Haamerklaveri pehme ja intiimsem kõla annab hoopis teise värvingu nii Viini klassikute kui ka romantismiajastu muusikale.
Tänavune varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ oli ebatavaline: traditsioonilist varajast (s.t enne klassitsismiajastut loodud) muusikat sai kuulda vaid kahel kontserdil, ülejäänud kavad olid sisustatud klassikaliste ja romantiliste teostega. Niisiis ei olnud sel korral ühendav lüli stiil, vaid hoopis muusika esitamine ajastu pillidel. Festivali keskmes oli haamerklaver, mida sai kuulda lausa neljal kontserdil. Oleks olnud veel viies ja kuueski kontsert, kui koroona ei oleks esinejate plaane segi löönud.
Kõige esinduslikumaks ja elamusrikkamaks kujunes viimasel festivalipäeval toimunud galakontsert, kus mängisid haamerklaveril neli erineva väljenduslaadiga interpreeti: Irina Zahharenkova, Reinut Tepp, Ivo Sillamaa ja Lembit Orgse. Zahharenkova mäng on alati põnev ja isikupärane, sel korral võttis aga tema esitatud Wolfgang Amadeus Mozarti sonaat nr 8 a-moll K 310 lausa sõnatuks. Võib-olla natuke kohatu võrdlus, kuid siinkohal on paslik meenutada Mihkel Raua ütlust viimases saates „Eesti otsib superstaari“, kus ta kiitis ühe osaleja oskust mitte end laulu kaudu upitada, vaid oma esitusega laulu parimaid külgi esile tuua. Midagi sellist, kantuna üle muusikale üldisemalt, tabasin end mõtlemas ka Zahharenkova esitust kuulates. Tema ettekanne oli äärmiselt omanäoline, palju rubato-temposid, suured dünaamilised kontrastid (milline piano sonaadi teises osas!), iga detaili läbimõeldus, sinna juurde aga täiuslik tervik. Ometi ei tekkinud hetkekski tunnet, et pianist teeb seda enda esiletõstmiseks, vaid ta lihtsalt avab meile Mozarti muusika veel avastamata külgi. Zahharenkova kavas oli ka Ludwig van Beethoveni sonaat nr 8 „Pateetiline“, mida ta mängis sama isikupäraselt, kuid Mozarti lummus oli endiselt nii suur, et ma ei suutnudki enam sellele esitusele täielikult keskenduda.
Beethoveni muusikat sai samal õhtul kuulata ka teist korda: Ivo Sillamaa jõulises ja tõeliselt mehises ettekandes kõlas sonaat nr 9 E-duur op. 14 nr 1. Reinut Tepp oli aga oma kavva võtnud geeniusest helilooja õpetaja loomingut – Christian Gottlob Neefe sonaadi G-duur. Tegemist on väga värvika, galantses stiilis teosega, mis sobib hästi Tepi interpreedinatuurile. Sonaadi esitus oli suurepärane, eraldi peab aga esile tõstma imetlusväärse kergusega mängitud kaunistusi. Lembit Orgse tõi kuulajateni Jan Ladislav Dusseki sonaadi nr 24 fis-moll op. 61 – vähetuntud teose vähetuntud heliloojalt. Esmakuulamise põhjal on raske öelda, kas põhjus oli eelnevalt kõlanud teostest saadud ülevates emotsioonides või oligi tegemist kahvatuma teosega, igal juhul jäi see sonaat sel õhtul teiste varju.
Ajale omaselt oli osa festivalist kolinud online’i. Pandeemiarindel muutub olukord nii kiiresti, et festivali alguspäevil tekkinud mõtted on praeguseks juba tähtsuse kaotanud. Kui esialgu oli pettumus suur, et taas peab kontsertide jälgimiseks istuma arvuti ette, ning hinge puges isegi kahtlus, et ega see ole kergema vastupanu teed minek – esineja ei pea reisima, saali ei pea üürima jne –, siis nüüd paistab kõik juba teises valguses. Iga tund tuleb üle maailma teateid uutest piirangutest, nii et ei imesta, kui peagi on online-esinemised muusikutele taas ainus võimalus oma kunsti kuulajatega jagada.
Viviana Sofronitskaja kontsert neljal haamerklaveril tõestas, et virtuaalsetel kontsertidel on siiski ka mõned head küljed. Vaevalt hakkaks keegi Eesti väikesearvulise publiku pärast nelja klaveriga reisima, nüüd aga sai kuulata Mozarti, Haydni, Schuberti ja Brahmsi teoseid just sellistel pillidel, milliseid heliloojad ise kasutasid. Instrumendid on valmistatud tänapäeva ühe hinnatuma pillimeistri Paul McNulty töökojas, kus on haamerklavereid tehtud rohkem kui 280 originaali järgi. Kontserdi sissejuhatuseks tutvustas McNulty ise klavereid, millel Sofronitskaja hiljem mängis. Haamerklaveri pehme ja intiimsem kõla annab hoopis teise värvingu nii Viini klassikute kui ka romantismiajastu muusikale. Nii näiteks kõlab Haydni ja Mozarti muusika ajastu pillil mängituna palju siiramalt ja lihtsamalt kui „kõikvõimsal“ tänapäeva klaveril. Eriliselt sümpaatne oli aga haamerklaveril mängituna Schuberti eksprompt B-duur, mis võlus oma heliseva pehmusega, mõjudes justkui ebamaisena.
Tõeline romantismi tulevärk kõlas Olga Paštšenko online-kontserdil, kus tulid haamerklaveril ettekandele Mendelssohnide õe-venna Felixi ja Fanny „Sõnadeta laulud“. Fanny Mendelssohni (Hensel) elukäik on tüüpiline näide andekate naiste saatusest XIX sajandil. Nad võisid olla haritud, tegeleda kõrgete kunstidega, mõnikord isegi esitati või avaldati trükis nende loomingut (Fanny teoseid mõnikord ka venna nime all), kuid siiski oli tegemist marginaalse nähtusega ja soovitavalt jäid sellised asjad koduseinte vahele. Fanny Mendelssohni looming on rikkalik – on klaveripalu, soolo- ja koorilaule, kammermuusikat, kantaate ja oratooriume – ning huvi selle vastu on viimastel aastakümnetel kasvanud. Paštšenko kontserdil vaheldumisi venna ja õe „sõnadeta laule“ kuulates kõlasid Fanny omad siiski natuke ühetaolisemalt, sarnase ülesehitusega, kus parem käsi mängib kaunist meloodiat ja vasak on saatehääl, vastandina Felixi rikkalike karakterite ja mitmekülgse faktuuriga paladele.
Mustpeade maja valges saalis peetud galakontserdi alguses sõnastas festivali korraldaja Taavi-Mats Utt ühe haamerklaveri kontserdi eesmärkidest: ruumi ja pilli koostöö ning -mõju. Seda mõtet võib laiendada ka Kadrioru lossi saalile ja kõikidele ajastu pillidele ning peab ütlema, et tulemus oli suurepärane. Mõlemad saalid on äärmiselt sümpaatsed, aga akustika tõttu sugugi mitte lihtsad kontserdipaigad – vähegi suurema koosseisu forte on kõrvulukustav. Sellised probleemid puudusid täielikult tunduvalt mahedama ja nõrgema kõlaga ajastu pillidel mängides. Eriti selgelt oli see kuulda Kadrioru kontserdil, kus mitmesugused koosseisud (Lembit Orgse, Meelis Orgse, Mari-Liis Uibo, Johanna Vahermägi ja Johanna Randvere) kandsid ette Mozarti, Haydni ja Carl Philipp Emanuel Bachi teoseid. Oli tõeline nauding kuulata tasakaalustatud musitseerimist, millele lisasid oma teatud võlu ajastu pillidega kaasas käivad väikesed intonatsioonilised ebatäpsused.
Meeldejääv oli Haydni keelpillikvarteti op. 33 nr 2 „Nali“ esitus, mille viimase osa puändi mängisid esitajad suurepäraselt välja. Lugu oleks nagu lõppenud, aga siis mängib ansambel veel paar takti, taas vaikus ja jälle paar takti, ning nii mitu korda. Aga ka publik oli tasemel ja raudsete närvidega ega hakanud enne tõelist lõppu aplodeerima, nagu sageli selle looga juhtub. Õhtu kõrghetkeks kujunes Bachi klaverikontsert, kus soleeris Lembit Orgse. Selles teoses ei ole siiski tegemist esiletõusva soolopartiiga, vaid klaver on teiste pillidega võrdväärne ning seepärast on kõige olulisem üksteist toetav ansamblimäng. Esitajate juures võluski just üksteisetunnetus ja hea energia.
„Tõelist“ varajast muusikat sai festivalil kuulda kontserdil, kus kõlasid Johann Sebastian Bachi teosed Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Barokkorkestri esituses Tõnu Kaljuste juhatusel. Süvenev suundumus kanda varajast vokaalmuusikat ette väikeste koosseisudega, kaks-kolm lauljat häälerühma peale, on andnud sellisele muusikale täiesti uue elu. Kadunud on suurte kooride lohisevad ja mühisevad ettekanded, kus lähevad kaotsi nii tekst kui ka muusikalised liinid. Aga nagu ikka: kui millestki saab moeasi, siis on ka libastumised kerged tulema. Et teoseid nii väikese koosseisuga ette kanda, peab olema äärmiselt lihvitud vokaalne ühtsus, nagu on näiteks Vox Clamantisel. Kui aga iga hääl kisub natuke luige, vähi ja haugi moodi eri suunas, võib tulemus olla piinlikuvõitu – ja seda on viimastel aastatel mitmel korral ka kontsertidel ette tulnud. Seekord oli kavas meeldiva vaheldusena n-ö suure koori esitus, kus väikesele koosseisule omane nõtkus ja polüfoonialiinide kristalne väljajoonistamine oli ühendatud suurema kõlajõuga – nii kantaadis „Actus tragicus“ kui ka „Missa brevises“ g-moll. Missas astus solistina üles noor kontratenor Martin Karu, kes tegi suurepärase esituse nii tehniliselt kui ka tunnetuslikult. Vaid laulja väline külg oli natuke puine ega olnud alati tema väga emotsionaalse esitusega sünkroonis.
Omaette pähkel oli soolokantaat (solist Maria Valdmaa) „Ich habe genug“ ehk „Mul on küllalt“, just sisulisest küljest. Kui keegi tuleks tänapäeval sellise tekstiga („Mu surm rõõmustab mind, oh, tuleks ta juba! Siis pääseksin ma kõigest vaevast, mis mind selle ilmaga seob.“ – tlk Toomas Siitan), siis soovitaksin tal tõenäoliselt Eluliini numbri valida, Bachi ajal väljendas see aga tõelist rõõmusõnumit, mille helilooja oli ka vastavasse muusikasse valanud. Ilmselt on praeguse aja muusikutel siiski mingi sisemine vastuolu, et selles olukorras rõõmust hõisata, ning nii jäi kantaadi esimene osa venima ja raskemeelseks. Järgmistes osades saadi aga juba ree peale ja helipilt muutus palju rõõmsamaks. Hea leid oli kontserdil Bachi surematute teoste vahel kõlanud norra helilooja Knut Nystedti (1915–2014) „Immortal Bach“ ehk „Surematu Bach“. Tegemist on Bachi vaimuliku laulu „Komm süsser Tod“ ehk „Tule, magus surm“ äärmiselt huvitava seadega, kus tavalisest homofoonilisest koraaliseadest kasvavad justkui märkamatult välja klastrid, mis sama märkamatult lahenevad taas kolmkõladesse. Kogu loo keerukus seisnebki üleminekute sujuvuses, mis õnnestusid EFK-l suurepäraselt.
Lõpetuseks tahan kiita festivalikorraldajaid, kes on mõelnud ka järelkasvu peale. Noored varajase muusika harrastajad VHK muusikakoolist, Otsa koolist, Tallinna muusikakeskkoolist ja EMTAst andsid ulatusliku kontserdi Arvo Pärdi keskuses. Rõõmu valmistasid kõik esinejad, eriliselt hea tuju tekitasid aga noored gambamängijad VHKst. Ma ei teadnudki, et ka nii noored (kõvasti alla 16aastased) selle pilli mängu harrastavad.
Vt veel: Sirp