Oleme jõudnud absoluutsele lõpusirgele. Kodukuma juba paistab, jäänud on vaid viimased ponnistused. Keegi meist koorikutest naljatles, millised tunded valdaksid meid siis, kui oleksime selle reisi tagurpidi pidanud läbima? Ehk alustuseks nädal Floridas, ühes hotellis palava päikese all, edasi Los Angeles, Arizona oaasid ja siis riburadapidi väiksemad ja suuremad, nimekamad ning nimetumad linnakesed. Ajakava läheks üha tihedamaks ja kontserdid üha raskemaks. Reisi viimane tihe nädal mööduks Põhjaosariikides, Kanadas ja kulminatsiooniks oleks kõledalt külm New York. See tunduks täiesti teine kontsertreis.
Käesolev tuur on olnud karm katsumus kõigile meist. Ka koori veteranid pole säärase mahuga reisi varem kogenud. Kõik varasemad tuurid kahvatuvad oma hõlpsuses. Nooremad lauljad on oma tuleristsed võidukalt läbinud ning võivad minu silmis pretendeerida vapruse kõrgeima järgu ordenile. Kas see on ikka see, mida ootasite? Laulmine on siiski kontimurdev elukutse. :p
Suur kiitus kostugu ka organiseerijatele. Reis on kulgenud väga sujuvalt ning näiliselt mängleva kergusega. Sõna “näiline” peaks olema kordi allajoonitud, kuivõrd miski pole lihtne säärases mastaabis ettevõtmiste puhul ning tagasilöögid on paratamatud. Meie hoogu pole aga aeglustanud miski ning õnnelikud reisijad on veetnud õndsas teadmatuses, kui ka miskid ootamatused meid ähvardasid.
Kõrgeimat tunnustust pälvivad meie pered kodudes! Loodan, et keegi ei pahanda, kui kummardan maani kogu kooripere nimel meie perekondade ees, kelledeta maailm oleks ammu peatunud ja kogu elu jääks lihtsalt ära. Te hoiate minu vaimusilmas lennukid õhus, päikese paistmas ja olete vaid hüperlatiividega mõõdetavad!
Kiidetud olge ka teie, lugejad, kelledel on ütlemata hea kirjandusmaitse! :) Mul on olnud teile rinderaporteid kirjutades ning materjali valides lõbusamaid ja sekka ka raskemaid hetki. Ei oleks ise eales uskunud, et mu algsest kribast säärane eepos lõppeks saab. Ehk andestate, kes te kaanest kaaneni kõige selle läbinud olete. Eriliselt muidugi Annika, Karoliina ja Rainer, kes olete olnud mu emakeele parandajad, maratonlausete timukad, moraalsed kompassid, tihti ka tõlgi rollis, aga ennekõike parimad kaaslased. Ma tänan teid kõiki ja panen relvad maha.
ex-rindereporter Henry
teel Orlando lennujaama, FL 27.02.2017
PS Võite nüüd rihmad uuesti lahti teha ja lipsu lõdvaks lasta. Viimase ponnistusena pakun teile pildivalimiku, mis isegi musta materjali hulka ei kõlvanud ehk ameerikakeeli: blooper reel. WordPressi kummaliste iseärasuste tõttu, leiate aga need Facebookist. (Fotod Annika, Kaarli, Kaido, Karoliina, Maarja, Miina, Olari, Otto ja Raineri erakogudest, erinevalt eelnevatest illustratsioonidest, on luba kõigilt küsitud)
PPS Või näituseks youtube-ist: https://youtu.be/q-VSjxgV7-g