Torm enne vaikust
Oleme harjunud, et kontsertide nõudlus ja pakkumine advendiajal kasvavad. Selgelt kahvatumal kujul kerkivad esile ka kevad, mil harrastuskollektiivid otsivad enne puhkust endale väljundit, ning tänu ühele päevale, hingedepäevale, ka sügis. Äsjalõppenud aastal oli teisiti. Advendiajal oleks nõudlust küll, aga pakkumine ei saanud pandeemia tõttu tulla järele. Hingedeaeg tundus kontserdielus seevastu kuidagi eriti aktiivne. Näiteks kõlas Fauré reekviem siis kolmel järjestikustel päeval kahes erinevas esituses ning Kaarli kirikus kestis hingedepäeva kontserte kuni öötundideni välja.
/…/
On uskumatu, kui palju annab ühele kontserdiatmosfäärile juurde hiline kellaaeg – seda tõestas Mozarti reekviemi ettekanne Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) ja Tallinna Kammerorkestri (TKO) esituses Kaarli kirikus kell 22. Võibolla polnud kellaaeg taotluslik, sest ega nad hingedepäeval polekski saanud varem kontserti anda. Kell 19 laulis samas kohas juba Tallinna Kammerkoor Estonia seltsi segakooriga Fauré reekviemi ning Tõnu Kaljuste juhatatud kontsert poleks publiku pärast mujale ära mahtunud, kui vaid Kaarli kirikusse. Niigi jäi mitukümmend inimest ukse taha.
Kuid kellaajast suurem mõju oli ikkagi muusikutel. Kaljuste interpretatsioon oli pigem kammerlik, tänu millele võis orkester esile tuua lausa uskumatult palju detaile. Vaat et igal taktil oli idee ning igas taktis mängiti nüansirikkalt ja kompromissitult. Samuti ei olnud kuulda ainsatki juhuslikkugi apsu ja ka nemad ei lubanud ainsatki mustust. Koori ja orkestri tasakaal oli paigas ning ka forte’s ei pidanud koor orkestriga võitlema. Vastupidi, EFK laulis mängleva kergusega, nii kõla kui ka näoilmed reetsid, kui palju nad on teosest üle.
Tulemuseks väga loomulik ja musikaalne esitus. Loetud päevad varem oli ajakiri BBC Music valinud EFK maailma kümne parima koori sekka ning nad tõestasid, et väärivad seda tunnustust. (Eriti Voces Tallinna puhul on räägitud, kuidas parimad harrastuskoorid hingavad proffidele kuklasse. Kuid EFK ei tee seda neile lihtsaks.) Koor on hästi ansamblis, kammerlik. Musitseerimisel ei pea nad mängima eriti kõlatugevusega, vaid panevad selle asemel rõhku karakterile ja sellest veel rohkem atakkidele. Piisab vaid õigeaegsest ja piisavalt veenvast atakist, et kuulajal jääks forte’st palju forte’m mulje kui lihtsalt kõvasti lauldes. Tihti saadab koor õige karakteri publiku poole teele ning tõmbab siis tagasi, sest rohkem pole vaja ja lihtsalt massi pole ka mõtet toota. Näiteks “Sanctus” oli küll vali, aga ennekõike äärmiselt väärikas. Kirsiks tordil oli lisalugu – Mozarti “Ave verum corpus”, mis oli justkui test näitamaks, kui vaikselt saab koor kõlada koos orkestriga. Ikka väga vaikselt saab.
Hääleliikidest tõstan esile sopranit. On tõeliselt värskendav kuulata, kuidas sopranid ei muutu kõrges registris kiledaks, mis on paljude eesti kooridele murekoht. Samuti tundub, et koorile on mõjunud väga hästi, et nende koormeistriks on asunud Hollandis sündinud, kuid 2016. aastast Tallinnas elav ja täiuslikult eesti keelt rääkiv Lodewijk van der Ree. Ma ei kahtle Heli Jürgensoni tasemes – eriti kui vaadata, millise tohutu arenguhüppe on teinud tema juhtimisel lühikese ajaga Tallinna Kammerkoor (kammerkooride festivali grand prix!) ning teades, kui kõrgelt hinnatakse teda dirigeerimisõpetajana. Ometi on tänapäeva häälekool, nooruslik värskus ning aastad kompromissitus Vox Clamantises need põhjused, miks ma arvan, et Lodewijk on õige inimene EFK dirigendipuldis.
Solistidest oli parim meie muusika- ja teatriakadeemias õppiv korea tudeng Yena Choi. Ta jättis väga sügava mulje, sest ei mäleta, et oleks eales kuulnud sopranisolisti, kes laulaks täiesti ilma vibraatota ja nii helgelt. Tõesti, miks peavadki sopranid olema sellised kummitused, nagu mulle juba lapsest saati tundunud. Kogu solistikvarteti puhul tuleb esile tõsta ansamblit. Väga hästi suutsid nad maha suruda oma solistiego ja näha tõesti vaeva, et kvartetti sobituda.
See kontsert pidanuks olema sarja “Kaks tähtteost” avaosa. Sari oleks jätkunud Beethoveni “Missa solemnisega” detsembri alguses, kuid sarnaselt väga paljude teiste advendikontsertidega olid korraldajad sunnitud ka selle ära jätma. Ilmselgelt õigustas hingedepäeva tormine kontserdielu end täielikult, sest kui novembri alguses sai kontserte veel vabalt pidada, siis advendiajal järgnes keeldude ja piirangute tõttu tormile vaikus.
Vt veel: Muusika