Tagasivaade Hollandi turneele

Seitse kontserti Hollandis on seljataga. Võiks arvata, et ühe kavaga turneel tekib rutiin, kuid iga esinemispaik on erinev akustiliste tingimuste osas, iga lava erineb selle poolest, kuidas lauljad üksteist kuulevad ning millised on dünaamilised nüansid, nt kui kergesti kõlab saalis forte. Henry on eelnevalt kirjutanud, kuidas laulja töö on nagu sportlasel: tähtis on oma tippvormi kontserdiks ajastada. Sarnaselt sportlasele mõjutavad ka laulja sooritust mitmed elemendid sh keskkonnatingimused (nt lava akustika), kuid nendest olmelistest mõjutustest võib kunagi hiljem pika blogipostituse kirjutada.

Sellisel tuuril, kus esitame ühte kava, kujuneb kontserdipäev umbes järgmiselt. Päeval tegelevad lauljad oma huvidega, olgu see shoppamine, muuseumides käimine, matkamine, söömine või lõunauinakud. Peale ühist bussisõitu kontserdipaika toimub ca tunnine proov, kus dirigent võtab uues akustikas läbi olulisemad algused ja üleminekud, keskendudes eriti nendele kohtadele, mis eelmisel kontserdil kõige säravamalt ei realiseerunud. Selliselt töötades, iga kontserdiga nüansse lihvides ja ansamblit parendades, tekivad nii lauljatel kui dirigendil aina enam kõrgendatud ootused eelseisva kontserdi osas. Muidugi kõige suuremad ootused olid viimase, Amsterdami kuulsas Muziekgebouw’s toimuva kontserdi osas, eriti kuna tegu oli raadios ülekantava kontserdiga. Tõsi on aga see, et ükski kontsert pole vähem oluline kui teine, olgu tegu siis Muziekgebouw või Arnhemi kontserdisaaliga. Ka lauljad laval ootavad igalt kontserdilt elamust ja annavad endast parima.

Kontserdid algasid Arvo Pärdi teostega “Summa” ja “Nunc dimittis”, mille järel peale mõneminutilist hingetõmmet kõlas Sergei Rahmaninovi „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“ (op 31). Minu jaoks, ja ma usun paljude jaoks ka publikus oli see teos imeline avastus. Rahmaninovi “Koguöise jumalateenistuse“ kõrval on „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“ teenimatult varju jäänud, kuigi teos on tulvil kauneid meloodiaid ja tibutagi tekitavaid harmooniaid. Suurepärase esituse tegid diakonitena Olari Viikholm ja Raul Mikson, kes kontsertidel kirglikult teksti retsiteerides meid kõiki inspireerisid. Lisaloona kõlas (ja tõesti igal kontserdil oodati meilt lisalugu) Cyrillus Kreegi Taaveti laul nr 104 “Kiida mu hing”, mille viimane helisev “Aamen” tenorite ja basside esituses igal kontserdil publikust õndsa ohke teenis.

Siinkõneleja hinnangul nauditavaim kontsert oli Enschedes, mis oli ainuke kord sel tuuril, kui esinesime kirikus. Rahmaninovi „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“ esitamisel aitab kiriku akustika kaasa tõeliselt müstilise ja pühaliku atmosfääri loomisele. Kuuldavasti saame seda teost juba aasta pärast taas esitada ning Kaspars Putniņši juhatusel ka plaadile salvestada.

Triin
23.02.2020

PS Amsterdam Muziekgebouw kontsert on järelkuulatav – https://www.nporadio4.nl/gids-gemist/2020-02-20