Kontserdid:
DIETSCH:
21.05 Opéra Royal, Versailles
24.05 MC2, Maison de la Culture de Grenoble
01.06 Konzerthaus, Wien
WAGNER:
19.05 Gymnase, Ars en Ré, La Rochelle
21.05 Opéra Royal, Versailles
23.05 MC2, Maison de la Culture de Grenoble
01.06 Konzerthaus, Wien
03.06 Palau Musica, Barcelona
RICHARD WAGNER (1813-1883) “Lendav Hollandlane”
Kontsertettekanne
Hollandlane: EVGENY NIKITIN (Grenoble, Viin) / VINCENT LE TEXIER (Versailles, Barcelona)
Senta: INGELA BRIMBERG
Daland: MIKA KARES
Georg: ERIC CUTLER
Mary: HELÉNÈ SCHNEIDERMANN (Versailles, Grenoble, Barcelona) / MARIE-ANGE TODOROVITCH (Ile de Ré, Wien)
Tüürimees: BERNARD RICHTER
PIERRE-LOUIS DIETSCH (1808-1865) “Le Vaisseau fantôme ou Le Maudit des mers”
Kontsertettekanne
Minna: SALLY MATTHEWS
Magnus: BERNARD RICHTER
Troïl: RUSSELL BRAUN
Eric: ERIC CUTLER
Barlow: UGO RABEC
Scriften: MIKA KARES
Les Musiciens du Louvre Grenoble
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent: Marc Minkowski
PARIIS – LA ROCHELLE – VERSAILLES – GRENOBLE
15.-27. mai
Kui siiani oleme töökaaslastega mõne reisi kohta kasutanud naljatlemisi väljendit „suitsiidireis“, siis mai lõpu Prantsusmaa turnee omandas selles osas täiesti uue dimensiooni. Viimased päevad Grenoble’is möödusid rahulikumas töötempos, aga reisi esimene pool oli tõeline ellujäämiskursus – seda nii töökoormuse, tavapäratult külma ilma kui täiesti ootamatu ja pideva söögiprobleemi tõttu. Koos positiivsete emotsioonide virr-varriga meie lemmiku Marc Minkowski, meeldiva Grenoble’i orkestri, suurepäraste solistide ja üldse terve ülimalt põnevaks osutunud projekti suhtes, muutus reis lõpuks üpris väsitavaks nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.
Olles tõusnud hommikul kell 3.45, tegelenud tulemata jäänud taksole asenduse leidmisega, unelenud läbi kahe lennu ning saanud hotellitoa kätte alles 7 minutit enne väljumist esimesse proovi, ei saa ma öelda, et oleksin alustanud reisi kangesti kepsakas meeleolus. Seetõttu nöödus minu esimene proov Wagneriga alalõpmata haigutust maha surudes ning pisut pahuras tujus. Kuid Minkowskil on imetabane oskus mõjuda nii positiivselt, et sa lihtsalt ei saa mitte kuidagi olla lõpuni rahulolematu. Lisaks olid solistid absoluutselt võrratud! Ingela Brimberg oli imeline Senta, Eric Cutler võlus Georgi rollis oma kirglikkusega, Bernard Richter (kes sai oma heleda juukselaka ja särava naeratuse tõttu hüüdnimeks Prince Charming) oli alates esimesest hetkest haruldaselt täpne ja kindel ning demonstreeris läbi kõigi proovide ja kontsertide suurepärast tehnikat ja suutlikkust saada hakkama keeruliste olukordadega. Täiesti ekspromt asendas ta Versailles’i kontserdil rivist väljas olevat Eric Cutlerit (tema enda partiid oli omakorda kutsutud laulma Julien Behr, kes samuti võõras kohas vette visatuna ujus auga olukorrast välja). Hollandlase rollis nägime kontsertide käigus kaht erinevat lauljat – Evgeny Nikitin ja Vincent Le Texier. Mõlemad suurepärased, kuigi täiesti erinevad. Seda huvitavam muidugi! Dietschi ooperis oli täiesti ületamatu sopran Sally Matthews Minna rollis, lauldes järjest kaks väga rasket aariat, millest teine oli tehniliselt nii keerukas, et juba esimeses Dietschi proovis aplodeerisid kõik projektis osalenud muusikud tormiliselt. Ja meie kõigi lemmik oli kahtlemata ka soomlasest põhjanaaber Mika Kares, kes ühena kolmest mehest laulis mõlemas ooperis (teised kaks olid Eric Cutler ja Bernard Richter).
Bernard Richter (foto: Tõnu Tormis)
Vincent Le Texier (Foto: Tõnu Tormis)
Esimesed proovipäevad möödusid hullumeelses tempos. Mõlema ooperi ette valmistamiseks oli aega põhimõtteliselt üks päev pluss üks peaproov. Orkestrandid pidid küll olema täiesti üliinimesed, et päevad otsa keelpille saagida ja „pasunaid“ puhuda. Kooril ei olnud otseselt hullu midagi, sest ei Wagneris ega Dietschis ei ole koori osakaal väga suur. Aga orkester ja solistid said ikka tohutu koormuse. Kolmanda proovipäeva lõpuks oli vist ka enamik koorilauljaid juba võrdlemisi kurnatud, sest proovid olid väga pikad ja ülimalt konsentreeritud. Kuid meie lõunanaabri Martinši eestvedamisel läksime neljakesi ikkagi peale 17. mai proovi (mis antud reisi kontekstis lõppes erakordselt vara, juba 18.30) Eiffeli torni vallutama. Imeline vaade hilisõhtusele Pariisile kompenseeris väsimuse.
Annika, Tiit, Kadri-Liis ja Martinš Eiffeli tornis
Pariisi sümbol – Eiffel
Laupäeval, 18. mail sõitsime rongiga La Rochelle’i. (Remargina ei saa jätta mainimata, et nende paikade tõttu, mida me sel reisil külastasime, keerles mu mõtteis väga tihti „Kolm musketäri“, sest just need kohad – Pariis, Versailles ja La Rochelle – on ju Dumas’ raamatust kõige eredamalt meelde jäänud.) Jõudsime La Rochelle’i hotelli õhtul ning ootamatult selgus, et läheduses ei ole ühtegi lahtiolevat poodi ning ka lähimad söögikohad on umbes 3 km kaugusel! Kuna vihma sadas ja ilm oli külm, siis oli see väljavaade üpris masendav. Hiljem muidugi kuulsin teiste käest, et hotelli oli saanud pizzat tellida, aga see info jõudis minuni tubli hilinemisega. Õnneks pidas Hele-Mai oma sünnipäeva ning oli seetõttu pisut näksimist varunud. Tiit Kaljund korjas hotelli kõrval asuvalt vihmamärjalt murulapilt Hele-Mai jaoks kimbukese „tagasihoidlikke aaskäokingi“ (ehk siis mingeid kellukaid ja karikakraid) ning hotelli baarist olime ostnud hingehinnaga pudeli punast veini, aga söögipoolisega ei saanud me kumbki üritusse panustada, sest midagi söödavat meil lihtsalt enam polnud. Vaatasime seltskonnaga Eurovisiooni ning elasime kõik koos väga häälekalt Birgitile kaasa.
Söögimure jätkus ka järgmisel päeval. Õhtul kell 20.30 oli esimene Wagneri kontsert, aga enne seda, päeval kell 15.00 sooritasime fila kammerkoori põhikoosseisuga veel oma a capella ülesastumise La Flotte’i kirikus Minkowski isiklikul festivalil nimega Re Majeure. Söömiseks polnud ei aega ega kohta. Iris, kes koos teiste Wagneri-Dietschi projekti lisalauljatega sai kontserdile eelnenud proovi ajal linnakese peal ringi kooserdada, oli halastusingli kombel toonud meile kamba peale kaks pizzat, mis natuke nälga leevendasid.
Marc Minkowski La Flotte’i kirikus (Foto: Tõnu Tormis)
Õhtul peale kontserti oli Minkowski kutsunud kõik muusikud oma koju vastuvõtule. Mõte oli iseenesest väga armas, aga bussijuhi töögraafiku tõttu jäi enamike lauljate ja pillimängijate jaoks see vastuvõtt väga lühikeseks. Aega anti umbes nii palju, et 1 või 2 klaasi šampust kiiresti sisse kallata ja haarata kandikutelt mõned austrid, teod ja isuäratav avokaadosalati amps. Seegi ülesanne ei olnud lihtsate killast. Rahvast oli palju ja kõik olid kogunenud majja, sest õues – üllatus, üllatus! – sadas jälle vihma.
Esmaspäeva hommikupoolik kulus taas rongisõidule. Seekord tagasi Pariisi. Olin pärastlõunale pannud suuri lootusi, sest põhimõtteliselt oli see ainus vaba pool päeva, kus oleks olnud võimalik uuendada tutvust oma lemmikkohtadega Pariisis. Vihma kallas muidugi nagu pangest ja kõik kohvris leiduvad vähegi soojemad riided olin ma endale selga toppinud. Oleks olnud suurepärane muuseumi külastamise päev, aga kahjuks oli d’Orsey muuseum, kuhu ma väga oleks tahtnud minna, esmaspäeviti suletud. Käisime Tiit Kaljundiga Sacré Coeuri juures ja jalutasime natuke vihmasel Montmartre’il. Üsna pea loobusime siiski mõttest linna peal tuuritada, sest ilm oli enneolematult kohutav. Sõime ühes armsalt kulunud kohvikust väga head veise steak’i, jõime Bordeaux’d ja tagasi hotelli suundudes ostsin metroo sissepääasu juurest endale veel ka kimbu piibelehti. Elu oli täiesti lill.
Teisipäev, 21. mai oli see-eest tõeline vastupidavusproov. Ühe õhtuga kandsime Versailles’ lossis ette mõlemad ooperid. Kokku umbes 4,5 tundi muusikat. Jällegi pean esile tõstma orkestrit, kellele langes kõige suurem koormus. Kuna täpselt meie ees istusid metsasarved, siis ma nägin, kuidas viimase tunni Wagnerist hakkasid nad vargsi sõrmi painutama-sirutama ning üha sagedamini puudutasid nad käeseljaga oma huuli. Kuid see idee – kanda mõlemad ooperid ette ühel õhtul – oli mõnes mõttes geniaalne, sest sisu on neil ju põhimõtteliselt sama.
„Lendav Hollandlane“ vs „Viirastuslaev“
Mõlema ooperi libretode aluseks on omavahel põimunud erinevad legendid Lendavast Hollandlasest ja ooperite valmimise vahel on vähem kui aasta. Pierre-Louis Dietschi ooperi „Le vaisseau fantôme, ou Le maudit des mers“ (“Viirastuslaev ehk Mere poolt neetud”) libreto baseerub Walter Scotti romaanil „The Pirate“, kapten Frederick Marryati lugude kogumikul „The Phantom Ship“ ja veel mõnedel teistel allikatel. Tegelikult oli algne idee kirjutada ooper sellisel teemal ikkagi Wagneri oma, kuid vajaduse sunnil müüs ta selle idee Pariisi Ooperile 500 frangi eest. Pariisi Ooper tellis teose Dietschi käest. Wagner ei jätnud siiski jonni ning kirjutas valmis ka oma „Hollandlase“. Küllap teda oleks lohutanud teadmine, et Dietsch’i ooperit ei ole esitatud peale 1843. aastat. Mainimist väärib ehk ka fakt, et Minkowski valis esituseks Wagneri varaseima versiooni „Lendavast Hollandlasest“, mis muusikaliselt erineb tavaliselt ettekantavast küll vaid pisut, kui tegevus toimub Norra asemel Šotimaal ning ka mõned nimed on hilisemas versioonis teised.
22. mail sõitsime rongiga Grenoble’isse ning reisi viimane osa kujunes rahulikumaks, stabiilsemaks ning söögi mõttes võimalusterohkemaks. Ilm ei näidanud siiski erilisi paranemise märke – kogu aeg oli jahe ja peaaegu iga päev sadas. Viimasel kontserdipäeval juhtus ka üks naljakas lugu. Käisime Hele-Mallega proovi ja kontserdi vahel korraks hotellis ära ning et oleks vähem tassimist otsustasime esinemiskleidid kohe selga panna. Trammis leidsin meid äkki kohalike teismeliste huviorbiidist. Tükk aega ei saanud ma aru, miks nad meid vahivad ja itsitavad, kuni lõpuks tabasin pilgu meie kleitidelt. Ma ei tea, mida need puberteedieas poisid täpselt mõtlesid, aga kujutan ette, et me võisime välja näha nagu mingid nunnad või Jehoova tunnistajad, kes ju ka enamasti liiguvad paarikaupa. Ja ega tõesti, musta krimpleeni riietatud blondiinid ei ole vist vaatepilt, mida kusagil Grenoble’i trammis näha ootaks.
Vahetult enne reisi lõppu saabus mu toanaaber Hele-Mall ühel vihmasel pärastlõunal tuppa kahe väikese tordiga ja ütles, et tal oli kogu selle külmetamise, niiskuse ja väsimuse peale tekkinud tunne, et kui ta kohe kooki ei saa, siis ta läheb peast lolliks. Väsimus oli selle aja peale tõesti juba prevaleeriv tunne. Aga kontserdid sujusid vähemalt kenasti. Marc Minkowskil oli soov teha mõlemast ooperist kontsertlindistus. Õnneks ei olnud ta jäänud lootma ainult kontsertidele, vaid oli varunud kaks lisapäeva salvestuste parandamiseks. Ja oligi hea, sest Wagneri ettekande ajal oli (nagu viimasel ajal tavaks) saali lastud ilmselt jälle terve kopsuhaiguste dispanser. Salvestuspäevad olid küll kaootilised, aga loodetavasti on lõpptulemus natukest segadust, passimist ja hiliste õhtutundideni laulmist väärt.
Järgmisel päeval pärast salvestusi olime juba Eestis. Kui ma enne magamaminekut Facebook’is surfasin, kirjutas üks mu tuttav vaimustunult, kuidas ta oli Stockholmis käinud vaatamas Britteni „Peter Grimes’i“. Kusagil aju tagasopis ärkas mälestus Minkowski tehtud märkuse kohta, et Ingela Brimberg läheb vahepeal Rootsi „Peter Grimes’i“ laulma. Küsisin ruttu oma tuttava käest järele ja tõepoolest! Ingela Brimberg (ehk siis Senta), kes oli alles eelmisel õhtul umbes kella üheksani salvestanud Wagnerit, oli järgmisel õhtul juba Stockholmi Kuningliku Ooperi laval. Hämmastav naine!
Ingela Brimberg (foto: Tõnu Tormis)
/Annika Lõhmus/