Oleme oma kuuajasel USA turneel olnud nüüd täpselt nädal aega. Selle nädala sisse on mahtunud ohtralt sõitmist nii bussi kui lennukiga, neli kontserti ja kaks vastuvõttu. Kontserdid on olnud New Yorkis, Torontos, Ann Arboris ja Columbuses. Täna on viies. Kohas nimega Valparaiso.
Jah, see nädal on olnud tihe. Täna hommikusöögilauas istudes viskasime nalja, et niisugusel tuuril piisab artistil õnnelik olemiseks suhteliselt vähesest. Piisab, kui on tasuta wifi, kõht täis, saab magada kaks ööd järjest ühes hotellis ja süüa PÄRIS nõudest, mis siin maal on pigem erand kui reegel. (Ma ei kujuta ette, kui palju toodetakse USA-s prügi ainult plastiknõudega… parem on vist mitte süveneda.) Kontserdid on olnud väga intensiivsed, aga suurepärase vastukajaga.
Proov Torontos (foto autor Karoliina Kriis)
Vastuvõtud on aga olnud meeleolukad. Esimesel vastuvõtul New Yorkis sattusin juttu ajama meie kohaliku agendi Kerby Lovalloga. Ta tegi koori kohta komplimendi, mille üle Tõnu Kaljuste kindlasti rõõmustaks. Nimelt ütles ta, et tema kõrva jaoks kõlab koor praegu nii nagu oma algusaegadel. Kui Tõnu Kaljuste selle koori lõi, oli tema eesmärgiks olnud selline kõla, mis oleks puhas, klaar ja natuke rahvalaululik, kuid samas professionaalne. Ja see kõla on meie koori “trademark” terves maailmas… Seda oli väga hea kuulata, sest härra Lovallo ei kipu just sageli nii ülevoolavaid kiidusõnu pillama nagu seekord ;)
Teine vastuvõtt Columbuses tuli meile nagu välk selgest taevast, ühe kõige ebamugavama päeva lõpetuseks. Olime startinud hommikul Ann Arbori hotellist noodid ja kontserdiriietus juba kaenlas, sest seekordne kontsert oli otse bussist lavale. Sõitsime mitu tundi, millele järgnes kiire söök ning seejärel kohe proov ja kontsert. Ja siis see ootamatu vastuvõtt, kuhu olimegi sunnitud minema nende riietega, millega pool päeva bussis sai aeletud. Kontrast oli seda suurem, et enamik kohaliku Eesti-Läti seltsi liikmetest, kes olid meie kontserti külastanud ja korraldasid ühtlasi ka vastuvõttu, oli üsna uhkelt üles löödud. Aga kõik need inimesed olid lihtsalt kohutavalt toredad. Enamik neist jäi vanusesse 60-80, aga kui positiivsed ja suurepärase huumorimeelega nad olid! Üks läti päritolu vanem daam rääkis meile, kuidas ta oli 78. või 79. aastal korra Eestis käinud. Nad olid oma grupiga ööbinud Viru hotellis, mis oli loomulikult ülimalt uhke asi. Aga kõikides tubades oli „lutikad“. Mõned naljavennad olid siis enda tubadest „lutikad“ üles otsinud ja sinna hästi kõvasti sisse puhunud, sest nii muutusid need kasutuskõlbmatuks… Teine selle daami vahva lugu rääkis, kuidas nad olid käinud Estonias ooperit vaatamas. Seal oli laulnud „üks hästi paks tenor“, kes lembestseeni ajal rekvisiidi ehk siis voodi katki istus. Segadust oli olnud palju ja etendus jäi korraks katki…
Nii need päevad meil veerevad. Kava on tihe ja kogu aeg tuleb ennast vormis hoida, et kontserdid kõik kenasti tehtud saaks. Aga EFK lauljad on karastunud. Nüüd liigume vist õnneks ka sellistesse kohtadesse, kus ilm läheb järjest soojemaks. Hurraa!
6. veebruar 2017, Valparaiso
/Annika/