„Heliloojana muutub üksindus vaimule kurnavaks, dirigendina saad heas mõttes teenindada inimesi ja kellegi elu rõõmsamaks teha,” ütleb Uusberg.
Pärt Uusberg on hinnatud helilooja ja dirigent, järgmise, XIII noorte laulupeo kunstiline juht ning kammerkoori Head Ööd, Vend asutaja ja dirigent. Sel nädalal annab ta esimest korda kontserte koos Eesti filharmoonia kammerkooriga (EFK).
Juhatad praegu sellist koori, mis ei ole ainult väljapaistev Eesti koor, vaid ka maailma üks parimaid, mida tõestab äsjane 16. Grammy nominatsioon. Kuidas on esimestes proovides koostöö sujunud?
Ei tohi üle mõelda, vaid lihtsalt anda oma parim igas hetkes.
Ei tee saladust, et enne esimest proovi olin õhtul pisut närvis, mõeldes sellele, et nüüd lähen filharmoonia kammerkooriga kava tegema. Aga kohe, kui sai tere öeldud ja võetud esimene teos, siis juba hakkas tulema igasuguseid huvitavaid mõtteid, kuidas leida kõla, mida ise kuulda igatseksin. Sellistel elu hetkedel aitabki see, et ei tohi üle mõelda, vaid lihtsalt anda oma parim igas hetkes.
Milles seisneb seisneb EFK kui kutselise koori eripära igapäevatöös?
Koori professionaalsus paistab kõigepealt välja noodist lugemise kiiruses. Lauljad omandavad materjali väga ruttu ja on kohe valmis detailide ja nüanssidega tegelema. Aga veel olulisem on, et need inimesed on treenitud häälega, neil kõigil on suurepärane laulutehniline meisterlikkus. Kõlal, mida kutseline koor suudab tekitada, on teistsugune sagedus, ülemhelide rikkus, kandvus. Sellise pilliga töötamine on unistuste täitumine.
Kuidas siis juhtus, et sa nüüd EFK-d juhatad?
Eestis on üks selline väärikas Eesti noorte koorijuhtide konkurss, mis toimub iga viie aasta tagant. Tegelikult mõtlesin sellest osa võtta juba siis, kui olin 22-aastane. Aga ei julgenud. Siis viis aastat hiljem mõtlesin, et võtaks osa. Aga ikka ei julgenud. Ja siis läks veel aega mööda ja ma vaatasin, et olen juba üle 30. Et nüüd on juba natuke imelik osa võtta, aga statuut ütles, et kuni 35. aastani on osalemine lubatud. Siis ma veel kõhklesin ja kahtlesin, kuna seal konkursil on ka väga lihtne põruda, sest selle formaat on natuke nagu õnnemäng, igaühel on ülivähe aega ennast näidata.
Tookord sattus veel nii, et tuli rekordiliselt palju osavõtjaid. Seetõttu otsustati teha esimene voor nii, et kõigepealt oli n-ö prima vista juhatamine. Kõik juhatasid EMTA koori ees järjest Eduard Tubina lühikest laulu „Esimene kiri Ingile”, ilma et oleksid saanud mingisugustki proovi teha. Umbes pooled praagiti juba seal välja. See ei olnud psühholoogiliselt lihtne, eriti veel pärast üldlaulupidu, kus olin juhatanud ühendkoore, minna noorte koorijuhtide konkursile teadmisega, et on väga võimalik, et kukun selle esimesest voorust välja. Neil on väga tihe hooaeg ja valdavalt käivad seal ees n-ö vanad kalad, gurud, maestrod.
Aga põhjus, miks ma sinna läksin, oligi filharmoonia kammerkoor. Olin vaikselt vaadanud nende suunas juba varem nii helilooja kui ka dirigendina. Aga ega sinna lihtne ligi pääseda ei ole. Neil on ju väga tihe hooaeg ja valdavalt käivad seal ees n-ö vanad kalad, gurud, maestrod. See konkurss oligi tõesti üks võimalus, et kui sa seal peaksid finaali jõudma, siis finaalis saadki juhatada filharmoonia kammerkoori ja rahvusmeeskoori. Ja õnneks niimoodi läks, et ma sain esimesest voorust edasi ja siis mängis juba kogemus ka kaasa. Järgmised voorud olid töö kooriga ja mul oli mõnevõrra lihtsam kui noorematel osalejatel. Ja sealt purjetasin finaali ja saingi juhatada filharmoonia kammerkoori. Ja lõpuks õnnestus see konkurss isegi võita. Ja saada ka filharmoonia kammerkoori eripreemia, mis siis seisnebki kontserdis nendega. Nii et tasus see risk võtta.
Nüüd oledki preemiafaasis.
Ja see iseloomustab ka väga hästi koori, et seda aega tuli oodata kaks aastat. Neil on ikkagi nii intensiivne elu, plaanid on pikalt ette paigas. Vahepeal mõtlesin, et äkki siis ei tulegi seda kava. Aga see oli neil ikkagi meeles ja nüüd on meil suisa neli kontserti. Ma ausalt öeldes ise nii palju ei oodanudki. Ma oleksin täiesti rahul olnud ka ühe või kahe kontserdiga.
Oled ise kava kokku pannud. Selle raskuspunkt on sinu enda teos „Missa Tagore”.
Selle teose kirjutasin oma kammerkoorile Head Ööd, Vend, kui koor sai kümneaastaseks. Aga juba kirjutades tekkis tunne, et tore oleks seda kunagi kuulda kutselise koori esituses. Mul on selline vihik, kuhu kirjutan oma mõtteid. Kui kaalukausil oli konkursil osalemine, siis seal mõtete vihikus mul oligi unistusena kirjas EFK ja „Missa Tagore”. Nii et mõneti see kava oli juba minu enda jaoks teada enne, kui üldse selgus, et ma seda teha saan. See oligi unistus teha „Missa Tagoret” filharmoonia kammerkooriga. Ja siis valisin juurde lugusid, mida ise igatseksin nende esituses kuulda, teades, et see võibki olla ainuke kord, kui nende ette pääsen. Selles kavas kõlavad veel Bruckneri kolm motetti ning Elgari „Lux aeterna”.
„Missa Tagore” on põnev teos, kus on koos kaks esmapilgul vastandlikku maailma: missa tekst ja Tagore luule.
Võibolla see teadlikult intrigeeriv vastandus iseloomustab 21. sajandit, kus ma ise kasvanud olen. Paljusid mu põlvkonnakaaslasi iseloomustab austus ja avatus religioonidele. Ma julgeksin ennast pidada kristlaseks. Mulle on hingelähedased kristlikud väärtused ja kristlik kultuur. Ja tunnen lapsest peale tugevat sidet kirikuga. Samas olen huviga lugenud ka idamaiseid mõtisklusi ja otsinud Loojat ka sealt. Ja nii mõnegi koha pealt tundub mulle idamaine taju isegi loogilisem. Aga kultuurilises mõttes on mul väga hea meel, et olen kasvanud kristlikus kultuuriruumis, sest sellest lähtub ka maailm, mis on mulle kõige hingelähedasem – klassikaline muusika. Selle mõttega haakub ka taju missast, mis on selline ääretult klassikaline vorm, millesse muusikat valada. Samasuguse ülesandega on loojad silmitsi seisnud aastasadu.
Teose planeerimise ajal meenus mulle aga üks Rabindranath Tagore luuletus „Mererannal”. Tagorega olen tegelenud ka varem ja tema maailm on mulle hingelähedane. Ja siis ma avastasin, et Tagore luuletus liigendub samamoodi nagu missa.
Ja kuna mulle meeldivad suurvormide puhul sellised tekstitasandite mängud, siis tunduski selline struktuur huvitav, kus missa osade vahel avaneb harfi ja tšello saatel nagu mingi teine ruum, kus kõlab Tagore luule. Ja see on siis inglise keeles, mille suhtes olin väga kahevahel, sest tahaksin eesti keeles väljenduda.
Tagore ju osa asju kirjutaski inglise keeles või tõlkis ise inglise keelde.
See andis ka otsusele kaalu, et see konkreetne inglise keel, mis sealt kõlab, see on ikkagi Tagore enda käega kirjutatud tõlge bengalikeelsest originaalist. Ühtlasi sobitus tekkinud muusikalisele kujundile rütmilises mõttes inglise keel paremini.
Proovides on tavaks, et helilooja juhendab dirigenti, annab tagasisidet. Ja mõnikord muudab see proovi tegemise dirigendile keerulisemaks. Kuhu dirigent Uusberg paneb helilooja Uusbergi siis, kui käib proov? Kas saadab kuhugi teise tuppa või laseb tal rääkida?
Eks ikka laseb rääkida. Võibolla see muudabki mulle kui dirigendile ülesande lihtsamaks, sest ma ei pea nuputama seda, mis on nootide taga. Kui ma ise olen ainult interpreedi rollis, nagu näiteks Bruckneriga, siis mul pole säärast veendumust. Aga samas jällegi vahel tunnen, olles elu jooksul päris palju enda asju juhatanud, et psühholoogiliselt on tegelikult lihtsam juhatada teiste muusikat. Sest siis ma tunnen, et kui näiteks koor hakkab väsima või ma ise hakkan väsima, et siis ma selle teise inimese loomingu nimel olen valmis rohkem piitsutama nii ennast kui ka teisi. Ja ma ei võta isiklikult igat haigutamist.
Juhatad praegu koori, mille 40 aastat tagasi asutas Tõnu Kaljuste. Ja ka sul on oma koor, siin võib tõmmata paralleeli Kaljustega. Kas kujutad ette, et mingi aja pärast võiks ka HÖV olla 16 korda Grammydele nomineeritud?
Selles mõttes resoneerun küsimusega, et ma mäletan, kui HÖV alustas ja me esitasime Tõnis Mägiga koos tema teost „Tarkus”. Siis tuli Jaak Johanson meile külla ja ma mäletan, et Jaak ütles, et kui ta vaatab meie koori, siis see on nagu ajas tagasi rändamine, et see meenutab talle tohutult seda aega, kui Ellerheina kammerkoor tekkis ja Tõnu Kaljuste neid juhatas. See oli muidugi mesi minu kõrvadele. Ma nendin, et midagi selles on sarnast küll, aga seal on üks suur erinevus. Kaljuste seltskond tuli muusika kõrgõppe keskkonnast, meie tuumik tuli Raplast, mina ise ka. Kuigi meie lauljad on väga musikaalsed, oleme ikkagi selgelt harrastajad. Muusikat õpivad ikkagi vähesed. Ja aeg on ka selles mõttes teine, et oleme tänaseks harjunud, et meil on rahvusmeeskoor ja filharmoonia kammerkoor. Aga tegelikult on meil olnud Ernesaks ja Kaljuste, kes on lihtsalt läinud ja löönud ukse lahti ja veennud inimesi kutselise koori vajalikkuses. Meil on olnud Ernesaks ja Kaljuste, kes on lihtsalt läinud ja löönud ukse lahti ja veennud inimesi kutselise koori vajalikkuses.
Aga kas üldse tänasel päeval eesti kultuurielus oleks võimalik, et sünniks näiteks uus kutseline kollektiiv, kas kedagi võidakse üldse kuulda võtta, nagu kunagi Kaljustet ja Ernesaksa kuulda võeti? Aga et meil oleks kaks või kolm või neli kutselist kammerkoori, see oleks iseenesest huvitav. Lõuna-Eestil võiks küll olla oma palgaline kammerkoor ja kammerorkester. Ja seda ka, et kui meil on RAM, siis võiks olla RAN (rahvusnaiskoor) ka ja nad kokku oleksidki siis see oratooriumikoor, mille vajalikkusest on nii palju räägitud.
Mida on vaja, et ennast koori ees, eriti võõra koori ees kehtestada?
Ma arvan, et vaja on võimalikult selgelt teada, mida sa dirigendina soovid. Mida detailsem on visioon juhatatavast teosest, seda lihtsam on proovis töötada ja ühtlasi, kui laulja või pillimängija tajub, et dirigent teab, mis ta teeb, siis ta ka usaldab teda.
Mis puutub aga psühholoogilises mõttes enese kehtestamisse, siis pean tõdema, et ma ei suuda olla üleliia karm ja ei taha olla ka. Kuna mu ema ja ka vanem vend on psühholoogid (ema on ühtlasi koorijuht), siis olen kasvanud keskkonnas, kus ma ei pea õigeks halvasti ja teravalt ütlemisi, konfliktsust, nii et olen üritanud ka dirigendina seda vältida.
Aga ma mõneti isegi austan selliseid tüüpe, kes muusika nimel suudavad võtta energeetilise momendi mitte meeldida. Ja vahel ka tajunud seda, et see lause vist peab ikka paika, et inimene on nii laisk, kui tal lastakse olla. Võid loota küll, et oleme hästi vaimsed ja mõtestame koos, aga sel hetkel, kui keegi ikkagi käratab, et mis toimub, kui kaua te maha jääte, siis laulja jääb kuulama ja lööb selja sirgu. Mina ise püüan siiski olukordi lahendada ilma konfliktsuseta.
Kuidas sa ennast identifitseerid, kumb on sinu jaoks tähtsam, dirigeerimine või helilooming?
Kui ma nende rollide vahel valima peaksin, siis vähemalt tänasel päeval valiksin heliloomingu. Identifitseerin ennast heliloojana, kes dirigeerib ka. Aeg-ajalt mõtlen sellele, et käed lõplikult varna riputada, süveneda vaid heliloomingusse ja panna ses sfääris gaas põhja, et pühenduda maksimaalselt. Olen natuke väsinud sellest killustatusest. Aga samas olen vahel tundnud ka vastupidi, et see heliloojaks olemine on kuidagi egoistlik, et üksi kirjutad enda jaoks olulist muusikat. Ja heliloojana see üksindus muutub ka väga kurnavaks vaimule. Aga dirigendina sa saad heas mõttes teenindada inimesi ja kellegi elu rõõmsamaks teha. Võibolla siin on siiski mingi hea balanss. Ja kui ma oleksin ainult dirigent, siis selles vanuses ja kogemuses unistaksingi pigem kutselisest sfäärist. Sümfooniad ning üha enam ka ooperi- ja balletimaailm inspireerivad. Juhatada Sibeliuse või Tšaikovski sümfooniaid oleks minu jaoks dirigendina ülim.
Aga ma annan aru, et kui tahan olla helilooja ja dirigent ning samas minna süvitsi, siis mõlemas korraga süvitsi minna on ikkagi väga keeruline. Sest mõlema ala puhul, mida vanemaks saad, seda suuremaks lähevad ülesanded ja süvenemisaste ja see kõik nõuab aega.
Vaata veel: Eesti Päevaleht