Pandeemia tõttu (ei saa kahjuks koroonast ikka veel minevikus rääkida) on omamoodi väike ime, et Eesti filharmoonia kammerkoori Belgia ringreis, sekka kontsert Pariisis, kenasti toimuda sai. Kõigest veidi enne tuuri algust suurendati Belgias kultuuriasutuste ruumikasutust 70%-ni ja kammerkoori 16 liiget jõudsid mõned päevad enne kontserdireisi lõpetada koroona põdemisele järgnenud karantiini. Kui tuuri eelviimasel päeval näis, et saabki kõik õnnelikult ühele poole, siis viimase kontserdi eel, mis pidi toimuma Hollandis Arnhemis, tuletas loodus end teistmoodi meelde: tuuleiilid ja langevad puud sundisid hollandlased kodudesse ning kogu turnee ajal Gentis resideerinud kammerkoori „kodulinna” jääma.
„Aadama itk” DNA-s
Eestist märksa rangemate piirangute küüsis olnud belglased oskasid kõrgel tasemel kultuurielamust iseäranis hinnata.
Kui Eesti filharmoonia kammerkoor on Arvo Pärdi „Aadama itku” esitanud nii palju kordi, et teos on samahästi kui nende DNA-s, siis Flandria sümfooniaorkestri senised kogemused Pärdi muusikaga on olnud põgusad. Mitte aga muidugi orkestri peadirigendil, Euroopas suuri tegusid teinud Kristiina Poskal. Teiseks esitatud teoseks valis Poska Fauré „Reekviemi”, mis on just Kesk- ja Lääne-Euroopas inimeste mällu ja südamesse talletunud. Nüüd sidus dirigent teosed tervikuks – süngeks ja samal ajal helgeks.
Nagu Poska enne igat kontserti sissejuhatavas kõnes publikule mainis: selle, mida Aadam kontserdi esimeses pooles otsib, leiame muusikaliselt Fauré „Reekviemis”, eriti selle viimases osas „In paradisum”, kus leitakse paradiis, mille Aadam oli kaotanud.
Palju oleneb akustikast
Igas kontserdisaalis on alguses harjumatu, palju oleneb akustikast. Salumäe sõnul oli reisi eredaim kogemus Pariisi La Seine Musicale. „Arhitektuuriliselt ülipõnev! Ka Gentis asuv orkestri De Bijloke kodusaal, mis on tehtud vanasse hospidali, oli väga hea. Ja pisikeses Hasselti linnas oli super kontserdimaja.”
Salumäe osutab belglaste ja eestlaste sarnasusele, mis tegi suhtlemise lihtsaks. „Flandria orkestri kõla on kargelt soe. Nad on oma toonilt sirgemad kui näiteks Saksa orkestrid, samas mitte igavad, sest muusikaliselt emotsionaalne skaala on väga lai,” räägib ta. Ja ka Pärti oskab Flandria sümfooniaorkester Salumäe sõnul väga hästi mängida. „Oleme kuulnud erinevaid otsinguid orkestritel. Pärt võib tunduda nooditehniliselt lihtne, aga õiget tunnetust on raske saavutada. Kõik sõltub ikka dirigendist. Kindlasti üks parimaid dirigente ja orkestreid, kellega Pärti esitada.”
Kontserdireisi Fauré teose solistid olid sopran Hana Blažíková ja bariton Roderick Williams, mõlemad on tuntud ja hinnatud lauljad. „Williamsi bariton on imeline, olen tema häälest ja musikaalsusest lummatud,” märgib Salumäe.
„Muusika, mis tõstab kuulaja sisemiselt üles ja on korraga nii sünge, helge kui ka lootustandev.”
Fauré „Reekviemi” on kammerkoor esitanud üksikuid kordi, seekord kõlas teos tavapärasest erinevalt. Oreli asemel kasutati sel kontserdireisil harmooniumi, mis andis muusikale teist värvi, Salumäe sõnul prantslasliku puudutuse. „Kahe helilooja puhul võib tõmmata paralleeli intiimsuses, endasse süüvimises ja puhtuseotsingutes. Muusika, mis tõstab kuulaja sisemiselt üles ja on korraga nii sünge, helge kui ka lootustandev.”
Dirigent on oluline
Kammerkoori juhatuse liige Esper Linnamägi ütleb, et juba esimesest proovist tekkis orkestri ja dirigendiga hea sünergia. „Pärdi „Aadama itk” vajab dirigendipoolset sügavat läbitunnetamist. Just dirigent on Pärdi mõistmisel võtmeisik – ta kas tajub Pärdi muusikat või päriselt ei haaku sellega. On ka selliseid kogemusi. Erinevatel dirigentidel on tugevus erinevates repertuaarides ning võib öelda, et Kristiinal on Pärdi muusika ääretult hästi läbi tunnetatud, rääkimata Faurést. See kannab muusikuid ja tõstab publikut kõrgemale.” Meenutuseks: „Aadama itk” kanti esimest korda ette Istanbulis 2011. aastal, kui Tallinn ja Istanbul olid Euroopa kultuuripealinnad. Toona kandis teose ette just Eesti kammerkoor.
Ta osutab ka asjaolule, mis pole kõigi dirigentide puhul iseenesestmõistetav: Poska liigub enne kontserti palju publikuala ja poodiumi vahel, kuulates kõla saali eri paikades. „Kristiina tegeleb palju muusikute sobitamisega konkreetse kontserdimaja akustikasse ja atmosfääri, ta hoolib väga dünaamikast.”
Piirangutest priiks
„Meie valdkonnas on tavaline, et võib minna kuni viis aastat idee tekkimisest kontserdini.”
Pandeemia turneed edasi ei lükanud, plaan oligi jõuda publikuni 2022. aasta veebruaris. Kuid ärevaid hetki siiski jagus, sest veel jaanuaris oli Belgias lubatud kontserdisaali ainult 200 inimest, nii et arutati võimalust turneed lühendada ja teha kaks kontserti päevas. Õnneks siiski piirangud leevenesid ja saali lubati veebruarist täita 70% ulatuses. Samasugust õnne koges kammerkoor ka eelmisel suvel Prantsusmaal Aix-en-Provence’i festivalil, mille piirangud olid kohalejõudmiseni segased. Kui koor sinna jõudis, pidi tänaval maski kandma ja ka laulma maskis (juunikuus!), kuid vahetult enne kontsertide algust võeti piirangud maha ja pikalt ette valmistatud turneel sai kenasti esineda.
„Veidi tegime ka lokaalset muusikaajalugu. Sümfooniaorkester oli üle hulga aja väikses linnas Hasseltis (77 000 elanikuga linn – toim), ka Roeselare’is esinevad nad harva. On olnud põnev ka kohalikku kontserdielu elavdada.” Linnamäe sõnul on väga oluline välismaal esineda. „Kammerkoor on üks rahvusvahelise muusika osalisi. Selleks et hoida kontakte ja pakkuda Eesti kultuuri välismaal, peab leidma võimalusi ja tegema seda parimal tasemel.”
Pikemat intervjuud Kristiina Poskaga saab lugeda 25.2 LP-st.
