Kontserdielamus
Arvo Pärdi autoriõhtu Pariisi filharmoonias 20. oktoobril
Esinesid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel
Kontsert oli pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale.
Maailma tunnustatuim eesti helilooja, Eesti kuulsaim koor ja kammerorkester – selliseid võimalusi siin Pariisis sageli ette ei tule. Kohalik Eesti kogukond on sündmust oodanud ja elevil. Seega on ettevalmistusedki põhjalikud, mis muuhulgas tähendab parimaid riideid ja kontsakingi, ning teadmist, et tuleb varuda piisavalt aega, et läbi suurlinna jõuda kohale õigeks ajaks.
Tahtmatult tekib võrdlus pühapäevaga ühel kargel südatalvel, kui koos Tudu ja Oonurme sõpradega asutasime kilomeetrite kaugusele rahvamajja lauluproovi. Sarnasus seisneb tundes, et tegu on millegi olulisega, mis eeldab aja planeerimist, ilmale vaatamata teekonna ette võtmist ja teadmist, et kogukond ootab. Et koos ilu luua ja jagada.
Pariisi filharmoonia maja on põneva arhitektuuriga, nagu on intrigeeriv ka tema asukoht liiklustiheda maantee ääres, millest teisel pool algavad pisut kahtlase mainega linnajaod. Kuid hoones sees on selge, et muusikale sobiliku ruumi loomisega on vaeva nähtud. Suure saali kõla on niimoodi timmitud, et helid kanduvad ka ülemistele rõdudele puhtalt ja kirkalt. See ruum toetab perfektset esitust, millest osa saame. Absoluutse kuulmisega õnnistatud tuttav möönab hiljem, et lisaks kunstielamusele oli ta tänulik ka suurpuhastuse eest kõrvades, mida muidu häirib vähimgi ebakõla…
Kaks esimest pala orkestrile on helilooja kõige tuntumate teoste seast, mõlemad tintinnabuli-stiili näited. Nende meelelaadist ja sõnumist saab osa ka minusugune muusikahuviline, kellel klassika iga päev Spotifys ei mängi. Juba esimene Pärdi teos “Fratres” mõjub nagu puhas õhk, kui Harry Traksmanni viiulihelid lenduvad justkui pingutuseta kõrgustesse.
“Fratrest” esmaesitas Hortus Musicus nelikümmend aastat tagasi, seega võib nüüd vaid ette kujutada väikesearvulist, aga teadlikku gruppi gurmaane, kes sellisest kunstist oskasid kohe lugu pidada. Oma järgneva elukäigu jooksul on teost kasutatud tervelt kuues filmis, nende seas ka Hollywoodi loos naftamagnaadist “There WillBbe Blood” ning BBC doksarjas Auschwitzi koonduslaagrist.
Nii nagu “Fratres”, on ka teine esitatud pala “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” loodud 1977. aastal. Siin on meeleolu tekitajaks kumisevad kellalöögid – kerkokellad, mis on igas ajas ja paigas sama sõnumi kandjad – meenutavad ja leinavad.
Minu jaoks oli oodatuim ennekõike hetk, kui lavale liikusid väärikate ridadena kammerkoori liikmed ja algas “Aadam itk”. Varem ei olnud ma seda elavas esituses kuulnud. Ehk seepärast nautisin eriliselt just viisi, kuidas koor jutustas lugu. Lisaks muusikasse kirjutatud dünaamikale aitab loo rääkimisele kaasa selge hääldus, sest kuigi kirikuslaavi keelt ei pruugi mõista, oli tajutav, kuidas lauljad andsid edasi mõtet, mitte sõnu koos nootidega.
“Salve Regina” on teos hoopis teisest puust. Ladina keel, gootilikult karge ja pühalik muusikakude, mis mõjub just oma tiheda ja range struktuuri tõttu.
Sellele järgnes “Te Deum”, mida oli kontserdi lõpus 30 minuti jooksul isegi pisut väsitav kogeda. Küllap nõuab see teos järeleandmatut fookuse hoidmist lauljatelt ja orkestrantidelt. Küllap annab dirigent oma energiat kilovattide kaupa ära. Paraku on minusuguse keskmise kuulaja vastuvõtuvõime kalibreeritud veidi vähema doosi jaoks korraga. Kindel on see, et esitus oli sedavõrd kõrgest klassist, et saab vaid tänu ja uhkust tunda.
Minu jaoks jäi aga kripeldama tunne, et selle muusika tunnetamiseks, selle karge härmatise kogemiseks on parim paik üks tavaline, pigem kehva küttega ja tagasihoidlike pinkidega Eesti kirik. Selline, kuhu jõudmiseks tuleb ilma trotsida ja teekonda aegsasti plaanida, sest kogukond ootab ja ilu ootab jagamist.
Toimetaja: Kaspar Viilup