Eilne päev möödus kui unenägu, hulkudes mööda LAX lennujaama (kus pole postkaste/marke, sest 9/11 rünnak oli ju! mistap mul on väike virn postkaarte lastele endiselt postitamata, paha) ja läänest kagusse Ühendriikidesse lennates, mis ongi ju hopsti ning mehine kellakeeramine seejuures on märkimisväärseim tõik. No tegelt mitte päris, aga kes sellest ikka lugeda tahab. Nobe lõige ajakulus ja objektil kohal juba pisut peale keskööd.
Ning juba oligi hommik ja Florida päike. +28C. Pärast seda, kui sain Raineri edukalt Miamisse ära saata, rentisin jalgratta ja päev sai alata juba keskpäevast, pisut lääne suunas alates. Niisiis Florida – osariik, mille nimi tuleneb Hispaania keelest, lillerohkuse järgi. (Soovitaksin põnevikele väikest ca.6min klippi youtube-s, kus saksakeelset aktsenti väänav muppetlik puppet selgitab osariikide nimede päritolu (Florida jupike on etteruttavalt 2min16) – https://youtu.be/cKhDO9IruH8 )
Sõitsin alguses rattaga üles põhja, mööda rannikut, ning mind kummastas esimestest hetkedest alates kaks põhilist seika – praktiliselt kogu rannaäär on erastatud ja suhteliselt maitsetu ning kokkusobitamatu rahva-arhitektuur on (õnneks) mattunud lokkava vegetatsiooni alla. Kõik, mis kohalikud ette võtavad, on omamoodi koomusk “the biggest” rubriiki (nagu üleelusuurune puude otsa ehitatud laev) või siis laiskusest loomuldane allaheitlus habesamblikust lookas puude ees (mis on mõistlikum). Lisaks väikeste sisalike slaalom, kelledest pilte ei õnnestunud teha (numbrites – hukkunuid:0, pääsenuid:37)
Vestlesin täna mitme kohalikuga. Mitte, et mulle ilgelt meeldiks seda teha, vaid pigem, et teised meist ei peaks. Rindereporter võtab kuuli ja langeb.. joovastava sõbralikkuse ohvriks! Sest seda kohalikud vaieldamatult on. Jack ei tahtnud, et ma teda pildistaks. Küll aga lubas ta teha jäädvustuse oma uutele külmastvõetud sõpradele maailma pahumpoolel, enda lustakast postkastist. Tema rääkis, et Sarasota on ametlik Lightning Capital of the States (tlk Välkude pealinn). Nimelt pidid välgud sähvima ohtralt siin maist septembrini, mistap ta jala ei käi ning eelistab olla liikuvas Faraday puuris (tuntud ühtlasi autona).
Oma teise, kantava raadioga varustatud kohalikuga, kohtusin ma pargis vahetult pärast seda, kui olin libedal murul oma põlve puruks kukkunud (õnneks olen ma see anomaalia, kes doonoriks ei kõlba, kuivõrd mu veri tahkub enne kotti voolamist). Tema raadios laulis ansambel the Guess Who. Mitte ainult American Womani esitaja, vaid ka üleriigiline ahistajate lemmiktervitus! (Jep, Lenny kõigest coverdab seda) Mistap ei põiknenud ma normist ja ütlesin bändi nime, kes esines härra raadios ja positiivne side oligi loodud. Terry on kohalik hipitaat, 5 lapse isa. Kuulasime Rollinguid ja vestlesime 60-70.a USA ja UK bändide erinevustest. Ta suitsetas samal ajal ohtralt kõiksugu rohelist puru, millest enamik näis kahtlast päritolu ja mille kogemisest ma edukalt veenvalt keeldusin. Igatahes ütles ta, et see vaade Sarasotale (olles seljaga tegelikult linna suunas, autori tähelepanek..) on tema lemmik. See olla ainus paik siin linnas, mida ta tahaks omada. Õnneks on see avalik, sest ta tahaks seda nagunii kõigiga jagada.
Otsustasin sõita üle suure silla saarekesele, mida Terry pelgas kui tuld, aga nentis, et ka sealt on hea vaade üle Mehhiko lahe, tagasi tema maale. Igatahes kohtusin tagasiteel retroautoentusiastist Fredi ja Fey-ga. Fred oli pensionile jäänud majandusteaduse õppejõud ning ta ütles, et nad on Conneticutist ja nad pole üldsegi kurvad, et me sel reisil sealt läbi ei käinud. Ka nemad tulid külma eest pakku ning soovitasid kõigil endi eeskuju järgida. Nad nimetasid end natsionalistideks kohe vestluse alguses ja ütlesid, et valisid Trumpi, sest Obama oli liiga vasakpoolne olnud. Kogu meedia pidi valetama, sestap nad usuvad ainult Foxi uudiseid, mis pidi nende arvamuse järgi olema mitte media, vaid medium (tlk-s ‘kesktee’ (autori märkusena märgin ära oma kardinaalse eriarvamuse, kuivõrd tegemist siiski peen-rahvusliku ringhäälinguga)). Nad olid väga mures sündmuste pärast Rootsis immigratsiooni teemal (Trump pidas nimelt tänase presidendi päeva eelõhtul kõne, kus viitas sündmustele põhjalas, mille ta järgmisel hommikul rootslaste täpsustavate küsimuste peale tagasi võttis). Küll aga olid nad avasüli valmis vastu võtma sõprust Putini Venemaaga. Mistap ma soovitasin soojalt oma rahvuskaaslaste ja enda vahetu kogemuse varal eristada väga toredad venelased nende vastuolulisest liidrist, mida paarike võttis vähemalt viisaka peanoogutusega vastu.
Henry
Sarasota, FL 21.02.2017
/tahtsin siinkohal teha kohmetu kalambuuri linnanimelise superlatiivi teemal, “Hütitonni” näol, õnneks sain sõnasabast kinni/
PS Lahtised otsad. Kristine siirdus kahjuks koju pärast LA-d ja seda läbi Moskva. Pilk gloobusele, tõesti on vist niipidi lähem lennata.