Los Angeles, CA ehk lõpp-peatus

Pärast meid tuleb või veeuputus või midagi kindlasti. New York mattus lumme päev pärast äralendu. San Franciscos läks õhk nii halvaks, et suleti mitte ainult Alcatrazi reisid, vaid ka kuulsad kaabeltrammid on peatatud. Aeg Santa Barbara palmide all sai ümber liigagi kiiresti. Jõudsime napilt kuulda kedagi hüüdmas “Väga tubli!”, kui juba purjetas meie rändtsirkus läbi põlenud maa Los Angelesi. Teele jäänud Thousand Oaksi nimeline linnake näis kui oaas keset tuhakõrbe. Järgmisest nädalast pidid lõppeks kohale jõudma vihmapilved. Mäenõlvu katnud vähene vegetatsioon hoidis kinni pinnast kuniks seda seal oli, järgnevad mudalaviinid on paratamatud.

Royce Hall UCLA kompleksis on koorile juba tuttav paik, olen kirjutanud sellest varemases blogisisendis – https://filakammerkoor.wordpress.com/2017/02/19/paev-bussis-ja-xii-kontsert-ehk-mojave-vs-royce-hall/

Selline me põgus pilge Inglite linnale oligi. Midagi peale hotelli, kontsertmaja ja lennujaama ei näinud. Alati ei pea ka. Postkaardid ostsin lennujaamast, posti annan üle isiklikult kirjakasti vahetu puudumise tõttu. Tuuri lõpp on samaaegselt kurb ja rõõmus sündmus. Heas seltskonnas möödub aeg nobedalt ning põhitegevusele keskendumine on mänguliselt kerge. On paras katsumus tuuritada 10 päeva ratastel ja lennates ning samal ajal säilitada värskust lõpuni. Eilne kontsert oli igatine õnnestumine, proff värk. Pärastkontserdine grupipilt arvukate “kohalike talupoegadega” tõestas taaskord eestlaste arvukust kõigis sadamalinnades. Neid ridu kirjutades istun lennukis, möödanikus 11h lendu, ees terendamas 2h veel. Koju jõudes on preemiaks 2 päeva kodumajutust ning juba jätkub tuur sama seltskonnaga Budapestis ja Varssavis.

olge hoitud ja pidage vastu
henry
18. november 2018