antud teost esitada. Selles interaktiivses protsessis kasvab koor isiksusena — koor ongi siin konkreetne isik, muusikalisel kooslusel on oma identiteet ja iseloom. Ausas ja süvitsi minevas arengus on see osa orgaanilisest kasvust. Seda võib võrrelda inimese arenguga. Noorena sead endale eesmärgid, mida konkreetselt soovid saavutada, aga tegelikus elus see nii ei lähe — on ideed, töövahendid, aga sa ei tea, kuhu sa välja jõuad. Elus lihtsalt on nii. Iga uus inimene tuleb oma energiaga ja võib anda mingi impulsi, nii et me näeme muusikateost täiesti uues valguses.
Milline tundub teile väljastpoolt vaadates Eesti väike muusikaringkond?
Arvan, et ma olen siin just sel põhjusel, et mulle meeldivad eestlased ja eesti muusika. See on imeline väike maailm, heliloojate „taevas”, nende mõttemaailm on väga avar. See on väga rikastav kogemus. Mulle meeldib ka siinne mentaalsus ja see seondub minu eelmise mõttega koori kohta. Eelkõige tooksin esile emotsionaalset intelligentsust, millega siin nähtusi käsitletakse. Ja siin tegutsevad omanäolised ja huvitavad isiksused. Seda on kultuurielus tunda, inimesed on kasvanud isiksusteks orgaaniliselt.
Millistest võimalustest tunnete EFKs töötades puudust?
Oleksin õnnelik, kui oleks võimalusi tuua ettekandele suurejoonelisi oratooriume, sest meil on väga hea koostöö Tallinna Kammerorkestriga. Nende püsikoosseisus on ainult keelpillid. J. S. Bachi mahukamate teoste esitamiseks on vaja kaasata ka teisi instrumente ja sellest on kujunenud probleem. Selliseid institutsioone ei ole ka just palju, kellel puudub oma kontserdisaal — on hea, et saame mujal esineda. Need on praktilised küsimused ja soove on alati. Küll aga on kooril ja minul isiklikult hea koostöö EFK direktoriga, see on olnud tihe algusest peale ja aastatega kasvanud. Hea suhe on ka ülejäänud personaliga, kes aitab projekte ellu viia, isiksustega EFK kontoris. Niisamuti on meil head koostööpartnerid, näiteks Tõnu Kaljuste.
Millised koostööprojektid eesti heliloojatega on EFKl kavas?
Oleme EFKga sellises muusikalises aias, mis lubab meil kasvada ja õitseda. Koostöö eesti heliloojatega jätkub ja sellega tuleb pidevalt tegelda. Mulle meeldib seda võrrelda aednikutööga, kus mõned taimed kasvavad kergemini ja teistele tuleb eraldi aega pühendada. Vahel kulub teoste valmimiseni aastaid. Viimati oli üks suuremaid projekte Robert Jürjendali loomingust, kevadel tuleb esiettekandele Toivo Tulevi uus teos — tema loominguga olen ma tegelnud palju aastaid Läti Raadio koori juures. Helena Tulve kirjutab samale kontserdile uue teose, tegemist on meie teistkordse koostööga. Uueks hooajaks kirjutab uusi teoseid Ülo Krigul. Tulemas on Märt-Matis Lille ulatuslik muusikalavastus „Suidsusannasümfoonia”. See on koostöö lavastaja Tarmo Tagametsaga ja põhineb eesti mütoloogial ja soome „Kalevalal”. Lavastus esietendub 2019. aasta augustis Mooste folgikojas. Teeme koostööd ka Mehhiko Elektronmuusika Instituudiga ning eesti heliloojate Maria Kõrvitsa ja Marianna Liigiga, kes kirjutavad uusi teoseid elektroonikale ja koorile.
Vestelnud MIRJE MÄNDLA