Jérôme Brunetière: „Keskendume ainult kunstilistele ideedele ja parimatele artistidele. Ma ei usu, et ooperit saab produtseerida turundusreeglite järgi.“
Lõuna-Prantsusmaa väikelinn Aix-en-Provence on paljude teadvusse jõudnud eelkõige tänu muusikafestivalile, mis toimub seal igal suvel ühe kuu jooksul ning on nimetatud selle linnakese järgi. 73 aasta jooksul ooperisõpradele kohustuslikuks sündmuseks kujunenud Aix-en-Provence’i festivali telgitagustest räägib selle üks korraldajaid Jérôme Brunetière.
Teie prantsuskeelne ametinimetus secrétaire général tekitab Eesti publikus huvi. Milline on festivalil teie vastutusala?
Selle Prantsusmaa ooperiteatrites üsna traditsioonilise ameti alla käib kõik publiku, piletimüügi ja kommunikatsiooniga seotu. Olen seda ametit pidanud 2007. aastast, kui Aix-en-Provence’i festivali juures tööd alustasin. Minu korraldada on ka haridusprogrammid, mis on festivalil väga tähtsad. Eelmisest aastast tegelen ka festivali juurde kuuluva akadeemia ja Vahemere programmiga, mille raames koolitatakse noori artiste: lauljaid, pianiste ja dirigente. Väga oluline uus asi on naisdirigentide residentuuriprogramm, et teadvustada nende tegevust professionaalses muusikamaailmas. Pakume arenguvõimalusi ka heliloojatele ja libretistidele. Igal aastal koguneb ka Vahemere maade noorteorkester, mis koosneb kolme kontinendi muusikutest: neid on Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast ja Lõuna-Euroopast. Kõigi nende programmide ja minu tegevuse eesmärk on tutvustada ooperit kui põnevat kunstivormi ja väljendusvahendit.
Suviti peetakse maailmas väga palju festivale. Millisel kohal on nende hulgas Aix-en-Provence’i festival? Millised on selle tugevused ja millel teie rõhuasetus, et teistest eristuda?
Tegutseme suveperioodil üsna lühikest aega – neli nädalat –, sel aastal 30. juunist 25. juulini. Selle aja jooksul pakume kaheksas etenduspaigas väga mitmekülgset repertuaari, nii oopereid kui ka kontserte. Meil tuleb sel aastal välja koguni kaheksa uut ooperiproduktsiooni – maailma festivalikaardil üsna ainulaadne asi. Traditsioon on ette kanda ka Mozarti ooper ning sel aastal on kavas „Figaro pulm“. Muidugi jätame eraldi ruumi uudisloomingule: tänavu esietendus Saariaho-Oksaneni vapustav ooper „Innocence“ („Süütus“), millest kõik räägivad juba pärast paari etendust!1
Meie festivali lavastuste puhul ei tasu oodata klassikalist käsitlust. Tahame publikut üllatada ning seetõttu on lavastuste uuenduslikkus ja nende erisugune käekiri oluline. Ainulaadne on ka see, et meil ei ole festivaliorkestrit, vaid kutsume neid mitu: sel aastal saab kuulda koguni kuut orkestrit. Näiteks ooperites „Innocence“ ja „Tristan ja Isolde“ mängib võrratu Londoni Sümfooniaorkester, esimese puhul Susanna Mälkki ja teises Sir Simon Rattle’i käe all, „Falstaffis“ aga Lyoni Ooperi orkester, mida juhatab Verdi-ekspert Daniele Rustioni.
Inimesed on meie festivali üles leidnud: nad reisivad ooperi pärast, et saada kontsentreeritult väga erinevaid elamusi, mis raputavad ja üllatavad.
Aix-en-Provence’i festivali secrétaire général’i Jérôme Brunetière’i hallata on publik, piletimüük ja kommunikatsioon.
Foto: Vincent Beaume
Kas festivali programmi koostades lähtutakse ainult kunstilistest kaalutlustest või mõeldakse ka sellele, mida külastajad näha sooviksid?
Keskendume ainult kunstilistele ideedele ja parimatele artistidele. Kui festivali kvaliteet on väga hea, siis on seda ka lihtne turundada. Ma ei usu, et ooperit saab produtseerida turundusreeglite järgi. Loomulikult teame, mis inimesi huvitab või mida nad hindavad, ja teame ka seda, et „La traviatat“ on lihtsam müüa kui nüüdisaegset tellitud helitööd, kuid meie otsuseid see ei mõjuta. Minu meelest on meie tugevus see, et oleme suutnud üles ehitada festivali, mis ei sõltu kommunikatsioonist, vaid põhineb tegelikkusel ehk sellel, mida inimesed ise on Aix-en-Provence’is kogenud. Kui teatakse, et kvaliteet ja meeldiv üllatus on tagatud, siis tullakse ka kohale. Ise aitame kaasa ainult infot jagades.
Turundust oleme teinud eelkõige pandeemiast tingitud olukorra tõttu: oleme piletiostjatele kinnitanud, et kui olukord halveneb, siis ostame piletid tagasi. Jagame infot ka selle kohta, et tagame festivali turvalise külastamise, mis tähendab, et etendusele tulles peab näitama ette oma vaktsiinipassi või koroonatesti negatiivse tulemuse. See ei paku kellelegi lõbu, kuid nüüd teame, et see protseduur on lihtne ja toimib. Olen saanud ka positiivset tagasisidet: kontrolli läbinud ja saali pääsenud inimesed saavad rahulikult keskenduda ainult etendusele.
Kuidas on publiku huviga sel aastal? Kas ollakse pigem ettevaatlikud või on inimestel kange tahtmine kultuuriüritustel käia?
Märtsis-aprillis müüdi pileteid viiruselaine tõttu vähem kui tavaliselt, kuid praeguseks oleme jõudnud harjunud tasemele ning huvi on sama suur kui eelmistel aastatel.
Kas olite ka „Innocence’i“ idee sünni juures? Ooperi loomeprotsessis osalesid tuntud tegijad: helilooja Kaija Saariaho, libretist Sofi Oksanen ja dirigent Susanna Mälkki. Kuid selle tellimise taga olid samuti suured jõud, koguni viis ooperiteatrit: Aix-en-Provence’i ooperifestival, Covent Gardeni Kuninglik Ooper, Soome Rahvusooper, San Francisco Ooperiteater ja Hollandi Rahvusooper. Kuidas nii võimas koostöö alguse sai?
Kaija Saariaho on üks tähtsamaid elavaid ooperiheliloojaid ning seetõttu oli loomulik, et tellisime ooperi just temalt. Saariaho loomingut on palju juhatanud Susanna Mälkki, kes on tuntud just nüüdismuusika interpreedina, mistõttu oli ka tema valik ilmne.
Ühistellimused on tavapärased, kuid seekord on erakordne nii suur koostööpartnerite arv – koguni viis. Olime aastaid omavahel kontaktis ja vahetasime mõtteid, et leida parim lahendus. Kõigile kompaniidele on suur au selles tellimuses osaleda, kuid nii saab jagada ka kulud. Loomulikult soovitakse seda lavastust näidata ka oma teatris. 2022. aasta oktoobris esietendubki „Innocence“ Soome Rahvusooperis, teiste teatritega on veel läbirääkimised pooleli.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor on Aix-en-Provence’i festivalil varem kaasa teinud 2011. ja 2013. aastal. Miks otsustati ka seekord just Eesti koori kasuks?
Kutsusime EFK, kuna teie koor tagab kvaliteedi. Nii lihtne see ongi.2
Ilmselgelt on ooperi lavaletoomine seotud väga suurte kuludega. Kuidas te selleks vahendid leiate?
Meil on saavutatud hea tasakaal riikliku finantseerimise, piletitulu ja erarahastamise vahel. Festivali eelarvest moodustab riigi tugi umbes 30–35%, millest üks osa tuleb Prantsuse kultuuriministeeriumilt ning teine osa kohalikult omavalitsuselt, Aix-en-Provence’i linnalt. See ei ole suur summa, kuid hädavajalik, et festivali elus hoida. Piletimüügist tuleb pisut üle 20% kogu tulust. Muidugi on oluline osa ka fundraising’ul – eraettevõtetest või üksikisikutelt saadud raha osakaal tõuseb järjest. Muide, Aix-en-Provence’i festivalil on Prantsusmaa üks tõhusamaid fundraising’u süsteeme ja meil on kujunenud ka hulk metseene, kes on huvitatud just uute ooperiproduktsioonide toetamisest.
Millised on olnud selle festivali kõrghetked?
Kõigepealt ütleksin, et festivali korraldamine on toonud palju rõõmu: see on suur tiimitöö, kuna mitte keegi ei saa toimida ilma teisteta. Mis puutub mu enda eelistustesse, siis olen väga tihedalt seotud kõigi produktsioonidega, näinud nende arengut ja neisse palju investeerinud, nii et mul on väga tugev side kõigega. Ühe puhul meeldib rohkem orkester, teise puhul lavastus jne, kuid lõpuks on need ju kõik nagu oma lapsed.
1 „Figaro pulm“ ja „Innocence“ on järelvaadatavad ARTE kanalil.
2 EFK on juba saanud kutse osaleda ka 2023. aasta Aix-en-Provence’i festivalil Alban Bergi ooperi „Wozzeck“ lavastuses koos Londoni Sümfooniaorkestri ja Sir Simon Rattle’iga.
—-
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
osales tänavu Aix-en-Provence’i festivalil kahe ooperi lavastuses.
Kaija Saariaho „Innocence“ („Süütus“) Libretist Sofi Oksanen, dirigent Susanna Mälkki, lavastaja Simon Stone. Osades Magdalena Kožená, Sandrine Piau, Tuomas Pursio, Lilian Farahani, Markus Nykänen ja Vilma Jää. Londoni Sümfooniaorkester.
Richard Wagneri „Tristan ja Isolde“ Dirigent Sir Simon Rattle, lavastaja Simon Stone. Nimiosades Stuart Skelton ja Nina Stemme. Londoni Sümfooniaorkester.