Kontserdielamus. Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert Belgias oli südantsoojendav

Eesti filharmoonia kammerkoori ja Flandria sümfooniaorkestri ühisel turneel antakse Kristiina Poska juhatusel Belgias, Prantsusmaal ja Hollandis kokku kaheksa kontserti. Muusikud esitavad kava, mis võib esmapilgul tunduda sünge, kuid vaimustab oma rahuliku helgusega. Pärast paari ühist proovi Gentis, kust iga päev eri kontserdipaika välja sõidetakse, kõlas see kooslus väga veenvalt.

Tuuri teisel kontserdil Charleroi’s, Brüsseli külje all, kuhu mul Luksemburgist kõige lähem sõita oli, juhatas Flandria sümfooniaorkestri peadirigent Kristiina Poska lavale tulles kontserdi spontaanselt väikese sõnavõtuga sisse, mõtestades kontserdi igavikulist teemat, ja rõhutas just selle helgust ja meeleselgust. See siiras lühike tõlgendus kõlama hakkavast näis publikut puudutavat.

Sotsialismiaja-hõngulise kunstide palee lava kõrval kõrguvate bareljeefide vahel esimesena kõlanud “Siluani laul” viis kuulajad meditatiivsesse meeleollu. Selles instrumentaalteoses keelpillidele nagu kumaksid läbi teose aluseks oleva õigeusupühaku mõtiskluse sõnad, millele igaüks sai oma tõlgenduse anda. Teos on kui meditatiivne palve inimlikkuse ja jumalikkuse ühenduskohas, kuhu pühak oma teel jõudnud oli. Lõpp jäi muusikaliselt lahtiseks, justkui kutsudes igaüht ise seda mõtisklust jätkama. Helides põimusid põhjamaine kargus ja punktuaalsus õigeusu kirikumuusika motiividega.

Olen vist küll viimane eestlane, kes polnud elavas esituses veel “Aadama itku” kuulnud ja nagu kogu kontserdist, kumas ka sellest läbi nii inimese kannatus paradiisi kaotamise pärast kui ka sellega leppimine. Selles oli allumine jumalikule elukorraldusele ja tänulik ühekssaamine oma inimlikkusega, loobumine katsest tõusta jumalikkuseni, rahuldudes inimesena vaid jumalikkuse igatsemisega ja kuigi tulemusetult, siis ka selle poole püüdlemisega.

“Libera me”, mis oli algupäraselt eraldi teosena kirjutatud, tõusis oma värvingu poolest esile, põimides lõpu poole juba kergemat muusikat meenutavaid harmooniaid. Viimases osas “In Paradisum” kõlas orkestri koosseisus mängiv harmoonium muretult ja kergelt nagu akordion.

Osa tuuri kontserte oli ette välja müüdud, kuid Charleroi’ kontserdipaik puupüsti täis ei olnud. Ohvitseride maja meenutava ja eestlase jaoks võõristavast ajastust pärinev saal moodustas müstitsismi riivava muusikaga terava kontrasti, kuid vahest oli see selle võrra mõjusamgi. Suuremas osas ilmselt kohalikest koosnevale publikule oli silmnähtavalt muljet avaldatud ja nad võisid olla õnnelikud sellise tasemega kontserdi üle oma kodukohas. Kuna üks kontsert toimub ka Brüsselis, läheb lõviosa kohalikke eestlasi ilmselt sinna.

Kontsert oli väga südantsoojendav ja täitis kindlasti ka kõige nõudlikuma kuulaja ootused tundlikule muusikalisele tõlgendusele ja esitusele. Ka mu enda janu jõuluajast saadik nautimata jäänud sädelevate ja sillerdavate koorikontsertide järele sai viimaks rahuldatud. Jään kannatlikult ja ühtlasi kannatamatult ootama Eesti filharmoonia kammerkoori tulevasi koostööprojekte ja kontserte Luksemburgi piirkonnas.