Koor ei pea püsima omas nišis. Väikesed katsetused ja teiste distsipliinidega suhtlemine hoiab kollektiivi elus.
Kontsert „Laineile end kingin“ 26. XI Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Kadri Voorand (vokaal ja klaver), Taavo Remmel (kontrabass), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Kaspars Putniņš. Kavas John Cage’i ja Anders Hillborgi teosed, Kadri Voorandi uudisteos.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor on viimastel aastatel Kaspars Putniņši juhtimisel üha enam mugavustsoonist välja pürginud. Üks asi on kavaga eksperimenteerimine: varemgi on saanud kuulda põnevaid koostöökontserte näiteks kitarristide ja spetsiaalselt nendega koos esitamiseks mõeldud teostega Viljandi kitarrifestivalil, tänavustel Eesti muusika päevadel ja „Üle heli“ festivalil otsiti aga ühisosa elektroonikaga.
2015. aasta sügisel ametisse asudes ütles Putniņš Sirbile: „Pean äärmiselt oluliseks, et koorile kirjutaksid muusikat need heliloojad, kes tunnevad kollektiivi põhjalikult.“* Seni olen seda lauset võtnud puhta kullana, aga olen ka näinud, et Putniņš on üha riskialtim. Mingis mõttes on see tervitatav, sest ega koor pea püsima omas nišis, esitades Pärdi ja veel kahe turvalise nüüdishelilooja loomingut. Väikesed katsetused ja teiste distsipliinidega suhtlemine hoiab kollektiivi elus. Eksperimendid tähendavad arusaadavalt seda, et vahel ei saa tehtule anda päris maksimumpunkte, ehkki emotsioonid on üles köetud.
Katsetuste juurde kuulub ka see, et juba pikema aja jooksul on koorile oluline olnud suhestumine uute ruumidega: alati ei pea koor paiknema laval ja publik toolidel turvalises kauguses. Ruumikogemus on tähtis osa koorikontserdist ja muidugi on see nii paljude kooride puhul. Koor võib paikneda ruumi eri punktides või hoopis publikut ümbritseda, kuid sellise esituse õnnestumiseks peab lauljatel olema tugev jalgealune ja usaldus nii dirigendi kui ka üksteise vastu. Nüüd on see vist saavutatud.
John Cage’i „Four2“ segakoorile (1990) esitatigi publiku ümber lauldes. See oli hea muutuste muusika – juhuseprintsiibile allutatud tooniühtsusharjutus, kus pikkade nootide vahel hingamine oleks võinud olla veelgi sujuvam, kuid sellest hoolimata võib esituse üle olla uhke, sest hääled täitsid kaunis ühtlaselt kogu Niguliste avara ruumi ning valitses võrdlemisi aus kõlaline tasakaal.
Anders Hillborgi „Mouyayoum“ 16häälsele segakoorile a cappella(1983–1985) andis aimu Kaspars Putniņši plaanist luua Kadri Voorandi teose esiletõusmiseks turvaline platvorm. Rõõmu tegi see, et nii Cage’i kui ka Hillborgi teos lasksid varasemast märkimisväärselt paremini esile tulla koori läbipaistvatel, õrnadel tooniomadustel, oskusel üksteist kuulata ka keerulistes tingimustes. Hakkama osati saada vokaliisidega, keeruliste kõlavärvimuutustega: neid helisid suudeti Putniņši käe all lihvida nii, nagu oleks kõnelema õppimisega veel aega terve maailm või mõistaks koor ja publik teineteist imeliselt sõnadetagi. Jah, kavatsus võis olla valmistada pinnas ette, et Voorandi teose „Laineile end kingin“ esiettekanne saaks särada, kuid õhtu kirkaim säraküünal oligi juba ära põletatud …
Kadri Voorandi roll on uudisteoses kaalukas, kuid koor on taandatud saatefunktsiooni või jutustajarolli.
Rene Jakobson
Kadri Voorand on uuele avatud noorele inimesele kohaselt eksperimenteerinud kõiksugu žanrides, kuid seostub kõige rohkem ikka uuenduslikku eesti džässi sümboliseerivate ansamblitega, küll intiimsemate triodega, küll elektroonikat kaasavate kooslustega, kus tema niigi võimsast ja kameeleonina muutuvast häälest käib üle elektrooniline katselabor. Mulle endalegi tundub kummaline, kuidas me muusikainimesi, loovisiksusi kastidesse jaotame, ometi on Voorand teismelisest peale vokaalansamblile lugusid kirjutanud ja arranžeerinud – asi see siis kooriloomingut, ka laulupeorepertuaari luua.
Voorandi varasem laululooming (see, mida ta on esitanud džässtrio või teiste ansamblitega) on sageli tuginenud eesti luuletajate tekstidele. Rahvaviisi laulmise põhi on tal tugev lapsest saadik ja see peegeldub märkimisväärselt juba tema uue teose „Laineile end kingin“ segakoorile, soolohäälele, klaverile ja kontrabassile (2017, esiettekanne) tekstis, mis on Voorandi enese loodud. Võime rääkida alltekstist või mitte – iga noor inimene sellist muinasloo ja eepose piirimail „Tsaar Saltaani“ meenutavat poeemi ei kirjutaks. Selle teksti muusikasse valamisega on seotud aga omad raskused.
Lauljate kanda jääb meeletu tekstimassiiv ja ega publikulgi kerge ole, sest selleks et päriselt looga sammu pidada, peaks nina olema pidevalt kavaraamatus või Voorandi äsja ilmunud raamatus, mistõttu jääksid muusikalised sündmused märkamata. Kui helilooja ei ole parasjagu liiga palju kihte kokku kuhjanud, on tekst ilusti esil ning jagub isegi ruumi mõtiskluseks ja Taavo Remmeli improvisatsioonideks – vastupidine stsenaarium olnuks ka tõsine raiskamine, sest Remmeli helimängud kontrabassil oli selle teose üks nauditavamaid osi.
Koori, kellele see teos telliti, on helilooja mu meelest alahinnanud. On küll dialoogi ja koostööd koori ja džässisektsiooni vahel, kuid koor on taandatud pigem saatefunktsiooni või jutustajarolli. Muusikaliselt on selline helge naiivsus omal kohal sellistes laulupeolauludes nagu Voorandi tänavu laulukaare all esiettekandele tulnud neidudekoori laul Liisa Lotta Tombi tekstile loodud „Aga tule“, kus on tähtis innustada ühtehoidmist, rahu ja rõõmu. Millegipärast ei toimi selline lihtsakoeline koorikäsitlus nii hästi Eesti Filharmoonia Kammerkoorile loodud suurvormis, eriti kõrvuti Cage’i ja Hillborgiga. Laulupeol kõlanud segakoorilaul „Elu on lootus ja loomine“ oli isegi keerukam kui mõned suurvormi osad, sest Doris Kareva tekst vist ei virgutanud mõtet nii lihtsast koorikäsitlusest. Näib, et laulupeolaulude komponeerimisel oli Voorandil selge eesmärk komponeerida laulupeolood. EFK-le loodud teose puhul võis aga ühtse teose loomist varjutada soov olla tugevalt oma nägu ning see omakorda võis lisada mõningase soorituspaine, sest nägusid on Voorandil nende teatavast sarnasusest hoolimata tõepoolest õige mitu.
Näiteks vokaalansambli Estonian Voices lauludes Voorand mu meelest sellist lihtsakoelisust ei luba. Kahtlustan, et peamiselt ongi küsimus selles, et liiga suur tekstimassiiv osutas vastupanu ja seda oli keeruline mõjuvalt kujundada nii, et areng kulgeks muusikas veenvalt. Kuulsime justkui kirjut muusikalist lapitekki, mille loogika ei olnud praegu päris selge: jutustus kulgeb omasoodu, teatud elemendid korduvad, kuid tervik ei taha muusikaliselt hästi moodustuda, fragmendid (ja need ei pruugi kattuda tekstiosadega) kipuvad olema liiga eri maailmast. Heas mõttes eristasid Voorandi käekirja paljudest akadeemilistest heliloojatest vokaaliefektid, nii kajakahääli imiteerivad lauljad kui ka elektroonikaga töödeldud vokaalid, mis Niguliste pühaliku kajaga õhkkonnas mõjusid tavatu mõttemallina. Oleme saanud omale uue eepose, mis küll vaevalt kuigi sageli tarvitusele võetakse.
Kadri Voorand ei ole endale teoses vokaalselt kõige tähtsamat rolli võtnud, ehkki tema osa on suurteoses kahtlemata kaalukas, eriti eelviimases ja ühtlasi iseseisvalt kõige terviklikumas ja võimsamas osas „Vii mind“. Kõige enam kartsin tema vokaalis kuulda tugevate, jäikade maneeridega ülepingutamist. Kaua ei olnud vaja oodata. Esimest korda taipasin Voorandi metsikumaid häälutusi võrrelda Siiri Sisaskiga, ehkki tugev džässlaulukool on Voorandi laululaadi tublisti tasandanud. Mõlemal on väga selge omamoodi kõla ja teatud ürgnaise maneer: see on ühtaegu nii tugevus ja firmamärk kui ka oht, millega võib kergesti üle hea maitse piiri libastuda. Voorand vääratas sel libedal kohal õige pisut, kuid jäi veel õnneks püsti.
* Mirje Mändla, Pealelend – Kaspars Putniņš, Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) peadirigent. – Sirp 2. X 2015.